Sunderland Revisited

Ja ongi nii, kallis lugeja, et olen tagasi Sunderlandis. Sedakorda siis selleks, et anda sisse oma magistritöö ja selle kohta väike ettekanne teha. Päris kaitsmiseks seda nimetada ei saa, keegi mind otseselt ründama ei hakka. Küsimusi küsitakse ikka.

Aga, kõigest järjekorras. Alustada tuleks ikka sellest, kuidas ma siia jõudsin.

Sedakorda siis easyJetiga Tallinnast Londonisse ja sealt edasi Newcastle'isse. Kogu aeg on räägitud, et turvakontrollid on muudkui karmimaks ja karmimaks läinud. Ootasin, et minult chek-inis igasuguseid küsimusi küsitakse, muuhulgas ka vana hea "Kas pakkisite oma koti ise?". Täielik pettumus, keegi ei küsinud seda ja ma ei saanudki öelda, et ei pakkinud, mis siis? Küsiti ainult, ega vedelikke käsipagasis pole. Ei olnud. Turvakontroll ise läks kuidagi kiiremini kui tavaliselt, aga võib-olla see ainult tundus mulle nii.

Hea küll, võtsin lennukis koha sisse ja hakkasin mööduvaid kaasreisijaid vahtima. Üks nendest oli, muuseas, ei keegi muu kui Markko Märtin. Peaksin mainima, et olen ühes lennukis sõitnud ka Sebastian Loebiga, ei mäleta ainult, kas sõitsime Vantaast Frankfurti või vastupidi.

Tuttavasse Stanstedi lennujaama jõudsin laupäeval veidi peale ühte, Newcastle'i lennuki väljumisaeg oli 21:25. Selle vahepealse aja veetsin põhiliselt poolunes. Päris unne ei lubanud jääda näiteks lennujaamas toimunud kontsert, kus kaks lauljannat pluss mõned pillimehed esitasid tuntud hitte, nagu näiteks "American Pie", "Waterloo" ja muud sellist. Seotud oli see kuidagi jõulude ja lastega, ja keegi korjas raha ka.

Veel lõbustati mind sellega, et mingi lennujaamatöötaja hakkas ühel hetkel hõikama "Anybody for crack-off?". Tüüp vaatas igaks juhuks mulle ka korraks otsa, et ega mina huvitatud pole. Ei, tõesti polnud. Lõpuks sain aru ka, mida ta sellega öelda tahtis. Krakowi lennuk väljus kuskilt teisest kohast kui oleks pidanud, inimesed tuli õigesse väravasse suunata.

Nojah, ja siis veel see, et väljuvate lendude nimekirjas oli ka sihtpunkt "Unknown foreign".

Stanstedi lennujaam on kitsi. Need vähesed elektripistikud, mida seal leida võib on neil varustatud siltidega, mis lubavad neid pistikuid kasutada ainult lennujaama personalil. Istu siis seal oma läpakaga kaks ja pool tundi, lase akul tühjaks saada ja jää magama. Ma tegin igaks juhuks kole vara check-ini ära, et saada ikka esimeste hulgas lennukisse. Oleks ma seda teadnud, et turvakontrolli taga on T-mobiili spetsiaalne läpakakasutamisala, koos täiesti ausate pistikutega! Noh, et oleks ma seda teadnud, oleksin ma veel varem ennast sisse kontrollinud.

Lennuk pidi jõudma Newcastle'isse kell 22:30, viimane metroo Sunderlandi, õigemini, South Hyltoni poole pidi väljuma 22:47. Ma polnud lootnudki, et ma selle peale jõuan. Mõtlesin öö lennujaamas veeta ja hommikul esimese metrooga kohale sõita, majutusegi olin endale registreerinud alles pühapäevast alates. Ajutine majutus, seesama koht kus ma ka mõne päeva olin peale esimest saabumist Sunderlandi. Koht oli tuttav, Millfieldi peatuses metroost välja ja viis minutit jalutamist. Igatahes juhtus selline ootamatu lugu, et juba kell 22:27 olin ma lennukist maas ja pagas ka käes. Kiire otsus ja juba ma kõndisin metroo poole. Istusin siis seal vagunis ja mõtlesin, et mida küll majutuse-inimestele rääkida. Et näe, oi, kogemata jõudsin varem kohale? Siis hakkasin ma mõtlema ka sellele, et kui ma ka kell 7 hommikul oleksin saabunud, oleks see ikka liiga vara võinud olla. Ma olen aru saanud, et kui paned endale kinni majutuse alguskuupäevaga X, siis Xndal kuupäeval kell seitse hommikul ei tasu eriti oma tuba taga nõudma hakata. Mõtlesin, et kui nad ei saa mind sisse lasta, siis palun neilt luba seal vastuvõtu põrandal pikali visata ja oodata, kuni tuba vabaneb. Ja äkki mõjuvad haletsusväärselt ka mehe silmist veerevad pisarad? Sõitsin metrooga ja mõtlesin ja kõndisin veidi jala ja laupäeva õhtul kell 23:50 olingi kohal. Majadekompleksil on aed ümber ja aial on kaardiga avatav värav. Minul kaarti polnud, vajutasin nuppu ja kõlarist hakkas kostma inglise keelset juttu. Nii harjumatu, et ei suutnudki kohe mõislikke lauseid formuleerida. Värav tehti siiski lahti.

Astusin vastuvõttu, ütlesin oma nime, näitasin majutuse lepingut ja valmistusin kõige halvemaks. Turvamees hakkas oma raamatust minu nime otsima, mina tegin suu lahti, et hakata seletama, kuidas ma ikka täiesti kogemata liiga vara olen saabunud. Tegin sellise lause, mis ütles, et tegelikult oleksin ma pidanud saabuma alles homme. Turvamees vaatas kella, naeratas ja ütles, et kümne minuti pärast ongi homme. Nõustusin temaga täielikult. Andsin allkirja, sain võtme kätte ja poole tunni pärast juba magasin oma voodis.

See viimane metroo oli vahepeal, vist Newcastle'i ja Sunderlandi vahepeal paksult inglasi täis. Põhiliselt inglasi, kes kõva häälega räägivad. Ei, nad ei karju, nad ei ole vihased, nad lihtsalt räägivad väga kõva häälega. Ja seda sõltumata sellest, kas nad on tänaval või metroos ja kas nende ümber on vähe või palju võõraid inimesi. Kujutage siis ette, kui terve metroo on puupüsti väga valjuhäälseid inimesi täis. Siin tahaks öelda "Itaalia", aga ma pole kunagi Itaalias käinud, nii et jätan selle kommentaari tegemata.

Lisaks olid seal metroos inglased, kes ei mõista üldse riietuda. Mina istun, müts peas, sall kaelas, talvejope seljas ja saapad jalas. Jah, ka mina polnud väga mõislikult käesoleva ilma jaoks riietunud. Aga minu vastas istus naine, kellel oli seljas õhuke õlgu paljaks jättev kleit. Ühel hetkel hakkas ta imestama, miks talle külm tuul peale puhub. Tema kananahka oli natuke paha vaadata.

Minu reisi lõpetas tegelikult aga enne magamajäämist üks leid. Tahtsin oma kotist mingeid asju võtta, pistsin käe sisse ja tundsin niiskust. Tõmbasin kotist välja niiske rätiku ja niiske särgi. Nuusutasin. Puhas etanool.