Minu üheksa ruutu

Võtsin A4 paberilehe ja mõõtsin toa ära: 2,5m lai ja 3,5m pikk ehk kokku veidi alla üheksa ruutmeetri. On väiksemaidki tube.
Hommikul kohtusin veel ühe oma korterikaaslasega. Väike tore inglise poiss Theo, kellel oli kiire ja kes ei saanud pikalt lobisema jääda. Tegi endale mingisuguse Nescafe joogi valmis, vist kohvi, ja läks oma tuppa.
Eile õhtul nägin ka meie vana tuttavat saksa tüdrukut (ta nimi võib olla Debora, aga ma pole selles väga kindel), kes ütles, et ta on juba neli tundi raamatut lugenud ja see on väga väsitav. Mingisuguse essee kirjutamiseks vajalik kirjandus. Küsisin, et kas on ka huvitav. Ta vastas, et on küll, muidu poleks ta võimeline neli tundi järjest lugema. Tegi endale juustuleiva ja läks edasi lugema. Tundkem siis talle kaasa, ikkagi neli tundi juba.

Pesu pesu

Nagu arvata oli, ei lasnud maja mind eile sisse. Pean uurima, kuidas sellega täpselt on. Tänu sellele jäi mul aga aega oma musta pesuga tegeleda. Puhas oli praktiliselt otsas.
Kõigepealt läksin pesuruumi otsima. Elan ma esimesel korrusel, majal on kolm korrust. Teisel korrusel oli üks nimeta uks. Pesuruumi reetis pesupulbri lõhn ja valbe pulber trepil. Leidsingi eest ühe pesumasina ja ühe pesukuivati. Esimene oli tühi, teises käisid mingid riided ringi. Seinal oli silt, mis teatas, et 4. programmiga pesemine maksab £1. Pesumasinal polnud ühtegi ava, kuhu seda naela pista, nagu ka kuivatil. Lisaks sellele oli seinal kaks valget karpi, ühest jooksis juhe pesumasinasse ja teisest kuivatisse. Vahtisin seal natuke aega ja läksin siis ruumist sama targalt välja. Õnneks kohtusin trepil Iirist pärit brasii brasiillasega, kes lahkelt näitas mulle, et valgete karpide küljel on pilu, kuhu tuleb £1 sisse pista, et elekter masinatesse jooksma hakkaks. Minu üllatuseks teadis Paul (nii oli ta nimi), mis ja kus on Eesti. Olevat seal isegi käinud, sest ta vanemad liiguvad palju ringi. Ilus maa. Nõustusin. Peale seda läksin Nettosse pesupulbrit ostma. Kõige normaalsem (ja odavam) oli pesupulber Surf, hinna olen kahjuks praegu unustanud (tsekk on kodus olemas). Korjasin oma musta pesu sülle, läksin sellega pesuruumi ja pistsin masinasse. Keerasin 4. programmi ja 40 kraadi peale. Pulbri jaoks oli, nagu alati, kaks kohta, kumbki polnud kuidagi märgistatud. Panin igaks juhuks mõlemasse natuke. Seejärelt lükkasin oma £1 karbikesse ja panin masina käima. Valgel karbikesel hakkas aeg tiksuma, seda aega oli seal vist veidi üle tunni. Läksin tagasi oma tuppa raamatut lugema. Kui enam-vähem tunni pärast vaatama läksin, oli valgel karbikesel aeg nulli tiksunud ja pesumasin seisis 6. programmi alguses, seebine vesi sees. Tsükkel pidi lõppema 7. lõpus. Mis siis ikka, võtsin välja oma viimase naelase mündi ja panin karbikesse, masin tegutses edasi. Lugesin jälle veidi aega raamatut. Uuesti pesuruumi jõudes oli 7. programm juba pea-aegu lõpetanud, otsustasin kohapeal oodata. Aknast nägi All Saintsi õue, õues kõndis kass (kolmas, keda siin näinud olen). Tsükkel lõppes ja masin jäi seisma. Vajutasin võtmega nuppu, uks tegi "klõps", aga ei avanenud. Hea küll, äkki tuleb oodata? Ootasin. Ootasin mitu head minutit. Mitte midagi. Lülitasin masinat sisse ja välja, ei mingit tulemust. Mõne aja pärast tuli sisse inglise poiss, kes aitas mul kõiki nuppe vajutada ja ust kiskuda. Mitte midagi. Keerasime uuesti programmi lõpu peale ja lasime lõpuni käia. Mitte midagi. Ja mis siis lõpuks aitas? Tuli võtmega nuppu vajutada ja siis kõvasti ust kiskuda. Just, kõvasti. Kiskunud olin ma teda ise kah. Sain oma riided kätte ja valgel elektrikarbil oli veel veidi üle poole tunni aega. Avaldasin lootust, et äkki saab nüüd terve tsükli ühe naelaga ära teha. Inglise poiss (kelle nime ma ei teagi) arvas, et kindlasti jääb kaks minutit puudu. Ja ta oli üldse pahane selle süsteemi peale, et seinal on silt, et 4. programm maksab £1, aga tegelikult ei ole nii. Sellest probleemist olevat ka mitu korda räägitud sinna, kuhu vaja, aga midagi ette pole võetud. Sain teda, et nemad teevad nii, et 5. programmi pealt keeravad 15. peale ja lasevad lõpuni minna. Siis saab £1 naelaga hakkama. Totter ikkagi.
Ja kuna mul enam münte polnud, et pesukuivatit kasutada, olin sunnitud tsenrifuugitud riided oma tuppa üles riputama, kapiustele ja riiulitele ja sahtlitele. Ja minu tuba ei lõhna enam mitte nagu leib ja apelsin vaid nagu Surf. Vähemalt on mul puhtad riided seljas. Ja Surfi lõhn ninas.

Nädalad

Kas usute, et olen siin olnud juba veidi üle kahe nädala? Esimene nädal venis, teine läks lennates. (Kuidas läheb kolmas?) Kaks nädalat tagasi magasin ma Clanny House'is välja oma reisiväsimust ja nägin kõiksugu veidraid unenägusid. Kaks nädalat tagasi polnud mul veel aimugi, mida ma võiksin kahe nädala pärast teha. Samas, seda aimu pole mul tegelikult ju ka praegu. Kas sina tead, mida sa kahe nädala pärast teed? Arvad, et tead? Noh, vaatame.

