Kana ja aedvili käsikäes

Ootamatult ruttu on see aeg läinud. Ega teda polnudki palju, alla kahe nädala, aga ikkagi on kummaline, et juba ülehomme hakkan kodupoole tagasi sõitma. Pole nagu õieti kohale jõudnudki, juba paki kohver ja sõida jälle tagasi lennujaama.

Pühapäeval kolis korterisse sisse uusi inimesi. Ma ei teagi, palju neid on, kas kaks või kolm. Ühte nägin täna, esmaspäeva hommikul köögis. Keenialane, teeb oma tohtritööd siin. Teadis isegi, misasi on Eesti, ütles, et CNNi pealt tuleb mingi sari Eesti kohta, kus räägitakse, et see olla maailma kõige ilusam maa. Ma pole CNNi kunagi üle kolme sekundi järjest vaadanud, ei oskagi kommenteerida. Aga noh, mis mul üle jäi, kui temaga nõustuda. Ei tea, kas kohtun ka teiste elanikega? Pean tunnistama, et väga aktiivselt ma ise nende kontakti ei otsi. Minu päevase suhtlemisvajaduse rahuldab see, kui ma endale hommikul "tere" ütlen. Huvitav oleks muidugi teada, mis inimesed seal elavad.

Läbi seina kuulsin, kuidas keenialane küsis teise elaniku käest mingi asja kohta, et ega too ei tea, mida see endast kujutab? Ma ei saanud aru, millest nad rääkisid, aga lahendus oli see, et kõnealune objekt kuulub mulle, varasemale elanikule. Ei tea, kas nad tahavad endale ka selliseid vingeid papist pajalappe nagu minul? Ma või need neile pärandada. Või ihusid nad hammast minu ilusa kausi peale?

Natuke toidust. Ostsin Aldist mingi kana ja porrulaugu piruka. Teate, selline, lehetaigna moodi tainas ümber ja kraam sees. Täitsa hea ja mõnus, parem kui see pitsa ja lasanje, mida ma ahjus veel olen teinud. Ainult et natuke... igav on ta. Hea, aga igav. Kujutan ette, et Rick Stein teeks seitse korda maitsvama. Ei, see Aldi pirukas oli täitsa hea, aga kindlasti saaks veel parem olla.

Ei tea, kas homme veel lisan siia midagi? Kolmapäeval vaevalt et kooli satun. Küll on mul aga veel kasutada Stanstedis ostetud Internetiaega, võib-olla siis kolmapäeva ja neljapäeva vahel veel ilmub mõni sõnum.

Kõike head!