Sunderlandi Sõnumid

Šokolaadikarva majad ja igavene sügis.

reede, märts 31, 2006

Olen veel olemas

Jah, ma olen elus.

Puhkan veidi ja siis kirjutan, kuidas mind tabas kõigi aegade suurim motivatsioonikriis ja kuidas see kõik lahenes.

Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

esmaspäev, märts 27, 2006

Double Gloucester

Endiselt Nettost, endiselt seesama tootepere ("Ainult üheksakümmend üheksa..."). Saan aru, et olen võtnud endale natuke liiga suure ülesande. No mis kasu on juustu tutvustusest, mis ütleb, et juust maitses, noh... ee..., nagu... juust! Ja et selle Double Gloucesteri maitse on natuke tuttav, aga ainus, mis mul sellega seostub, on Annelinna Keskuses kunagi olnud Tirsi toidupoe juustulett. Et sealt olen natuke sama maitsega juustu ostnud. Teisisõnu, näod/maitsed jäävad mulle hästi meelde, aga nimedega neid siduda ei suuda. Nii palju võin öelda, et "Atleedi" maitse see pole. Ja sellest eestimaisest maitsest eristab teda kergelt piimane mekk. Sajas grammis juustus kolmkümmend neli grammi rasva. Ma ei tea, kas need asjad on seotud.

Kas ostaksin seda juustu veel? Võib-olla, miks mitte.

Lugejakirjad:

Blogger Jüri:

Kui suur see pakk seal on? Ehk kui palju maksab sele juustu kilo? Soovtatavalt eesti rahas ;)

märts 27, 2006 2:56 PM  
Blogger Sverik:

Nii hind kui kaal on pildil näha.
250 g ja 99 p ehk
1 kg ja 90 eek

märts 27, 2006 4:52 PM  
Blogger Jüri:

Jah, nüüd suuremat pilti vaadates näen ka seda. Enne ei vaevunud ma seda tegema. Seega on Inglismaal juustud vist 1,5 korda Eesti omadest kallimad.

märts 27, 2006 5:20 PM  
Blogger lontu lõvikutsu:

Ma ütleks, et Eestis on üsna raske leida juustu kuskil alla 70 krooni. Arvestades, et tehnoloogia on erinev, siis see võib iseenesest tootmiskulu tõsta ja see 90 kr/kg võiks olla ka sellise juustu hind, kui teda siin valmistataks.

Ja juustude laia valikuga seoses tuleb mulle meelde Italo Calvano raamat "Palomar". Väga hea tükk - lühiksed mõtisklused. Muuseas jääb peategelane mõtisklema seistes juustukaupluses järjekorras ja lugeja silmade eest lastakse läbi kümnete eri juustude kirjeldusi, gurmaani õudusunenägu (:

Ses mõttes, kui proovida ei saa ...

märts 27, 2006 8:17 PM  

Palun, võta ise sõna!

Hoi!

Õues oli täna kõik teisiti.

Ei, ei olnud naeru, linde ega lillit. Äiksest polnud kuulda ühtki prahvangut. Päike oli meeletusest kaugel, aeg-ajalt pistis pea pilvegi taha. Koduteel väike vihmasabin.

Mis siis oli? Tuul oli harukordselt soe. Erakordselt palju värskelt pügatud muru. Ja sellest piisas.

Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

esmaspäev, märts 20, 2006

Wensleydale

Wensleydale, ilus nimi, kas pole? Paljudele on see meelde jäänud just seoses Wallace'i ja Gromitiga, mina ei ole selles osas erand. Olgu öeldud, et juust ei maitsenud ei plastiliini ega savi järele.

Kardan, et tegelikult ei tohiks selle juustu kohta Wensleydale öelda. Miks? Wikipedia räägib (keri ülal viidatud lehte natuke ülespoole), et Wensleydale'i on kahte sorti. Üks neist on lapik ketas, kerge mee mekiga. Teine on siniste soontega, loomulikult siis hallitusjuust. Mina ei tea, kumba mina Nettost sain. Esiteks on ta kandiline. Teiseks on ta läbinisti valge. Kolmandaks on tal kerge seenemaitse. Ehk siis meki järgi otsustades on tegemist selle hallitusvariandiga, aga hallituse maitse on nii õrn, et mina, kellele muidu seenemaitse vastukarva on, sõin kogu juustu suuremate probleemideta ära. Kahjuks oli see ka tema ainus maitse. Nii et Netto-Wensleydale'i ma järgmine kord enam ei osta. Aga ega mul kahju ka ei ole - kui poleks ostnud, siis poleks ju teada saanud?