Soe sügispäike

Käisin täna veidi linnas ringi, põhiliselt taldrikut ja kahvlit otsimas. Taldriku ja kausi sain, aga kahvlid-noad olid ainult 24 pakis. Järgmist odavpoodi otsides jõudsin eneselegi ootamatult parki, mille olemasolu olin ma kaardil näinud, aga kuhu ma siiani polnud jõudnud. Kaardil võite seda kohta ka näha, paremal keskel on suur roheline latakas, "Museum and Winter Gardens" peale kirjutatud. Muuseumisse ega talveaeda ma ei jõudnud, aga aega veel on kah. Jalutasin niisama pargis ringi ja vaatasin, mida vaadata oli. Mõni mälestusmärk, mõni mulle täiesti tundmatu mees, mõni palmike, terve rida õitsvaid võõrasemasid. Sügis igal pool. Kollast ja punast ainult vähevõitu, Eestis on sügis värvilisem. Siin oli jälle muru väga roheline ja värske. Kõndisin päris pargi alla otsa välja, õigemini siis lõunaserva. Park läks sealpool kõrgemaks, järsku, kaljuseinaga. Mõlemalt poolt kõrvalt viis tee selle kaljuse künka otsa, mis oli kaetud selle sama rohelise rohu, ühe mehe kuju ja kahe kahuriga. Pargist väljapoole läks see küngas laugjalt alla, kuni lõppes raudaiaga, millest teisel pool oli juba tänav ja elumajad. Tänavakära ja natuke eemal oleva mänguväljaku kisa ja kilked olid kuulda, aga ometi oli seal kuidagi vaikne ka kõrvaline tunne. Kui ma mööda teed künka otsa kõndisin, nägin, et künka tipus, kahe kahuri vahel, järsaku juures ja rohelisel murul lebasklesid noormees ja neiu. Neiu oli särgi oma kõhult tõstnud, noormees oli kõrva vastu kõhtu pannud ja kuulas, kuidas neiu kõhus laps liigutab. Mina ei tahtnud neid segada ja läksin istusin veidi eemale pingile, vaatega lõunasse. Soe sügispäike paistis, minu istekohast künka otsas nägi elu(maju) ja head tükki merd. Tuul küll puhus, aga külm ei olnud. Istusin seal vist üle poole tunni.

Mõned pudelid vett

Just praegu lõppes minu selle nädala viimane ja kõige toredam loeng. Loengu nimeks "kognitiivne neuroteadus", mida iganes see siis ka tähendama ei peaks. Põhiliseks lektoriks on üks ameeriklane Harry, matemaatika taustaga neuroteadlane, kes uurib nahkhiirte "sonarit" ehk seda, kuidas nad hääle abil "näevad". Endal tal on mingisugune kõrvaprobleem, mingid närvid kõrvas on katki ja seepärast kuuleb kehvasti. Lisaks sellele on aga veel üks lektor, inglane Bob, kes on matemaatikast suhteliselt kaugel ja neuroteadusele väga lähedal. Äärmiselt tore mees. Alguses tundus natuke nukra olemisega, et tema ei tea arvutitest suurt midagi, aga istub ühes ruumis 18 (nii palju meid lõppkokkuvõttes kursusel on) inimesega, kes on kõik lisaks tugevale matemaatikataustale ka kõvad programmeerijad. Olgu öeldud, et kogu loeng ei olnud mitte stiilis, et tema viskab mingi pildi ette, räägib teema ära, vastab küsimustele ja läheb järgmise teema juurde. Selle asemel küsis ta kogu aeg, et kuidas ikka arvuti töötab ja kuidas protsessor töötab ja kuidas transistor töötab. Kiiret polnud tal kuskile ja see oli kogu asja juures väga mõnus. Aga sellest kõigest natuke hiljem.
Asjaliku jutu rääkimist alustas Bob sellest, et rääkis meile, kuidas embrüo aju areneb. Saime teada, et esimese kolme kuu jooksul on neuronite koguhulk käes, sealt kuni sünnini püsib see neuronite arv enam-vähem konstantsena ja sellest hetkest, kui me oma pea siia ilma pistame, on ainult allamäge minek. Aga kui kiiresti siis neuronid tekivad? Noh, kuskil 250 neuronit minutis. Kujutate ette, kui kiiresti? Jaah.. Kõik olid nõus ja noogutasid, et päris kiiresti tõesti. Siis läks ta nägu veel murelikumaks kui enne, Bob mõtles natuke ja ütles, et ei, ta siiski eksis, tegelikult tekib vist ikka 2500 neuronit minutis. Rääkisime, kui suur kiirus see tegelikult on. Peale paariminutilist jutuajamist kohendas ta kilet ja leidis, et ta oli jälle eksinud, sest kilel oli kirjas, et neuroneid tekib minutis kakssada viiskümmend tuhat. Seda esimese kolme raseduskuu jooksul. Päris suur kiirus, mis? Ja meie olime juba sellega nõus, et 250 minutis on suur kiirus!
Hea küll, aga kas me kujutame ka ette, kui palju neuroneid selle kõige tulemusena ühe inimese ajus on? Päris suur hulk. Ikka väga palju. Inimesel on ajus umbes 10¹¹ neuronit. Suur arv, kas pole? Bob arvas, et nii suured arvud käivad inimesele üle jõu, nii suuri arve pole võimalik haarata. Välja arvatud üks matemaatik meie hulgas. Kõigile teistele aga tahtis ta selgeks teha, kui suur arv see tegelikult on. (Teen siin lühidalt, ja seda kahel põhjusel. Esiteks ei ole ma Bobi luba küsinud tema jutu täpseks tsiteerimiseks. Teiseks ei suudaks ma seda kõike pooltki nii hästi edasi anda, kui tema seda meile rääkis. Temal võttis see aega ka oma 20 minutit, mina püüan kiiremini teha. Üldise pildi aga peaksite kätte saama. Pidage meeles, kogu aeg oli mees veidi kurva olemisega, lisaks sellele ei kübetki suhtumist, et tema on lektor ja tema teab ja on meist mingis mõttes parem.) Saksa tüdruku (mitte see saksa tüdruk, kellega ma ühes korteris elan) laual oli suur kandiline veepudel, nagu nad ikka on. Bob võttis pudeli kätte ja ütles, et igasugune rakk on enam-vähem nagu see veepudel - membraan ümber ja vedelik sees. Kas me kujutame ette, kui võtta iga neuroni kohta inimese ajus üks veepudel ja nendega maapind katta, siis kui suure maa-ala need pudelid kataks? Kujutage ette, veoautode viisi pudeleid tuuakse kohale. Bob võis meile öelda, et need kataksid vabalt kogu Sir Tom Cowie campuse, kus me praegu oleme. Kujutate ette, kui palju pudeleid selleks vaja on? Terve Sir Tom Cowie campus. Ja tegelikult kataksid need pudelid terve Sunderlandi. Kujutate ette? Jajah, päris palju pudeleid. Iga neuroni kohta ajus üks veepudel ja nendega maapind katta, see kataks terve Sunderlandi linna. Ja Newcastle'i. Vat. Nii palju on neuroneid. Terve Sunderlandi ja Newcastle'i. Ja tegelikult terve Põhja-Inglismaa. Jajah, sest neid pudeleid on ikka väga palju. Kujutate ette? Neuroneid on tõesti palju. Kui võtta iga neuroni kohta üks pudel, siis need kataksid terve Põhja-Inglismaa. Kas keegi on siin Leedsist? Need pudelid kataksid ka Leedsi. Ja Manchesteri. On keegi Manchesterist? Neuroneid on ikka väga palju, kujutate ette? Iga neuroni kohta üks veepudel. Bob ise tuli Lutonist, need pudelid kataksid ka Lutoni. Ja Londoni. Kujutate ette, kui palju pudeleid? Tegelikult kataksid need pudelid terve Suurbritannia. Ja Prantsusmaa. Sest teate, neid neuroneid on ikka väga palju. Iga neuroni kohta üks veepudel, kujutate ette? Jajah, terve Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kas keegi on USAs käinud? (Siinkohal sain mina öelda, et olen käinud. Los Angeleses. Lend oli pikk, aga Atlandi ookeani ei näinud.) Need pudelid kataksid ka terve Põhja-Ameerika. Ja Atlandi. Ja Lõuna-Ameerika. Kujutate ette, kui palju pudeleid? Iga neuroni kohta inimese ajus üks veepudel. Ja need pudelid kataksid maa Suurbritanniast Ameerikani. Ega keegi Austraalias pole käinud? Keegi isegi oli. Need pudelid kataksid ka Austraalia. Kujutate ette, kui suur on Austraalia? See on ikka väga suur manner, aga neuroneid on ka palju. Kui iga neuroni kohta inimese ajus võtta üks veepudel, siis need pudelid kataksid maa Suurbritanniast Ameerikani ja kogu Austraalia mandri. Ja Hiina. Ja tegelikult kataksid need pudelid kogu Maakera pinna. Iga neuroni kohta üks pudel vett. Jah, pudelid kataksid kogu maapinna, kujutate ette? Kujutate ette, kui palju on inimese ajus neuroneid? Kogu Maakera pind, maismaa ja vesi kokku, kõik kaetud veepudelitega. Ja veepudeleid üksteise otsas nii palju, et see pudelite kiht oleks seitsmekümne miili paksune. Vat nii palju on inimese ajus neuroneid. Ja Bob kinnitas, et ta on selle välja arvutanud, mida ma ka usun.
Räägin lühidalt ära ka loengu ülejäänud osa. Saime teada, et ühel neuronil on keskmiselt 50 000 sisendit ja üks väljund. Neuronid töötavad sagedusel 50 Hz. Neuron on oma olemuselt digitaalne - signaal kas tuleb välja või ei tule. Pikalt võrdlesime neuroneid ja transistore-protsessoreid, lõppotsuseks jäi, et üks neuron on ekvivalentne 50 000 transistoriga. Ja kuna 64 bitisel Pentium 4 protsessoril on jämedalt võttes 64 väljundit, siis üks selline protsessor on võrdne 64 neuroniga. Selles osas on tema arvuteid võitnud. Teisest küljest, kas me teame, kui väike on neuron? Umbes 0,04 mm. Kui ta teada sai, et protsessoris olevad transistorid on ääretult väiksemad, muutus ta jälle nukramaks, et selles osas on arvuti võitnud. Aga ikkagi, 64 inimaju neuronit ekvivalentne ühe Pentium 4 protsessoriga. Isegi kõige lihtsamal ussikesel on rohkem neuroneid. Siis aga tuli keegi lagedale asjaoluga, et tänapäevased lauaarvutid töötavad kuskil kuni 3 GHz kandis, neuronid aga kuni 50 Hz peal, seega kiiruses on arvuti jämedalt võttes sada miljonit korda "paremad". Ehk siis arvuti jälle võitis. Kokkuvõttes on aga aju võitja, sest mäletate, kui palju neuroneid ajus on? Ja lisaks sellele, kas te ka teate, kui palju ühendusi on inimese ajus erinevate neuronite vahel? 10¹⁴. Nii et praegu on ikka inimese aju kõvasti arvutist üle. Siis jäi ta aga mõttesse, et mis saaks, kui topiks inimese pea täis neid tillukesi transistoreid. Siis vast saaks ühe võimsa aju. Kas pole?
Kokkuvõttes - parim loeng nädalas, konkurentsitult.

