Tartu -> Sunderland
14. okt., reede
20:35 Anne 80-127 - Tartu bussijaam 20:45 (takso)
21:00 Tartu - Tallinn 23:20 (Hansabuss)
15. okt., laupäev
8:15 (GMT+2) Tallinn - Manchester Airport 9:15 (GMT) (Estonian Air)
11:50 Manchester Airport - Sunderland 16:55 (National Express (coach e. pikamaabuss))
17:00 Sunderlandi kesklinn - Clanny House 17:15 (takso)
Ehk siis kokkuvõttes võttis kogu minu reis Tartu kodust oma järgmisesse koju Sunderlandis aega veidi alla 24 tunni. Lennata oli tore nagu alati. Pilvede kohal on ilm kogu aeg ilus - päike paistab ja sina lendad üle suhkruvati. Lennukid on tegelikult samasugused nagu Tallinna ja Helsingi vahel liikuvad laevad, ma mõtlen pardal oleva kontingendi mõttes. Vana võidunud teksajakk ei ole mingi haruldus.
Manchesteri lennuväljal rääkisin oma esimesed sõnad inglise keelt, kui küsisin infopunktist, et kust siin National Expressi bussid väljuvad. Sain vastuseks, et mingu ma mööda märke, küll kohale jõuan. Peale kilomeetrite pikkust kõmpimist pikkades klaasist seintega torudes (nagu sadamateski nähtud) jõudsingi kohale. Bussi väljumiseni julgelt kaks tundi. Suhteliselt rahulik bussijaam, ei mingit tunglemist ja vabu istekohti küllaga, aga eks bussid käisid ka päris tihedalt. Lugesin raamatut ja sõin ära esimese toidupalakese. Kui buss kohale jõudis, läksin ja andsin bussijuhile Internetist välja trükitud bussipileti. Bussijuht luges, hüüdis siis bussiga kaasa sõitvale "kohvrihaldurile" "Sunderland!", mispeale viimane mu koti haaras ja selle kaugele pakiruumi nurka lükkas. Istusin bussi ja sõit algas.
Buss oli võrdlemisi tühi, alla poole istekohtadest oli täis. Bussisõidu jooksul sai korduvalt ehmatada, miks buss vastassuunavööndis sõidab. Tehti ka mitmeid vahepeatusi, muuhulgas näiteks Manchesteri linnas. Ja Leedsis, kus ma ka korraks bussi pealt maha astusin, et jalgu sirutada. Kui inimesed bussi tagasi läksid, ei küsinud keegi neilt midagi, aga kõik need, kelle reis alles seal peatuses algas, seisid ilusti järjekorras ja ootasid, et bussijuht nende piletit vaataks. Vahepeal istus minu kõrval mingi aasia neiu, kes oma sõbrannaga üle vahekäigu vestles. Läbi kerge une tundus mulle kohati, et nad räägivad eesti keelt. Ja ma ei tea, oli see nüüd siis jaapani või hiina või korea või mis keel. Aga kõla oli sarnane. Bussisõit läbi Inglismaa oli päris huvitav, kuigi reisi lõpuks ka suhteliselt tüütu. Aga ilusaid maastikke oli küll. Ja vahepeal oli tee ääres silt, et käesolev tee on Inglismaa kõige kõrgemal asuv kiirtee. Mine võta kinni, võis olla kah. Kas eestis on ka musta-valgekirjusid hobuseid? Minu nähtud hobustest oli mustvalgeid kindlasti rohkem. Vahepeal ei saanudki aru, on ta nüüd siis lehm või hobune. Aga teisest külejst jälle on siin lehmad tavaliselt punased. Keeruline on see maainimese elu. Ja bussisõit oli tõesti pikk, vahepeal vahetati isegi juhti.
Sunderlandi bussijaama jõudes koukis "kohvrihaldur" pika toikaga, millel konks otsas, minu koti jälle pakiruumi tagumisest nurgast välja. Tirisin koti taksopeatusesse, ütlesin "Clanny House" ja maksin kohale jõudes £3,80. Linnulennult veidi alla kahe kilomeetri.
Clanny House'i vastuvõtus anti mulle võtmed ja voodipesu, küsiti allkiri ja näidati tuba kätte. Ja sellega minu väsitav reisimise osa lõppenud oligi. Tegin voodi ära ja läksin magama.
