Minu esimene koolipäev

Esmaspäeval, 17. oktoobril hakkasin õigeid maju ja inimesi otsima. Esimeseks sihiks oli prof. Alfredo Moscardini, kes on kogu selle MSc Intelligent Systems kursuse taga. Kõigepealt otsisin teda kesklinnast ühest suvalisest ettejuhtuvast ülikooli majast, mis sattus olema üsna õige maja selles mõttes, et seal asub üks asjalik infolaud, kust mind kohe õigesse majja suunati. Õige maja nimi on David Goldman Informatics Centre ja asub ta kesklinnast üle jõe. Kui ma kohale jõudsin, selgus, et prof. Moscardini ei ole parajasti oma kabinetis ja ma pean veidi ootama. Peale jõe ääres šokolaadi söömist tulin tagasi ja selleks ajaks oli ka prof. Moscardini tagasi jõudnud. Võttis mind suure rõõmuga vastu ja oli väga õnnelik, et üks eestlane on jälle Sunderlandi Ülikooli jõudnud. Ta ise on ka Eestis käinud, aga siis oli Eesti veel kurja impeeriumi (tema sõnad) osa ja kindlasti hoopis teistsugune kui praegu. Selgus ka see, et oma esimesest loengust olin juba ilma jäänud, aga sellest polnud väga hullu. Praktikum oli alles ees. Lõpuks kirjutas ta ühe kirja, millega ma pidin minema sinna samma majja tagasi, kust ma teda alguses otsinud olin ja saama endale oma üliõpilase numbri, ehk siis saama ka ametlikult Sunderlandi Ülikooli üliõpilaseks. Selleks kõigeks pidin kohale jõudes täitma ülikooli astumise avalduse. Minu meelest on väga huvitav see, et avaldusi saab ka alles siis kirjutada, kui loengud juba käivad. Aga see selleks. Kui avaldus lõpuks täidetud sai, tuli välja, et inimene, kes sellega tegelema peaks, saab sellega tegeleda alles homme (teisipäeval). Nii leppisimegi kokku, et lähen teisipäeval kell kaks sinna tagasi.
Tulin tagasi kooli, sain endale arvutisüsteemi külastaja kasutajanime ja parooli ning tegin läbi oma esimese praktikumi, mida andis viiekümnendates aastates venelanna, kes rääkis väga huvitava aktsendiga inglise keelt.