Need Saared

Tuleb välja, et Need Saared mõjuvad... kahtlaselt. Väidetavalt räägib iseendaga üks teine Nendel Saartel, täpsemalt Iirimaal elav eestlane (ühe teatud kassi endine omanik), nüüd tegin seda MSNis ka mina. Ja lisaks sellele võin teile öelda, et kuna mul kodus pole mingisugust muusikamängimise vahendit, veel vähem seda muusikat, mida meie Tartu arvutist leida võib, siis olen sunnitud valitud palasid sealt muusikakogust endale ise ette kandma.

Kontaktid

Lõpuks ometi sain endale päris oma Sunderlandi Ülikooli meiliaadressi. Ja kuna juba kontaktide jagamiseks läheb, siis annan ka oma "päris" aadressi juhuks, kui tahad mulle näiteks postiga musta leiba saata.

e-mail: sven-erik.petermann[ätt]sunderland.ac.uk
aadress: All Saints House 3 Flat 16 Room 78 Portabello Lane Roker Sunderland SR6 0DN

Ei, te ei pea minuga mitte kummalgi aadressil ühendust võtma. Lihtsalt, igaks juhuks toon nad ära.

Päkapikud lahendavad probleeme hetkega

Prof. Moscardini tuli eile loengusse (mida ei andnud tema) otsima iiri poissi, kes polnud veel oma ESFi ankeeti täitnud. Poissi polnud kohal, aga ärge muretsege, ma nägin teda pärast ja ütlesin talle edasi. Alfredo õpetas meid, et kui meil mingi probleem on, siis ärgu me mingu seda probleemi süsteemile rääkima, kus see aastaid niimoodi teeb, ise joonistades näpuga õhku pika silmuseid täis hüpliku teekonna, vaid mingu me otse tema juurde, sest tema lahendab probleemi hetkega.

Raha töötutele

ESFi avalduse sain lõpuks korda. Kui keegi teilt küsib, siis ma lõpetasin töötamise Playtechis 7. oktoobril. Tuli välja, et minu esialgne ankeet ei kõlvanud, sest seal oli kirjas 14. oktoober ja kuna õppetöö algas juba 17. oktoobril, siis töö ja õppimise vahele vahet ei jäänud, seega lõpetasin ma töö ainult selleks, et tulla õppima ja seega pole mulle ka vaja ESFi toetust, mis on mõeldud töötutele inimestele. Teine, "parandatud" ankeet faksiti kiirelt õigesse kohta ja sealt tuli vastus, et kõik on kombes. Nüüd siis pean iga päev kirjutama allkirja ühte raamatusse märkimaks, et käisin täna jälle koolis. Kui üle 20% puudun, hakatakse mulle antavat raha vähemaks võtma. Ilmselt tuleb siis kaasõpilastele oma allkiri selgeks õpetada.
Veel sain teada, et ESFi reeglite kohaselt võin ma töötada kuni 16 tundi nädalas, aga ega ilmselt rohkem õppimise kõrvalt ei jõuagi. Sukeldun nüüd tööotsimisse.