Paremates seriaalides ja järjejuttudes tehakse iga osa lõpp selline, et lugejas tekiks juba huvi järgmise vastu. Võtan eeskuju ja teatan, et kapis ootab praegu Double Gloucester.

Lugejakirjad:

Anonymous Anonüümne:

Ja millal järg vorstideni jõuab?

märts 21, 2006 3:00 PM  
Anonymous Anonüümne:

Inglise vorst ühes hommikusöögiga proovitud, võin öelda, et pold suurem asi. Maksavorst on kunn selle kõrval.

märts 21, 2006 6:29 PM  
Anonymous Anonüümne:

Kui ostaksid toitu normaalsetest poodidest,leiaksid ka maitsvaid inglise juuste-vorste.

märts 22, 2006 10:28 AM  
Blogger Sverik:

Nõustun täiesti. Seepärast kutsusingi seda juustu Netto-Wensleydale'iks. Kuna enamasti ostan toitu supersäästumarketist Nettost, siis räägingi sellest, mis minu leival on, mitte sellest, mis kuskil mujal poes riiulil mind alles ootab.
Vorstid aga, millest siin juttu oli, on söödud ühes korralikus Kensingtoni hotellis hommikusöögiks, seega usun, et nende nimetamine inglise vorstideks on igati õigustatud.

märts 22, 2006 12:40 PM  
Anonymous Anonüümne:

inglise juust, põnev värk! jätka, aga juustu liinil ;)

märts 23, 2006 10:24 AM  
Blogger lontu lõvikutsu:

See Wensleydale kõlab nagu Wednesday, Niel Gaimani "Ameerika jumalates" oli üks peategelasi sellenimeline Jumal.

märts 23, 2006 11:25 PM  

Palun, võta ise sõna!

reede, märts 17, 2006

Ametlik teadaanne

Martin rääkis, et eksamitulemuste kohta saadetakse koju kiri, kus kõik tulemused peal. Huvitav, kas see ongi see?:

Subject: Marks
From: Alfredo Moscardini

Dear All,
Congratulations to all. Everyone can proceed to the next stage officially.

Alfredo

Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

neljapäev, märts 16, 2006

Mul pole hetkel sõnu

Päeva (kuu, aasta) leid (tänan!): VonKrahl: Videod -> queen.wmv. Ehk lihtsalt: "God Save the Queen", klipp etendusest "Ainult võltsid jäävad ellu". Liina Vahtrik rokib. (Meenutuseks vaata ka Mmm....)

Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

Red Leicester

Täna siis vaatame Red Leicesteri juustu. Punaseks on nad ta värvinud säärase asjaga nagu annato (Bixa orellana puust kuidagi saadud, eesti keeles öeldakse millegi kohta veel "värvibiksa"; ma ei tea täpselt, mis suhtes need sõnad kõik omavahel on), miskipärast tekitab see värv minus tunde, et juust peaks olema väga maitserohke, aga tegelikult on ta üsna tagasihoidliku ja tavalise maitsega juust. Pudeduselt jääb ta eelmisele tutvustatud juustule, ehk siis Cheshire juustule alla, teisisõnu on võimalik temast viile lõigata ja neid ka pea-aegu näpu vahel hoida. Õhemad juustuviilud lagunevad küll koost, aga kesse siis õhemaid juustuviile ikka lõikab. Rohkem ma seda juustu kirjeldada ei oskagi. Lihtne juust. Ja pidage siis meeles, et "Leicester" hääldame "Lester".

Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

pühapäev, märts 12, 2006

Paradigma ja diskursus

Istume õppivate agentide loengus, Valentina seletab. Äkitselt näen temas midagi väga tuttavlikku, ja sama kiirelt on see ka kadunud. Tesavüü? Kuulan edasi, konspekteerin, mõtlen kaasa. Inglastel tundub olevat natuke ebameeldiv kuulata tema väga tugevat aktsenti. Mitte selle pärast, et neil on raske aru saada, vaid selle pärast, kuidas nad kuulevad oma keelt vägistatavat. Mulle on selline mulje jäänud. Ja jälle, midagi väga tuttavat Valentina näos. Siis tabasin ka ära, samasugust laia naeratust kannab tihtipeale Tiina Meeri. Tegelikult pole neil peale selle naeratuse mitte midagi ühist. Või noh, mõlemad tegelevad õpetamisega. Nii et peale selle naeratuse ja õpetamise pole neil midagi, no ja peale selle, et nad mõlemad on Ida-Euroopast. Ma usun, et Valentina on ikka Venemaa siinpoolsest otsast pärit. Et siis peale selle naeratuse ja õpetamise ja Ida-Euroopa päritolu pole neil ühist midagi.