20:35 Anne 80-127 - Tartu bussijaam 20:45 (takso)
21:00 Tartu - Tallinn 23:20 (Hansabuss)
15. okt., laupäev
8:15 (GMT+2) Tallinn - Manchester Airport 9:15 (GMT) (Estonian Air)
11:50 Manchester Airport - Sunderland 16:55 (National Express (coach e. pikamaabuss))
17:00 Sunderlandi kesklinn - Clanny House 17:15 (takso)
Ehk siis kokkuvõttes võttis kogu minu reis Tartu kodust oma järgmisesse koju Sunderlandis aega veidi alla 24 tunni. Lennata oli tore nagu alati. Pilvede kohal on ilm kogu aeg ilus - päike paistab ja sina lendad üle suhkruvati. Lennukid on tegelikult samasugused nagu Tallinna ja Helsingi vahel liikuvad laevad, ma mõtlen pardal oleva kontingendi mõttes. Vana võidunud teksajakk ei ole mingi haruldus.
Manchesteri lennuväljal rääkisin oma esimesed sõnad inglise keelt, kui küsisin infopunktist, et kust siin National Expressi bussid väljuvad. Sain vastuseks, et mingu ma mööda märke, küll kohale jõuan. Peale kilomeetrite pikkust kõmpimist pikkades klaasist seintega torudes (nagu sadamateski nähtud) jõudsingi kohale. Bussi väljumiseni julgelt kaks tundi. Suhteliselt rahulik bussijaam, ei mingit tunglemist ja vabu istekohti küllaga, aga eks bussid käisid ka päris tihedalt. Lugesin raamatut ja sõin ära esimese toidupalakese. Kui buss kohale jõudis, läksin ja andsin bussijuhile Internetist välja trükitud bussipileti. Bussijuht luges, hüüdis siis bussiga kaasa sõitvale "kohvrihaldurile" "Sunderland!", mispeale viimane mu koti haaras ja selle kaugele pakiruumi nurka lükkas. Istusin bussi ja sõit algas.
Buss oli võrdlemisi tühi, alla poole istekohtadest oli täis. Bussisõidu jooksul sai korduvalt ehmatada, miks buss vastassuunavööndis sõidab. Tehti ka mitmeid vahepeatusi, muuhulgas näiteks Manchesteri linnas. Ja Leedsis, kus ma ka korraks bussi pealt maha astusin, et jalgu sirutada. Kui inimesed bussi tagasi läksid, ei küsinud keegi neilt midagi, aga kõik need, kelle reis alles seal peatuses algas, seisid ilusti järjekorras ja ootasid, et bussijuht nende piletit vaataks. Vahepeal istus minu kõrval mingi aasia neiu, kes oma sõbrannaga üle vahekäigu vestles. Läbi kerge une tundus mulle kohati, et nad räägivad eesti keelt. Ja ma ei tea, oli see nüüd siis jaapani või hiina või korea või mis keel. Aga kõla oli sarnane. Bussisõit läbi Inglismaa oli päris huvitav, kuigi reisi lõpuks ka suhteliselt tüütu. Aga ilusaid maastikke oli küll. Ja vahepeal oli tee ääres silt, et käesolev tee on Inglismaa kõige kõrgemal asuv kiirtee. Mine võta kinni, võis olla kah. Kas eestis on ka musta-valgekirjusid hobuseid? Minu nähtud hobustest oli mustvalgeid kindlasti rohkem. Vahepeal ei saanudki aru, on ta nüüd siis lehm või hobune. Aga teisest külejst jälle on siin lehmad tavaliselt punased. Keeruline on see maainimese elu. Ja bussisõit oli tõesti pikk, vahepeal vahetati isegi juhti.
Sunderlandi bussijaama jõudes koukis "kohvrihaldur" pika toikaga, millel konks otsas, minu koti jälle pakiruumi tagumisest nurgast välja. Tirisin koti taksopeatusesse, ütlesin "Clanny House" ja maksin kohale jõudes £3,80. Linnulennult veidi alla kahe kilomeetri.
Clanny House'i vastuvõtus anti mulle võtmed ja voodipesu, küsiti allkiri ja näidati tuba kätte. Ja sellega minu väsitav reisimise osa lõppenud oligi. Tegin voodi ära ja läksin magama.
kirjutas: Sverik | neljapäev, oktoober 20, 2005
Lugejakirjad:
Võiksid ka pilte lahkumisest siia panna, mul tuli üks pilt seekord isegi ilus välja! (Ma ei mõtle Sinu fotogeenilisust, asi on ju ALATI minu kadreerimisoskamatuses!)Tead isegi, kust nad leiad, ma oskasin isegi üles panna, kui olin pool tundi proovinud. Vanainimese kohta pole ju paha tulemus!
Palun, võta ise sõna!