Ootamatu roosa iiris

Mõne sõnaga minu kursusest, kui seda niimoodi nimetada võib. Aga ütleme parem "grupp". Niisiis, eile praksis tegelesime kolme tüüpi iiriste (setosa, virginica ja versicolour) kohta käivate andmete (tupplehtede ja kroonlehtede pikkus ja laius) kujutamisega XY tasapinnale, eriti huvitas meid nende andmete lineaarne eraldatavus. Ära muretse, kallis lugeja, kui sa sellest aru ei saa. Ma olen aga veendunud, et sa saad aru sellest, et tegemist on lillede kohta käivate andmetega. Sellest räägiti loengus ja räägiti praktikumis. Praksis istusin ma ühe aasia poisi kõrval, kellele õppejõud pikalt seletas, mis teha tuleb ja mis tulemus peaks tulema. Pea-aegu kogu programm, mis sisse tuli toksida, oli paberil olemas. Ja siis, päris praksi lõpus, kui ta õppejõu abiga oli programmi arvutisse saanud ja kolme värvi täpid ekraanile joonistanud, küsis ta minu käest, et mis see "iris data" on. Et tema on matemaatikat hiina keeles õppinud ja tema ei saa üldse aru. Seletasin talle enda meelest väga lihtsalt, et "iris" on lill ja iga andmerida on käib ühe lille kohta. Ja et tema graafikul olevad kolme värvi täpid on vastavalt kolme liiki lilled. Ja kuna setosa kohta käivad täpid on kõik ühes pundis ja teistest selgelt eemal, siis võib öelda, et setosa on teistest lineaarselt eraldatav (täpsemalt, setosa saab teistest eraldada ühe sirge joonega (täpsemalt hüpertasandiga)). Poiss muudkui noogutas ja tundus, et ta saigi kõigest aru. Väike kahtuls mulle siiski jäi, otsisin internetist kiirelt iirise pildi ja näitasin talle. Selle peale lõi ta nägu särama: "Aaa, 'iris' on lill!" Ja mis ma siis pidin tegema? Ma ei tea, igatahes ei teinud ma enam midagi vaid läksin praksist ära. Aga ma ei tea ka seda, kuidas see poiss hakkama saab. Ma arvan, et nutikusest tal tegelikult puudu ei tule, aga tundub, et õppejõudude tekst küll temani ei jõua.
Muuseas, see lugu lahendas ka minu küsimuse, miks mulle alati kõike mitu korda seletatakse. Ilmselt on siinsed inimesed harjunud, et kui välismaalane nende jutu peale "mhmh-mhmh" ütleb ja noogutab, siis tegelikult ei saa ta udutuhkagi aru. Pean mingi mooduse välja mõtlema, kuidas anda märku sellest, et ma tegelikult tõesti aru sain.
Ja veel natuke meie grupist. Täna oli päris asjalik loeng selles mõttes, et tegemist ei olnud sissejuhatuse sissejuhatuse ega Matlabi tutvustusega. Oli lihtsalt kognitiivse neuroteaduse esimene loeng. Kohal oli inimesi vist 19, nii et võib arvata, et kokku on meid pisut rohkem. Täiesti ootamatult mõjus aga see, kui mõni minut peale loengu algust astus sisse, noh, ütleme täielik tibin, kes, võtmata oma valget sulejopet seljast, võttis kotist välja roosa pastaka, millel oli suur karvane süda otsas, ja asus konspekteerima. Teate, mul ei olegi sõnu praegu. See oli lihtsalt nii ootamatu.
Ahjaa, ja ameeriklasest õppejõud ütles loengu lõpus, et peaaju ei ole vaja selleks, et osata kõndida, selleks piisab seljaajust [ja ongi nii, uskuge mind!], ja seda fakti on ju mitu nende presidenti juba tõestanud.

Sooja kilet, mõtelge!

Kui ma eile kella üheksa ajal koju jõudsin, nägin ma köögis, kuidas keegi oli üritanud võileivaküpsetiga endale kilekotti soojaks teha. Isegi mitut vist, välimise koti sees oli veel teisi. Täna hommikul aga oli suurem jagu kilekotist küpseti raudadelt maha kraabitud ja laual vedeles pooleldi söödud, selgete küpsetamise märkidega kukkel. Tekib küsimus, miks oli kukkel ainult pooleldi söödud? Ja tekib teine küsimus, kas ma peaksin kohe täna kõik oma vara tulekahju vastu kindlustama?
Hommikul kuulsin kuskilt kõrvaltoast ka balkani muusikat ja sekka ka kaasa laulvat mehehäält. Päris lõbus oli.

Lühisõnumeid

• Nettos maksab 1 liiter Baileyst £12 (ehk umbes 280 eesti krooni)
  
• Nettos maksab 1 kilo kartuleid umbes 4 eesti krooni
• Nettos maksab 1 kilo banaane umbes 20 eesti krooni
  
• farmfoodsis maksab 2 liitrit vanilje- või vaarikajäätist £1 (ehk umbes 23 eesti krooni)


• Täna öösel minu unes andis minu klassivend Ragnar Kreis välja eesti keele grammatika käsiraamatu.
  


• Unustage ära, mida ma teile vihma kohta rääkisin. Sellest rääkimise ajast alates on pidevalt sadanud, küll tihedamalt ja küll hõredamalt, täna öösel vist isegi müristas.
  


• Kui ma täna GMaili sisse üritasin logida, näidati mulle sellist asja (juhin tähelepanu sõnale, mida GMail mul palus kirjutada):
  
  

Ajutine nähtamatus

See õppehoone on küll 24/7 lahti, aga näiteks laupäeva õhtul oli mul raskusi siit välja saamisega. Kõigepealt kolistasin alumise väljapääsu kallal, mis tavaliselt siis lahti on, kui teine, ülemine juba lukus. Sisemine uks avanes, aga välimine ainult vilgutas kahte punast tulukest ja plõksis kahtlaselt. Läksin vaatama, et äkki on ülemine lahti. Ei, ülemine oli täiesti kinni. Läksin alla tagasi ja lasin tulukestel vilkuda ja plõksida. Seisin seal kahe ukse vahel ja olin juba meelt heitmas ja tagasi arvuti taha minemas (ilmselt see eelmise postituse asiaat jäi ka lihtsalt majja lõksu), kui äkki avanesid kõik alumise väljapääsu uksed automaatselt. Müstika, vähemalt sain koju magama. Pühapäeval aga ei õnnestunud mul kummastki pääsust siseneda. Ülemine oli kindlalt lukus ja alumine jällegi vilgutas tulukesi ja plõksis, aga seekord uksed lahti ei läinud. Ei teagi, mis mu eilsest päevast oleks saanud, kui maja mind sisse oleks lasnud.
Hommikul, enne seda majaseiklust juhtus aga nii, et üllataval kombel sain köögis kokku oma korterikaaslasega. Selle sama neiuga, keda ma juba ka näinud olin. Tuli välja, nagu ma arvasingi, et ta on sakslane. Õpib vist kolmandat aastat siin ja vist turismindust. Sain teada, et teisteks korterielanikeks on üks tüdruk (vist britt) ja kaks poissi, üks britt ja üks kreeklane. Seda briti poissi ma vist ka sissekolimisel nägin. Kui sakslanna teada sai, et söögiriistadest on mul ainult kruus, lusikas ja nuga, lubas ta lahkelt mul kõiki oma asju kasutada, aga soovitas külastada poodi, kus kõik asjad maksavad ühe naela. Et sealt saan endale soodsalt igasuguseid söögiriistu soetada. Tänasin ja hakkasin linna poole minema, maja õues sain aga kokku All Saintsi majutuskoha tuutori Nam Nam Liga (mitte liga, aga li-ga), kes ütles, et minu korterikaaslased küsivat temalt kogu aeg, kas ma ikka olen sisse kolinud, sest nemad mind küll näinud ei ole. Võib-olla on mul kalduvusi nähtamatusele, ei oska öelda. Ütlesin ka Nam Namile head aega ja siis mõne aja pärast leidiski aset ülalkirjeldatud intsident õppehoonega, kes mind sisse ei lasnud. Mis mul siis üle jäi, läksin vaatasin, mis poed mul veel kodu lähedal on (peale odava Netto). Ja tulemus:
farmfoods - müüb põhiliselt külmutatud kaupa (liha ja kala), aga ka igasugust moosi ja šokolaadi. Põhiliselt ikka nii, et osta neli purki ja maksa kolme eest.
McDonalds - ei vaja vist kirjeldamist
Blockbusters - videolaenutus, aga meil ei ole televiisorit (UKs tuleb telekalitsents muretseda)
Renault ja Toyota kauplused
Lõpuks ostsin mingi riisiroa, läksin koju, laenasin kellegi potti (ei tea, see vist polnud sakslanna oma), tegin roa valmis, laenasin sakslanna taldrikut, sõin riisiroa ära, pesin kasutatud nõud puhtaks ja lasin leiva luusse. Või saia. Või mis ta neil siin ongi, selline kergelt sepiku karva pagaritoode.