Räägin veel ühest õppejõust - Peter Dunne ja evolutsioonilised arvutused. Ainest niipalju, et räägitakse seal geneetilistest algoritmidest ja muust säärasest, jällegi on see kõik loodusest inspireeritud. Õppejõud on muhe habemik, tundus natuke sellise vanakooli häkkeri moodi. Seda tunnet tekitas asjaolu, et peale ainesse sissejuhatuse tegemist veetis ta vähemalt pool tundi põhjendades, miks ta sel aastal praksides kasutatavaks keeleks just OCamli valis. OCaml on laiematele ringidele üsna tundmatu keel, oma olemuselt on ta korraga funktsionaalne ja objektorienteeritud. Sõna "funktsionaalne" ei tähenda programmeerimiskeelte diskursuses mitte seda, et keel on millekski kasulik (sest kõik keeled on ju millekski kasulikud, seega puudub sedasorti mõiste järgi vajadus), vaid seda, et funktsioonide argumentideks ja väärtusteks on samuti funktsioonid. Üritan seda näite varal selgitada:

Olgu meil funktsioon aste, mis saab sisse kaks arvu X ja Y ja mille väärtuseks on Xndas astmes Y (ehk Y astmes X). Teisisõnu (või teisimärke) aste X Y = YX. Siiani on kõik lihtne ja selge, funktsionaalses ja tavalises keeles vahet pole. Mis aga juhtub, kui kirjutada kuup = aste 3? Tavalises keeles öeldakse Syntax error ja sunnitakse programmeerijat viga parandama. Tavalises keeles on see nonsens, sest funktsioon aste nõuab kahte argumenti. Funktsionaalses keeles on see aga täiesti lubatud, selle tulemusena tekib uus ühemuutuja funktsioon kuup, mis saab sisse ühe arvu ja arvutab selle kolmanda astme. Ehk siis kuup Z = Z3.

Mõistet "objektorienteeritud" ei hakka ma siinkohal lahti seletama, see läheks liiga pikale. Ilmselt on see märk sellest, et ma ei ole päris täpselt pihta saanud, mis on asja tuum. Võib ka niipidi mõelda, et kuna ma olen objektorienteeritud paradigmas nii sees ning tunnen tema paljusid detaile, siis ei oska ma sealt seda vähest ja esmatähtsat välja tõsta. Mingisuguseid hämaraid lauseid võin ma välja mõelda, midagi stiilis: "Objekti kasutamise loogika ja tema sisemine loogika pluss objekti andmed on lahutamatud" võin ma siia kirjutada, aga ikka jääb mul tunne, et midagi jäi ütlemata, pealegi kahtlustan, et programmeerimisest kaugel seisvad inimesed ei saa sellest suurt tuhkagi aru. Siinkohal olekski paras paluda Sind, kallis lugeja, et kommenteeriksid, kumma paradigma kirjeldusest Sa paremini aru said?

Tagasi õppejõu juurde. Peter rääkis, et üle-eelmisel aastal oli ta kasutanud Matlabi. See on aga aeglane ja üldse mitte sellisteks asjadeks mõeldud. Väga hea on seal maatrikseid nikerdada ja statistikat teha, võib-olla veel üht-teist, aga käesolevas aines pole midagi säärast vaja. Lisaks toimuvad seal sellised asjad nagu dünaamiline skoopimine ja dünaamiline tüüpimine (ei hakka seletustega kallist lugejat vaevama), mis talle antud aine raames ei meeldi.

Järgmisel, ehk siis eelmisel aastal oli kasutusel Java. Mul isiklikult on natuke kahju, et Java ära langes, sest tunnen end seal väga koduselt, aga Peter põhjendas seda nii, et inimestel, kes ei tunne Javat ja objektorienteeritust on väga raske kohe hakkama saada, sest Javas on objektorienteerimata midagi asjalikku natuke raske teha.

