Hea, et minus ikka nõukogude inimese tee-ise-mittemillestki-midagi oskused säilinud on

Siin majas olen varemgi olnud. Ei, mitte siin majas, aga siin majadekompleksis. Clanny House, tuleb tuttav ette? Praegu elan mingis korteris, mis on läbi kolme korruse ja kus on kokku vist 8 magamistuba. Mina olen ainus elanik. Külmkapis on ainult minu toit ja dušikabiini põrandal on ainult minu juuksed. Järgmisel päeval peale sisse kolimist kuulsin mingit kolistamist, vaatasin aknast välja ja nägin välisukse ees kohvrit. Ei jäänud pikalt passima, nii et ma ei teagi, mida see kohver seal tegi. Võib-olla kolis välja, aga võib-olla oli ta lihtsalt vale ukse taha sattunud.

Täna hommikul kuulsin veel kolinat, tegemist oli koristajaga. Clanny House on ainult ajutiseks majutumiseks mõeldud ja korda üritatakse hoida. Ei teagi nüüd, kas see tänane tähendab nüüd seda, et on oodata uut elanikku või oli see lihtsalt regulaarne igareedene koristamine. Igatahes tehakse kõik peale inimeste magamistubade korda. Kööki minnes selgus, et sinna kõige alla käib ka inimeste nõude pesemine. Nõudepesuvahendi ja -nuustiku olin ma ise ostnud, ja kasutatud oli neid ka. Kui poleks ostnud, oleks pesemata jätnud? Või oleks oma vahenditega ära pesnud? Minul oli räpaseid asju jäänud laokile kaks - kahvel ja väike üheportsu ja tegelikult ka ühekordne lasanje karp, kuumakindel. Mina olen koristajale tänulik, et ta mõistis, et kraanikausis ja vett täis olev karp, olgugi ühekordne, tuleb ära pesta, mitte ära vista. Seda karpi läks mul täna veel vaja.

Nimelt on siin olemas keedukann ja külmkapp ja mikrolaineahi ja tavaline pliit koos ahjuga, mille küljes on isegi grill. Aga, siin ei ole mitte ühtegi köögiriista. Ahjus pole isegi plaate, on ainult kaks resti. Mida paganat on teha ajutises majutuskohas pliidiga, kui sul pole panni? Ma ei osta endale panni ainult kümneks päevaks, olen ma imelik? Niisiis ostsin ma lasanje, mis tuli koos karbiga ahju panna, et mulle jääks karp, mida veel edaspidigi saaks ahjus kasutada. Sinna üheportsu lasanje karpi panin ma täna näiteks 15 pardiga täidetud kevadrulli ja küpsetasin nad edukalt ära. Plaanin täna seal veel mingit spinatipirukat küpsetada. Esimesel päeval ostsin ma aga ühe suurema, tervelt kilose lasanje, mis oli tugevamat sorti fooliumkarbis. Selle lõikasin lapikuks (karbi, mitte lasanje), keerasin resti külge ja seal peal küpsetan ma nüüd pitsat.

Kui ma esimest korda oma toitu sinna ahju hakkasin pistma, avastasin, et mul pole ka selliseid vajalikke tarbeid nagu pajalapid. Ühegi riideeseme ega rätiku ohverdamine ei tulnud kõne alla. Pealegi võib kogemata juhtuda, et riie ei olegi riie vaid hoopis mingi sünteetika, ja siis on jama kui palju. Ahi kuum, kõht tühi ja toit ootamas. Jah, ilma pajalappideta saab toidu ahju panna, aga kuidas ta sealt pärast kätte saada? Oodata tunnikese, kuni ta piisavalt jahtub, et näppudega välja võtta? Ei... Vaatasin veel otsivalt ringi, ühe köögikapi otsast paistis mingi suur papitükk, lapikuks lükatud kartulikrõpsu kast. Nüüd on mul papist pajalapid, nendest piisab täpselt selleks, et kuum rest ahjust pliidile tõsta.

Novatt, ja siis see internett. Mingi võrk seal levib, mingi Digital Village, mis ütleb, et toksigu ma sisse oma vautšeri id ja parool ja saangi netti. Vautšeri ja parooli saan oma ülikooli või majutuse korraldaja käest. Veel oli seal suur kiri, et Clanny House'is on võrk tasuta. Mina ei teanud mingist vautšerist mitte midagi. Mind ei osanud valgustada ka mitte ükski ülikooli töötaja, küsisin siit ja sealt, aga kõik kinnitavad justkui ühest suust, et Clanny House'is pole mitte mingisugust internetti. Mina ei teagi nüüd, ei taha sinna sisse ka häkkima hakata, ja ega ma oskakski. Elan siis kodus netita. Nõme muidugi, eriti see, et annab niimoodi lootust ja siis ei saagi. Aga noh, eks ma alustan juba kolmapäeval ju tagasisõitu ka, vast elan üle.