24/7

Arvutiruum on meil siin 24/7 lahti. Kui ma eile kella kuue paiku siit lahkusin, istus ühe arvuti taga keegi aasia poiss. Õigemini magas, käsipõsakil. Kui täna siia jõudsin, kell võis olla üheteist-kaheteist vahel, siis nägin seda sama tüüpi siit lahkumas. Ma küsin, miks ma üldse üüri maksan ja kuskil mujal elan?

Sinised silmad ja põlevad tukid

Täna nägin huvitavat und. Tundus, nagu oleks olnud tegemist järjeunega, ja võin öelda, et täna oli viimane osa.
Tegevusajaks oli "ammu", mitu head sajandit tagasi; koht ei ole teada. Mina olin kas puusepp või klaasipuhuja või midagi vahepealset või mõlemat korraga. Loomulikult oli mul ka õpipoiss. Ja usute või mitte, aga juba pikemat aega olin ma tegelenud ei kellegi muu kui Vanatühja enda välja kutsumisega. Siiani olin saavutanud selle, et minu töötoas (mis oli ootamatult suur ja lisaks veel kahekorruseline) seisis mingisugune metallist agregaat. Põhiliseks osaks oli metallist "kaunistustega" esipaneel. Paneeli allservas oli kujutatud terve rida inimesi, aadlikke ja muid ülikuid, täpsemalt küll nende päid, kõik ülespoole vaatamas. Keskelpool oli kah üht-teist, muuhulgas kaks paneelist väljapoole eenduvat piklikku asja: allpool midagi kõvera nokaga linnu, saapa, jaluste või millegi sarnase teemalist, ülalpool aga üks raudrüüs käsi. Paneeli ülaosas oli üks väike sinine ümmargune silmake, paneelist vasakul pool midagi kullisarnast, kellel kõhul rest, resti all veel kaunistuseks üks kiiver. Kõik see oli oksüdeerunud vasest, välja arvatud sinine silm koos oma ümbrusega ja raudrüüs käsi, mis helkis hõbedaselt. Siin-seal oli ka veel mõni ämblikuvõrk, ilmselt polnud mul pikka aega olnud ideed, mida agregaadiga edasi teha. Ahjaa, mäletate aadlikke paneeli allservas? Ühel neist oli peas kuldne kroon, krooni kohal aga väike kuldne pistoda, terav tipp ülespoole. Kui kroonitud pead puudutada, hakkas pistoda ülespoole liikuma kuni torkas sinist silmakest. Silmake läks selle peale kinni ja silmast veidi allpool avanes kaks uut silmakest, üks vasakul ja teine paremal. Mõne aja pärast läks paneel tagasi esialgsesse seisu. Kuskilt eiteakust oli minu kätte jõudnud väike võtmeke, mille pidin ma kuidagi sinna agregaati sobitama. Ühel hetkel taipasin, et kullisarnase olendi kõhul olev rest käib lahti. Avasin selle ja viskasin võtmekese sisse. Peale seda hakkas juhtuma igasuguseid imelikke asju, mis mul suures osas kahjuks juba meelest läinud on. Agregaat muutus aga hoopis teistsuguseks, kuskil rippus mingi väike puur, kus sees põles tuli, kuskil jälle rippusid mingit ketid. Igatahes oli mulle selge, et ühte väiksesse giljotiini või katapuldi moodi seadeldisse (ma tean, nad pole kuigi sarnased) tuleb panna midagi põlevat. Selleks ajaks põles juba nii mõnigi asi. Näiteks takku täis mustast kilest prügikott (prügikott sajandeid tagasi!?) kohe agregaadi kõrval. Haarasin pika varrega hõbelusika ja tõstsin sellega ühe põleva tuki sinna kuhu vaja. Tukk põles aga üllatavalt kiirest ära ja mitte midagi ei juhtunud. Otsustasin, et viga on lusikas ja võtsin alumiiniumist kühvlikese. Tõstsin sellega veel põlevat pudi-padi seadeldisse, aga ikka ei midagi. Siis märkasin, et tuld on hakanud võtma üks minu puutööpinkidest. Andsin oma õpipoisile korralduse palakas märjaks kasta ja sellega leeke materdama minna. Õpipoiss tegigi nagu kästud, ainult et selleks ajaks, kui ta märja palakaga tagasi jõudis, oli ta muutunud õpitüdrukuks. Kui tüdruk leekide kallale asus, hakkas läbi suure töötoa kõikuma suur suitsu välja ajav pendel, saateks kõva mürin ja kolin. Kõige selle keskel ilmuski lõpuks välja Vanakuri ise. Minu mõningaseks pettumuseks teatas ta, et tegelikult mul ikka ei õnnestunud teda välja kutsuda. Selleks olevat ma liiga hea inimene, sest tema väljakutsumisest olulisemaks pidasin ma oma puutööpingi kustutamist. Küsisin, et kuidas ta siis oleks ilmunud, kui mul ikka oleks see manamine õnnestunud. Vastuseks sain, et siis oleks ta täpselt sama moodi ilmunud. Rääkisime veel pikalt ja laialt elust-olust, muuseas ütles Vanatühi, et ta proovis ka korra akusatiivset internetti luua¹. Tegemist oli ju järjeunega; mulle meenuski, et minu senine elu oli jaotatud kolmeks etapiks. Kõigepealt niiöelda tavaline elu maapeal, siis mingi poolunes-poolsurnuna olev elu kuskil kanalisatsiooni moodi käikudes (mis kubisesid kõige veidramatest olenditest) ja lõpuks minu Vanakurja väljakutsumise aeg. Vanatühi ütles, et tahtis jah internetti teha (need käigud moodustasidki selle Vanatühja interneti, kus ma pikalt ja sihitult hulkusin), aga tuli välja see, mis ikka internettidest välja tuleb: "Porno," ütlesime ühest suust². Rohkem ei mäletagi, mis seal veel juhtus. Küllap rääkisime veel ja oligi enam-vähem kõik. Ärgates oli igatahes hea tunne, et nüüd on see väljakutsumise periood siis ometi läbi.
________
¹ "akusatiivne" oli see sõna, mida ma unes kuulsin, aga tegelikult pidi see olema mingi hoopis muu sõna, märkimaks midagi musta maagiaga seotut.
² "porno" on siin üldises, mitte ainult seksuaalses mõttes.