Seejärel mõtles ta veel teistele keeltele. C++ talle ei meeldinud, sest seal on liiga palju vaja viitadega (pointeritega) jännata. Haskelli ja Pythoni, ja veel terve rea teisi keeli luges ta ette, ühelgi neist ei puudunud omad vead. Ei, OCaml ei ole ideaalne keel, tal on aga kaks suurt plussi. Esiteks on ta võrdlemisi lihtne. Seda ei oska ma ise kommenteerida, polnud temast varem suuremat kuulnud. See ongi teine suur pluss, keegi pole temast kuulnud, seega alustavad kõik praksis enam-vähem samalt pulgalt. Nagu Jaak ütles, tõepoolest, pedagoogiliselt hea nipp.

Novot, nii ta umbes rääkiski. Mees on muhe ja jutt oli iseenesest huvitav, aga natuke teemast mööda ja natuke liiga pikk. Umbes nagu minugi jutt siin praegu.

Lugejakirjad:

Anonymous Anonüümne:

Kallis kirjutaja, esimene matemaatikaasjandus oli minu ületöötand aju jaoks pikk ja segane, teine lühike ja segane. Eelistan viimast.

märts 13, 2006 7:40 PM  
Anonymous Anonüümne:

mulle ei meeldi, et Sa ei kasuta peale punkti tyhikut. aitäh!

märts 14, 2006 12:14 AM  
Anonymous Anonüümne:

Hee, ükskord, kui sa seleasid, sain ma peaaegu aru, misasi on objektorienteeritus (aga ma pole võimeline seda edasi seletama), seekord sain jällegi peaaegu aru, misasi on see funktsionaalsus. Kui sa veel üks kümme korda seletad, siis ma ehk lõpuks saan aru ka :D

märts 14, 2006 7:33 AM  
Anonymous Anonüümne:

Kallis tundmatu, julgen oma prillid panti panna, et Sverik kasutab alati ja igal pool mõnuga tühikut. Ilmselt on asi kujunduses.

märts 14, 2006 8:02 AM  
Blogger Sverik:

Tänan, kallis Kurnjauhka, Sul on sada protsenti õigus!

märts 14, 2006 11:34 AM  
Blogger lontu lõvikutsu:

class Isik implements Comparable {
private String nimi; ... }

(ja semiootik taob peaga vastu puud)

Kuidagi tuletas see astme asi mulle meelde rekursiooni, mida ma küll õieti kasutada ei oska hoolimata sellest, et see alles läbi käis.

märts 15, 2006 2:03 PM  
Blogger Veiko:

Ja tundmatutele veel seda, et enne kui viriseda tühiku suuruses punkti järel, tuleks viriseda iseenda kommentaaris selle üle, et suured tähed lausete alguses on millegipärast väikeseks jäänud. Selle kerge haiguse vastu aitab SHIFT nupp - see jäme nooleke üles.

märts 15, 2006 11:33 PM  
Blogger Sverik:

Ohoo, Java, mõnus. Õpid?

Antud näites ei ole tegemist rekursiooniga. Ükski funktsioon ei kutsu ju iseennast välja? Rekursiooni pärast pole mõtet muretseda, minul läks sellest aru saamiseks mitu aastat. Pealegi on ta ebaefektiivne, ja kõike, mida saab teha rekursiooniga, saab teha ka ilma. Kui just ei ole tegemist mingi keelega, kus saabki ainult funktsionaalselt programmeerida. Siis on rekursioon tihtipeale ainus lahendus. Mõnele hullule see meeldib, aga minu meelest on see kole ja hirmus. Java ja OOP on ikka palju ilusam.

Samas tahaksin avaldada tänu inimestele, kes töötavad minu ploogi paremaks muutmise nimel ja viitavad selles esinevatele vigadele. Samuti tänan teisi inimesi, kes mind nende esimeste inimeste eest oma kõnedega kaitsevad. Aitäh!

märts 16, 2006 9:35 AM  
Anonymous Anonüümne:

Jah. Võidelgem paremate ploogide ja ilusama emakeele nimel viimse süljepiisani!

märts 16, 2006 10:10 AM  
Blogger Sverik:

Just! Viimse bitini!

märts 16, 2006 11:09 AM  
Blogger lontu lõvikutsu:

Jah - see päis oli ühest OOPi neljanda klassi lihtsast ülesandest, mis juba kenasti väikese semiootik-ajaloolase aruga valmis tehtud, aga viies OOPi praks, kus ka esimene rekursiooni näide, on hullem pähkel. Aga murran oma ilusaid ja tugevaid terashambaid!

