Ootamatu roosa iiris

Mõne sõnaga minu kursusest, kui seda niimoodi nimetada võib. Aga ütleme parem "grupp". Niisiis, eile praksis tegelesime kolme tüüpi iiriste (setosa, virginica ja versicolour) kohta käivate andmete (tupplehtede ja kroonlehtede pikkus ja laius) kujutamisega XY tasapinnale, eriti huvitas meid nende andmete lineaarne eraldatavus. Ära muretse, kallis lugeja, kui sa sellest aru ei saa. Ma olen aga veendunud, et sa saad aru sellest, et tegemist on lillede kohta käivate andmetega. Sellest räägiti loengus ja räägiti praktikumis. Praksis istusin ma ühe aasia poisi kõrval, kellele õppejõud pikalt seletas, mis teha tuleb ja mis tulemus peaks tulema. Pea-aegu kogu programm, mis sisse tuli toksida, oli paberil olemas. Ja siis, päris praksi lõpus, kui ta õppejõu abiga oli programmi arvutisse saanud ja kolme värvi täpid ekraanile joonistanud, küsis ta minu käest, et mis see "iris data" on. Et tema on matemaatikat hiina keeles õppinud ja tema ei saa üldse aru. Seletasin talle enda meelest väga lihtsalt, et "iris" on lill ja iga andmerida on käib ühe lille kohta. Ja et tema graafikul olevad kolme värvi täpid on vastavalt kolme liiki lilled. Ja kuna setosa kohta käivad täpid on kõik ühes pundis ja teistest selgelt eemal, siis võib öelda, et setosa on teistest lineaarselt eraldatav (täpsemalt, setosa saab teistest eraldada ühe sirge joonega (täpsemalt hüpertasandiga)). Poiss muudkui noogutas ja tundus, et ta saigi kõigest aru. Väike kahtuls mulle siiski jäi, otsisin internetist kiirelt iirise pildi ja näitasin talle. Selle peale lõi ta nägu särama: "Aaa, 'iris' on lill!" Ja mis ma siis pidin tegema? Ma ei tea, igatahes ei teinud ma enam midagi vaid läksin praksist ära. Aga ma ei tea ka seda, kuidas see poiss hakkama saab. Ma arvan, et nutikusest tal tegelikult puudu ei tule, aga tundub, et õppejõudude tekst küll temani ei jõua.
Muuseas, see lugu lahendas ka minu küsimuse, miks mulle alati kõike mitu korda seletatakse. Ilmselt on siinsed inimesed harjunud, et kui välismaalane nende jutu peale "mhmh-mhmh" ütleb ja noogutab, siis tegelikult ei saa ta udutuhkagi aru. Pean mingi mooduse välja mõtlema, kuidas anda märku sellest, et ma tegelikult tõesti aru sain.
Ja veel natuke meie grupist. Täna oli päris asjalik loeng selles mõttes, et tegemist ei olnud sissejuhatuse sissejuhatuse ega Matlabi tutvustusega. Oli lihtsalt kognitiivse neuroteaduse esimene loeng. Kohal oli inimesi vist 19, nii et võib arvata, et kokku on meid pisut rohkem. Täiesti ootamatult mõjus aga see, kui mõni minut peale loengu algust astus sisse, noh, ütleme täielik tibin, kes, võtmata oma valget sulejopet seljast, võttis kotist välja roosa pastaka, millel oli suur karvane süda otsas, ja asus konspekteerima. Teate, mul ei olegi sõnu praegu. See oli lihtsalt nii ootamatu.
Ahjaa, ja ameeriklasest õppejõud ütles loengu lõpus, et peaaju ei ole vaja selleks, et osata kõndida, selleks piisab seljaajust [ja ongi nii, uskuge mind!], ja seda fakti on ju mitu nende presidenti juba tõestanud.