Hea algus

Olin hommikul kaval ja vaatasin aknast välja - seenevihm. Tegelikult ei ole nii, et siin kogu aeg sajab. Mina olen ainult kolmel päeval sadu näinud, ühelgi korral pole hommikust õhtuni sadanud. Päriselt ka. Aga täna otsustasin igaks juhuks ikkagi kingad panna. Täiesti õige otsus, sest mõni tund tagasi oli juba selline keskmine sadu, mitte enam seenekas.
Peale kooli, umbes kella ühe ajal, otsustasin lõpuks ometi endale pangakonto teha. Lähen NatWesti kesklinna kontorisse, kus minu ehmatuseks on hirmus pikk saba. Õnneks tuleb meelde, et ka Hylton Roadil on üks kontor, millest ma isegi korduvalt mööda olen kõndinud, kontor on minu eelmise katuse ja Aldi vahel. Hakkasin läbi saju astuma, orienteerusin natuke Bridgesi kaubamajas, tegin veel ühe ebavajaliku tiiru ja olingi kohal. Ainus inimene kontoris. Eestis oled harjunud sellega, et pangas pole kliendi ja telleri vahel mingit erilist barjääri, ainult mingi leti moodi asi, kuspeal paberitele alla kirjutada. Siin on aga nii, et tavainimest eraldab pangatöötajast paks klaas, mikrofon-kõlarid ja sahtel dokumentide vahetamiseks. Mõne aja pärast ilmus ka teller kohale, kellele ma teatasin, et soovin arvet avada. Minu käest küsiti passi ja tõendeid ülikoolis õppimise ja Sunderlandis elamise kohta, vastu sain arve avamise avalduse blanketi ja musta pastaka, millega mind ühte kõrvalruumi saadeti. Kõrvalruumi uks oli ilusti lahti, ruumis oli laud, toolid, arvuti ja uks, mis viis ilmselt panga siseruumidesse. Niipalju siis turvalisusest, sest selles toas olin ma täiesti üksi. Olin oma avalduse täitmisega pea-aegu ühele poole jõudnud, kui sisse astus vast viiekümnendates pangatöötajanna, kes küsis, et ega mul pole mingeid küsimusi tekkinud, siis võttis minu käest ankeedi, vaatas kiirelt üle, lappas ette mingi koha ja ütles, et siis on vaja siia ja siia veel ainult allkiri ja kuupäev panna ja ongi kõik. Edasi rääkis mulle ära, et konto saab vast kolmapäevaks valmis ja kaardid saan kätte umbes kümne päeva pärast kesklinna kontorist. Siis küsis, et kas ma elan esimest korda välismaal? Ütlesin, et jah, elan küll, mispeale tema mu inglise keelt kiitis. Selline asi teeb ikka tuju heaks, eksju? Küsisin, et kas mu aktsent ka kuidagi imelik ei tundu (enda meelest on see inglise keel, mis minul suust välja tuleb mingi ameerika-soome-eesti-tont-teab-millise aktsendiga), aga tema ütles, et minu aktsent on täitsa hea, Aasiast tulevate inimeste aktsendiga ei anna võrreldagi. Ja sellega minu pangas käik lõppes kah. Internetipanga saan endale peale konto valmimist ise Internetis teha. Huvitav, kas mingit koodikaarti siis ei olegi?
Pangast väljudes oli mul valida, kas minna metroo peale või kõndida pool tunnikest läbi vihma. Loomulikult valisin jalutuskäigu kasuks, tervis ennekõike! Kõndides tuli meelde, et tegelikult on mul alati olnud tahtmine natuke aega siin ja natuke aega seal välisriigis elada. Tavaline turismireis ei ole ikka see. Siiani ei olnud see mulle meelde tulnud, aga pangatöötajanna küsimus selle kohta, kaua ma Sunderlandis elada kavatsen, tõi selle jälle meelde. Tõsi, siiani olen ette kujutanud elamist põhiliselt Pariisis, Helsingis, mõnes USA linnas, miks mitte ka näiteks Melbourne'is, aga Sunderland on tegelikult ju täitsa hea algus.

Mõned pildid Eestist

Enne oma poja saatmist välismaale tegi mu ema minust lennujaamas veel mõne pildi.

Kuidas leida?

Kui kellelgi on ideid, kuidas leida Sunderlandi kohalikku Zavoodi, siis palun kirjutage siia. Kuigi ega ma eriti ei usu, et neil siin sellist kohta on. Siinsed inimesed ei oska ju ennast kultuurselt täis juua. Või siis kaine peaga kultuurselt purjus inimesi vaadata.

Kõik pühakud

Esimene öö uues kodus möödus, võib vist öelda, rahutult. Uni ei tahtnud eriti tulla. Küll oli tekk ebamugav, küll oli padi vales asendis ja küll mürisesid autod. Kunagi ma ikka magama jäin kah. Kui Clanny House'is nägin palju ja väga segaseid unenägusid, siis All Saintsis oli täiesti keskpärane programm. Praeguseks olen unenäo juba unustanud.
Loengus kuulasin tuttavat statistikajuttu ja praktikumis realiseerisin n-mõõtmeliste (antud juhul kaheksa) andmete suvalise keerutamise ja seejärel kahemõõtmelisele pinnale (arvutiekraan) kujutamise. Asja kogu mõte seisnes selles, et õppida Matlabi kasutamist. Matlabi on meil vaja osata selleks, et seal närvivõrke ja muud säärast simuleerida. Käesoleva Matlabi sissejuhatava osa eest üldse hindeid ei pandagi, nii et kokkuvõttes on see täiesti õppimine iseendale. Järgmisest esmaspäevast, ehk siis vist 24. oktoobrist algab tõsine õppimine - teadmuspõhised süsteemid, andmekaevandus, närvivõrgud ja kognitiivne närviteadus (kui kasutada minu meelevaldset tõlget).
Eile käisin ka odavpoes Nettos:
£0,43 - Hovis Wheatgerm (mingi saia-asi, natuke sepiku värvi)
£0,49 - Dr. Pepper 0,5l (kokakoola tehtud kokakoola moodi jook)
£0,45 - Herb Soft Cheese (määrdejuust, küüslauguga)
£0,18 - Spark Water 2l (peaks olema sparkling water, tegemist gaseeritud veega)
------------
£1,55
Ehk kokku umbes 36 eesti krooni. Minu meelest pole üldse paha.


Kas usute või mitte, aga olengi jõudnud ploogimisega tänasesse päeva välja. Homsed uudised alles homme.

