Number käes

Teisipäeval, 18. oktoobril läksin peale loengut ja praktikumi jälle City Campusesse. Natuke ootamist, veel mõned lahtrid täita ja saingi ametlikuks Sunderlandi Ülikooli üliõpilaseks. Kui kellelgi kunagi vaja peaks minema, siis minu üliõpilase number on 059070337. Seejärel läksin majutusosakonda, et saada endale püsiv katusealune. (Terane lugeja mäletab, et tol hetkel ööbisin veel kohas, kus sai olla 5 ööd.) Seal selgus aga, et minu andmed pole veel süsteemi jõudnud ja ametliku osaga tuleb jätkata järgmisel päeval. Sellest hoolimata tutvustati mulle pikalt erinevaid majutusvõimalusi. Kõige mõnusamaks variandiks tundus olevat üks nö university managed private property, kus elavad põhiliselt vanema kursuse tudengid. Koha nimi on All Saints ja kaardil võib teda näha üleval servas paremal pool, väike punane kastike, nool ja nimi juures. Põhiliseks eeliseks selle koha juures oli tema lähedus õppehoonele - jala liikudes veidi üle kümne minuti. (Hiljem selgus, et väga lähedal - 2 minutit jalgsi - asub ka kõige Säästumarketim pood, mida inimene ette oskab kujutada; nimeks poel Netto.) Olin asjast huvitatud ja nii korraldatigi mulle kokkusaamine kohapeal asuva tuutoriga, kes mulle tube näitama pidi. Tubadest oli mul valida, kas korterikaaslasteks ainult poisid ja väiksem tuba või korterikaaslasteks poisse ja tüdrukuid, lisaks veidi suurem tuba ja natuke rohkem automüra. Valisin viimase variandi.
Peale kõike seda oli kell juba nii kaugel, et päike oli loojas. Pimedas All Saintsist koju Clanny House'i kõndimine ei tundunud kuigi ahvatlev, otsustasin metrooga sõita. Üksikpileti hind £1,30, piletiautomaati sobivad ainult mündid. Raha oli õnneks olemas. 15 minutit ootamist ja võisingi metroosse istuda. Kui kätte jõudis peatus Millfield, tundus see mulle küll kangesti tuttav, aga noh, kuna koju olin siiani orienteerunud ikka Hylton Roadi järgi, siis leidsin, et kahe peatuse pärast tulev South Hylton on palju õigem koht, kus maha minna. South Hyltoni peatuses selgus õnneks, et mul on täpselt nii palju münte ja pisut veel, et sama rongiga tagasi sõita. Seisin natuke aega lolli näoga peatuses, ostsin automaadist pileti ja peale ärasõidusignaali kõlamist tegin kiire hüppe rongi. Jõudsin peale, saateks peatuses tolknevate noorukite naer. Tegelikult oli sõit päris tore, Millfieldist South Hyltonini on pikk maa, metrooks kutsutud rong sõitis kogu selle tee maa peal ja aknast sai vaadata tuledesäras linna laiumas jõe ühel ja teisel kaldal.
Huvitav, peatusega eksimisel ei häirinud mind ei see, et ma mitu korda Millfieldi peatusest mööda olin kõndinud ja näinud, et see on "kodu"peatus, ega ka see, et Millfield kuidagi lõpppeatuse moodi välja ei paistnud, mida aga South Hylton oli.
Lõpp hea, kõik hea.

Kolmapäeval, 19. oktoobril astusin peale kooli jälle majutusosakonnast läbi. Maksin ära booking fee ja sain kätte oma uue kodu võtmed. Läksin Clanny House'i, võtsin külmkapist (kus oli veel pisut toitu ja 7 purki õlut) oma suitsuvorsti, pakkisin koti, lülitasin radiaatori välja, andsin võtmed ära ja lasin endale takso kutsuda. Mõne aja pärast maksin tasojuhile £5, sain tuutori käest bedding packi, astusin oma korterisse, ütlesin korterikaaslasele (kes kiirelt oma tuppa puges, ilmselt selleks, et mulle esikus ruumi teha) "Hi!", panin oma asjad tuppa, suitsuvorsti külmkappi (kus oli mõõdukalt toitu ja mitte ühtegi õlut) ja läksin kooli käesolevat blogi tegema.