Hea algus

Olin hommikul kaval ja vaatasin aknast välja - seenevihm. Tegelikult ei ole nii, et siin kogu aeg sajab. Mina olen ainult kolmel päeval sadu näinud, ühelgi korral pole hommikust õhtuni sadanud. Päriselt ka. Aga täna otsustasin igaks juhuks ikkagi kingad panna. Täiesti õige otsus, sest mõni tund tagasi oli juba selline keskmine sadu, mitte enam seenekas.
Peale kooli, umbes kella ühe ajal, otsustasin lõpuks ometi endale pangakonto teha. Lähen NatWesti kesklinna kontorisse, kus minu ehmatuseks on hirmus pikk saba. Õnneks tuleb meelde, et ka Hylton Roadil on üks kontor, millest ma isegi korduvalt mööda olen kõndinud, kontor on minu eelmise katuse ja Aldi vahel. Hakkasin läbi saju astuma, orienteerusin natuke Bridgesi kaubamajas, tegin veel ühe ebavajaliku tiiru ja olingi kohal. Ainus inimene kontoris. Eestis oled harjunud sellega, et pangas pole kliendi ja telleri vahel mingit erilist barjääri, ainult mingi leti moodi asi, kuspeal paberitele alla kirjutada. Siin on aga nii, et tavainimest eraldab pangatöötajast paks klaas, mikrofon-kõlarid ja sahtel dokumentide vahetamiseks. Mõne aja pärast ilmus ka teller kohale, kellele ma teatasin, et soovin arvet avada. Minu käest küsiti passi ja tõendeid ülikoolis õppimise ja Sunderlandis elamise kohta, vastu sain arve avamise avalduse blanketi ja musta pastaka, millega mind ühte kõrvalruumi saadeti. Kõrvalruumi uks oli ilusti lahti, ruumis oli laud, toolid, arvuti ja uks, mis viis ilmselt panga siseruumidesse. Niipalju siis turvalisusest, sest selles toas olin ma täiesti üksi. Olin oma avalduse täitmisega pea-aegu ühele poole jõudnud, kui sisse astus vast viiekümnendates pangatöötajanna, kes küsis, et ega mul pole mingeid küsimusi tekkinud, siis võttis minu käest ankeedi, vaatas kiirelt üle, lappas ette mingi koha ja ütles, et siis on vaja siia ja siia veel ainult allkiri ja kuupäev panna ja ongi kõik. Edasi rääkis mulle ära, et konto saab vast kolmapäevaks valmis ja kaardid saan kätte umbes kümne päeva pärast kesklinna kontorist. Siis küsis, et kas ma elan esimest korda välismaal? Ütlesin, et jah, elan küll, mispeale tema mu inglise keelt kiitis. Selline asi teeb ikka tuju heaks, eksju? Küsisin, et kas mu aktsent ka kuidagi imelik ei tundu (enda meelest on see inglise keel, mis minul suust välja tuleb mingi ameerika-soome-eesti-tont-teab-millise aktsendiga), aga tema ütles, et minu aktsent on täitsa hea, Aasiast tulevate inimeste aktsendiga ei anna võrreldagi. Ja sellega minu pangas käik lõppes kah. Internetipanga saan endale peale konto valmimist ise Internetis teha. Huvitav, kas mingit koodikaarti siis ei olegi?
Pangast väljudes oli mul valida, kas minna metroo peale või kõndida pool tunnikest läbi vihma. Loomulikult valisin jalutuskäigu kasuks, tervis ennekõike! Kõndides tuli meelde, et tegelikult on mul alati olnud tahtmine natuke aega siin ja natuke aega seal välisriigis elada. Tavaline turismireis ei ole ikka see. Siiani ei olnud see mulle meelde tulnud, aga pangatöötajanna küsimus selle kohta, kaua ma Sunderlandis elada kavatsen, tõi selle jälle meelde. Tõsi, siiani olen ette kujutanud elamist põhiliselt Pariisis, Helsingis, mõnes USA linnas, miks mitte ka näiteks Melbourne'is, aga Sunderland on tegelikult ju täitsa hea algus.