Number käes

Teisipäeval, 18. oktoobril läksin peale loengut ja praktikumi jälle City Campusesse. Natuke ootamist, veel mõned lahtrid täita ja saingi ametlikuks Sunderlandi Ülikooli üliõpilaseks. Kui kellelgi kunagi vaja peaks minema, siis minu üliõpilase number on 059070337. Seejärel läksin majutusosakonda, et saada endale püsiv katusealune. (Terane lugeja mäletab, et tol hetkel ööbisin veel kohas, kus sai olla 5 ööd.) Seal selgus aga, et minu andmed pole veel süsteemi jõudnud ja ametliku osaga tuleb jätkata järgmisel päeval. Sellest hoolimata tutvustati mulle pikalt erinevaid majutusvõimalusi. Kõige mõnusamaks variandiks tundus olevat üks nö university managed private property, kus elavad põhiliselt vanema kursuse tudengid. Koha nimi on All Saints ja kaardil võib teda näha üleval servas paremal pool, väike punane kastike, nool ja nimi juures. Põhiliseks eeliseks selle koha juures oli tema lähedus õppehoonele - jala liikudes veidi üle kümne minuti. (Hiljem selgus, et väga lähedal - 2 minutit jalgsi - asub ka kõige Säästumarketim pood, mida inimene ette oskab kujutada; nimeks poel Netto.) Olin asjast huvitatud ja nii korraldatigi mulle kokkusaamine kohapeal asuva tuutoriga, kes mulle tube näitama pidi. Tubadest oli mul valida, kas korterikaaslasteks ainult poisid ja väiksem tuba või korterikaaslasteks poisse ja tüdrukuid, lisaks veidi suurem tuba ja natuke rohkem automüra. Valisin viimase variandi.
Peale kõike seda oli kell juba nii kaugel, et päike oli loojas. Pimedas All Saintsist koju Clanny House'i kõndimine ei tundunud kuigi ahvatlev, otsustasin metrooga sõita. Üksikpileti hind £1,30, piletiautomaati sobivad ainult mündid. Raha oli õnneks olemas. 15 minutit ootamist ja võisingi metroosse istuda. Kui kätte jõudis peatus Millfield, tundus see mulle küll kangesti tuttav, aga noh, kuna koju olin siiani orienteerunud ikka Hylton Roadi järgi, siis leidsin, et kahe peatuse pärast tulev South Hylton on palju õigem koht, kus maha minna. South Hyltoni peatuses selgus õnneks, et mul on täpselt nii palju münte ja pisut veel, et sama rongiga tagasi sõita. Seisin natuke aega lolli näoga peatuses, ostsin automaadist pileti ja peale ärasõidusignaali kõlamist tegin kiire hüppe rongi. Jõudsin peale, saateks peatuses tolknevate noorukite naer. Tegelikult oli sõit päris tore, Millfieldist South Hyltonini on pikk maa, metrooks kutsutud rong sõitis kogu selle tee maa peal ja aknast sai vaadata tuledesäras linna laiumas jõe ühel ja teisel kaldal.
Huvitav, peatusega eksimisel ei häirinud mind ei see, et ma mitu korda Millfieldi peatusest mööda olin kõndinud ja näinud, et see on "kodu"peatus, ega ka see, et Millfield kuidagi lõpppeatuse moodi välja ei paistnud, mida aga South Hylton oli.
Lõpp hea, kõik hea.

Kolmapäeval, 19. oktoobril astusin peale kooli jälle majutusosakonnast läbi. Maksin ära booking fee ja sain kätte oma uue kodu võtmed. Läksin Clanny House'i, võtsin külmkapist (kus oli veel pisut toitu ja 7 purki õlut) oma suitsuvorsti, pakkisin koti, lülitasin radiaatori välja, andsin võtmed ära ja lasin endale takso kutsuda. Mõne aja pärast maksin tasojuhile £5, sain tuutori käest bedding packi, astusin oma korterisse, ütlesin korterikaaslasele (kes kiirelt oma tuppa puges, ilmselt selleks, et mulle esikus ruumi teha) "Hi!", panin oma asjad tuppa, suitsuvorsti külmkappi (kus oli mõõdukalt toitu ja mitte ühtegi õlut) ja läksin kooli käesolevat blogi tegema.

Kaart

Avastasin praegu, et räägin muudkui ühelpooljõge ja teiselpooljõge, aga kellelgi pole ilmselt aimugi, mis jõgi see selline on või kuidas üldse Sunderland välja näeb. Palun väga, hea kaart on siin. Minu esimene majutuskoht, Clanny House asub päris vasakul servas, see koht on alla vasakule ka suurendatud. Minu õppehooned on üleval paremal, Sir Tow Cowie Campus at St. Peter's. Maja, kuhu ma kõige esimesena sisse astusin on keskel, City Campuses. Kaardil on näha ka Bridgesi kaubamaja. Ahjaa, jõe nimi on Wear.

Minu esimene koolipäev

Esmaspäeval, 17. oktoobril hakkasin õigeid maju ja inimesi otsima. Esimeseks sihiks oli prof. Alfredo Moscardini, kes on kogu selle MSc Intelligent Systems kursuse taga. Kõigepealt otsisin teda kesklinnast ühest suvalisest ettejuhtuvast ülikooli majast, mis sattus olema üsna õige maja selles mõttes, et seal asub üks asjalik infolaud, kust mind kohe õigesse majja suunati. Õige maja nimi on David Goldman Informatics Centre ja asub ta kesklinnast üle jõe. Kui ma kohale jõudsin, selgus, et prof. Moscardini ei ole parajasti oma kabinetis ja ma pean veidi ootama. Peale jõe ääres šokolaadi söömist tulin tagasi ja selleks ajaks oli ka prof. Moscardini tagasi jõudnud. Võttis mind suure rõõmuga vastu ja oli väga õnnelik, et üks eestlane on jälle Sunderlandi Ülikooli jõudnud. Ta ise on ka Eestis käinud, aga siis oli Eesti veel kurja impeeriumi (tema sõnad) osa ja kindlasti hoopis teistsugune kui praegu. Selgus ka see, et oma esimesest loengust olin juba ilma jäänud, aga sellest polnud väga hullu. Praktikum oli alles ees. Lõpuks kirjutas ta ühe kirja, millega ma pidin minema sinna samma majja tagasi, kust ma teda alguses otsinud olin ja saama endale oma üliõpilase numbri, ehk siis saama ka ametlikult Sunderlandi Ülikooli üliõpilaseks. Selleks kõigeks pidin kohale jõudes täitma ülikooli astumise avalduse. Minu meelest on väga huvitav see, et avaldusi saab ka alles siis kirjutada, kui loengud juba käivad. Aga see selleks. Kui avaldus lõpuks täidetud sai, tuli välja, et inimene, kes sellega tegelema peaks, saab sellega tegeleda alles homme (teisipäeval). Nii leppisimegi kokku, et lähen teisipäeval kell kaks sinna tagasi.
Tulin tagasi kooli, sain endale arvutisüsteemi külastaja kasutajanime ja parooli ning tegin läbi oma esimese praktikumi, mida andis viiekümnendates aastates venelanna, kes rääkis väga huvitava aktsendiga inglise keelt.

Esimene katus, jätk

Pühapäeval (16. okt.) tõusin vara ja läksin linna vaatama. Kaarti mul ei olnud. Ja võin etterutates öelda, et ära ma ka ei eksinud. Clanny House asub väikeste majade piirkonnas, kesklinnast eemal, kus suuremad tänavad on ääristatud väikeste poekestega, mida peavad turbanitega mehed, kes on poe uksele kirjutanud, et kui vastutustundlikku täiskasvanut valvamas pole, võib poes olla korraga kuni 2 last. 10minutilise jalutuskäigu kaugusel Clanny House'ist asub Aldi (vrd. Lidl, Säästumarket) ja selle kõrval metroojaam. Kesklinna on umbes 25 minuti tee. Kesklinnast endast on raske aru saada. Tundub, et selle moodustab majaderäga, mille keskseks punktiks on Bridgesi kaubamaja. Kesklinnas orienteerumiseks tuleb selle kaubamaja õigest uksest sisse minna, sees õige suund leida ja siis õigest uksest välja minna. Mina sellega veel praegu liiga hästi hakkama ei saa. Käisin korra ka üle jõe, kõndisin jalgpallistaadionini (Stadium of Light) ja tagasi kesklinna. Väljast ja kaugelt nägi staadion välja enam-vähem samasugune nagu A. Le Coq Arena, aga võib-olla nägin ma lihtsalt mingit harjutusväljakut, mine tea. Kõndisin veel natuke linnas ringi ja orienteerusin kodupoole. Kokku võttis minu jalutuskäik aega umbes kolm tundi.
Koju jõudes otsustasin oma Merevaigu ja singiviilud külmkappi panna. Tegin kapi ukse lahti ja sealt vaatas mulle vastu õige pisut sööki ja kümme purki õlut.

Esimene katusealune

Clanny House on Sunderlandi Ülikooli see majutusasutus, kus põhiliselt toimub ajutine ööbimine. Kuni 5 ööd. Kuna mul mingit ametlikku suhet ülikooliga veel polnud, siis antigi mulle sinna tuba. Mida see endast kujutas? "Korterit" nelja magamistoa, köögi-söögitoa, WC ja vannitoaga. Igas magamistoas lisaks kõigele muule ka kraanikauss ja peegel. Peale minu oli seal vist veel üks tegelane, keda mul aga kordagi kohata ei õnnestunud, küll kuulsin teda telefoniga rääkimas, kuuldu järgi otsustades ei olnud ta kohalik.
Veesegisti on saatanast, see on kindel. Ja kui sooja vee kraan lahti keerata, tuleb alati vähemalt 2 minutit oodata, et sealt sooja vett tulema hakkaks. Ja kuidas on lahendatud dušisüsteem? Ei, õnneks ei ole seinal kahte dušši. On hoopis mingi valge plastmassist karp, nupud peal; üks voolik läheb sisse, teine tuleb välja. Astun mina duši alla ja vajutan "Start / Stop" nupule. Mitte midagi ei juhtu. Keeran teisi nuppe ja klõpsin veel starti, ei midagi. Tulen duši alt välja, vaatan ringi ja näen nööri laest rippumas. Tõmban. Kõvasti. Laes käib krõps, dušiaparaadil läheb punane tuluke põlema. Astun tagasi duši alla, vajutan jälle starti ja ennäe imet, külm vesi hakkabki voolama! Krutin veel nuppe ja mõne aja pärast läheb vesi isegi soojaks. Panen korraks vee kinni (vajutades starti) ja teen veidikese aja pärast jälle lahti. Dušist tuleb sahmakas tulikuuma vett, seejärel poole minuti jagu jääkülma ja peale seda jälle parajat. Pesen ennast puhtaks, vajutan "Start / Stop" nuppu ja tõmban nöörist. Teine asi, mida ühes inglise majas kunagi vaja ei lähe, on vannitoa küte. Sellist asja lihtsalt pole olemas. Aga ongi hea, ronidki kiiremini vannitoast välja ja teised jõuavad ka kooli ja tööle.

Tartu -> Sunderland

14. okt., reede
20:35 Anne 80-127 - Tartu bussijaam 20:45 (takso)
21:00 Tartu - Tallinn 23:20 (Hansabuss)
15. okt., laupäev
8:15 (GMT+2) Tallinn - Manchester Airport 9:15 (GMT) (Estonian Air)
11:50 Manchester Airport - Sunderland 16:55 (National Express (coach e. pikamaabuss))
17:00 Sunderlandi kesklinn - Clanny House 17:15 (takso)

Ehk siis kokkuvõttes võttis kogu minu reis Tartu kodust oma järgmisesse koju Sunderlandis aega veidi alla 24 tunni. Lennata oli tore nagu alati. Pilvede kohal on ilm kogu aeg ilus - päike paistab ja sina lendad üle suhkruvati. Lennukid on tegelikult samasugused nagu Tallinna ja Helsingi vahel liikuvad laevad, ma mõtlen pardal oleva kontingendi mõttes. Vana võidunud teksajakk ei ole mingi haruldus.
Manchesteri lennuväljal rääkisin oma esimesed sõnad inglise keelt, kui küsisin infopunktist, et kust siin National Expressi bussid väljuvad. Sain vastuseks, et mingu ma mööda märke, küll kohale jõuan. Peale kilomeetrite pikkust kõmpimist pikkades klaasist seintega torudes (nagu sadamateski nähtud) jõudsingi kohale. Bussi väljumiseni julgelt kaks tundi. Suhteliselt rahulik bussijaam, ei mingit tunglemist ja vabu istekohti küllaga, aga eks bussid käisid ka päris tihedalt. Lugesin raamatut ja sõin ära esimese toidupalakese. Kui buss kohale jõudis, läksin ja andsin bussijuhile Internetist välja trükitud bussipileti. Bussijuht luges, hüüdis siis bussiga kaasa sõitvale "kohvrihaldurile" "Sunderland!", mispeale viimane mu koti haaras ja selle kaugele pakiruumi nurka lükkas. Istusin bussi ja sõit algas.
Buss oli võrdlemisi tühi, alla poole istekohtadest oli täis. Bussisõidu jooksul sai korduvalt ehmatada, miks buss vastassuunavööndis sõidab. Tehti ka mitmeid vahepeatusi, muuhulgas näiteks Manchesteri linnas. Ja Leedsis, kus ma ka korraks bussi pealt maha astusin, et jalgu sirutada. Kui inimesed bussi tagasi läksid, ei küsinud keegi neilt midagi, aga kõik need, kelle reis alles seal peatuses algas, seisid ilusti järjekorras ja ootasid, et bussijuht nende piletit vaataks. Vahepeal istus minu kõrval mingi aasia neiu, kes oma sõbrannaga üle vahekäigu vestles. Läbi kerge une tundus mulle kohati, et nad räägivad eesti keelt. Ja ma ei tea, oli see nüüd siis jaapani või hiina või korea või mis keel. Aga kõla oli sarnane. Bussisõit läbi Inglismaa oli päris huvitav, kuigi reisi lõpuks ka suhteliselt tüütu. Aga ilusaid maastikke oli küll. Ja vahepeal oli tee ääres silt, et käesolev tee on Inglismaa kõige kõrgemal asuv kiirtee. Mine võta kinni, võis olla kah. Kas eestis on ka musta-valgekirjusid hobuseid? Minu nähtud hobustest oli mustvalgeid kindlasti rohkem. Vahepeal ei saanudki aru, on ta nüüd siis lehm või hobune. Aga teisest külejst jälle on siin lehmad tavaliselt punased. Keeruline on see maainimese elu. Ja bussisõit oli tõesti pikk, vahepeal vahetati isegi juhti.
Sunderlandi bussijaama jõudes koukis "kohvrihaldur" pika toikaga, millel konks otsas, minu koti jälle pakiruumi tagumisest nurgast välja. Tirisin koti taksopeatusesse, ütlesin "Clanny House" ja maksin kohale jõudes £3,80. Linnulennult veidi alla kahe kilomeetri.
Clanny House'i vastuvõtus anti mulle võtmed ja voodipesu, küsiti allkiri ja näidati tuba kätte. Ja sellega minu väsitav reisimise osa lõppenud oligi. Tegin voodi ära ja läksin magama.

Sissejuhatuseks

Tartu Ülikooli matemaatika-informaatika teaduskonna arvutiteaduse instituudi meililisti tuli kiri, et kes tahab õppida Sunderlandi Ülikoolis sellisel kursusel nagu MSc Intelligent Systems, siis andke endast aga teada. ESF maksab õppemaksu ja annab veel £45 nädalas kah. Mina siis andsin endast teada. Ja oh imet, olin Eestist ainus, kes tahab Inglismaal õppida intelligentseid süsteeme ja saada selle eest veel magistrikraad kah. Ja nii ma siin siis nüüd olengi.