Ja tõesti - ilus eestikeel viimse bitini! Mitte seitsme bitises askiis, vaid õiges 16 bitises unicode's.

märts 16, 2006 7:44 PM  
Anonymous Anonüümne:

Liitun oma arvamustes Kurnjauhkaga. Aga miks mulle viimasel ajal tundub, et programmeerimine on Parnass ja progejad jumalad? Sellepärast, et see kõik humanitaari hämusele ajule nii kaugeks ja kättesaamatuks jääb?

märts 26, 2006 8:52 AM  
Anonymous Anonüümne:

Kui juba, siis juba - eesti keel (ja samuti ka kõik teised keeled) kirjutatakse LAHKU!

Ning tundmatule, et Sinu poolt kasutatud "y" asemel on meie tähestikus täht "ü".

jaanuar 02, 2008 11:02 PM  

Palun, võta ise sõna!

neljapäev, märts 09, 2006

Kumb siis?

Varem oli nii, et minu unenäod tundusid vaatamata nende jaburusele äärmiselt reaalsed, ainult paar korda kogu oma unenägude vaatamise karjääri jooksul olen aru saanud, et toimuv ei olegi "päris". Peale ärkamist on aga alati olnud kiire äratundmine, ja vahel ka parastav ja samas enda lollust peita üritav naermine enese üle, et no kuidas sa seda võisid uskuda, et sead päriselt ka lendavad. Viimasel ajal on toimunud muutus. Hommikuti ärgates ei saa ma aru, mis on päris ja mis mitte. Teen silmad lahti, ahaa, kõigest uni. Panen silmad kinni, alternatiivne reaalsus jätkub. Teen silmad lahti, olen oma ühikatoas. Panen silmad kinni, olen tont-teab-kus. Ja nii kohe jupp aega järjest. Varsti ma ilmselt ei saagi enam aru, kus ma olen või kes ma olen. Täitsa vabalt võib juhtuda see, et unereaalsuses istun juba loengus, ja arvangi, et kõik on korras, aga tegelikult alles põõnan teki all.

Lugejakirjad:

Anonymous Anonüümne:

Aga mina läksin ükskord lapsena unes WC-sse...

märts 09, 2006 3:36 PM  
Anonymous Anonüümne:

aga seda vist nimetatakse lucid dreaming´uks kui saad nagu natukene unenäo nägemise ajal üleval olla ja natukene unenägu juhtida. peen kunst on selle oskuse valdamine. nii et head harjutamist ja varsti koged nö kogetamatut!

märts 10, 2006 4:53 PM  
Blogger Sverik:

Oi, see kõik on väga põnev. Kord mõtlesin ma, et peaks minema Stanfordi Ülikooli seda unevärki õppima. Eks ta oli lihtsalt selline mõtteheietus, et ah, peaks ikka Pekingis ka korra ära käima.

märts 10, 2006 9:52 PM  

Palun, võta ise sõna!

kolmapäev, märts 08, 2006

Cheshire

Ostsin inglise juustu. Siiani olin söönud ainult inglise määrdejuustu, ja mingit hollandi "päris" juustu, aga inglise tahke juust tundus kahtlane. Võtsin siis julguse kokku ja ostsin tüki Cheshire juustu, valisin põhiliselt nime järgi, ja sellise, kuhu poleks peale kirjutatud, et ekstramadal rasvasisaldus ja ekstravähe kaloreid. Milleks, põhiliselt kalorite pärast ma ju süüa ostangi? Tahaksin öelda, et üllatusin meeldivalt, aga ei saa, sest ma ei oodanud sellelt juustult mitte midagi ja ei saanud seepärast ka üllatuda. Ütlen siis lihtsalt, et täitsa hea juust. Selline pude ja veidi soolakas. Pudedus on selle juustu suurimaid miinuseid, sest muudab tema söömise natuke keeruliseks. Tuleb noaga juustutüki ülemisest küljest üks viilakas lahti saagida ja see siis leivale kallata. Näpu vahelt juustuviilakat süüa pole võimalik. Maitseomadusi see muidugi ei kahjusta, nii et igati õnnestunud ost, hea juust. Atleet, muidugi, on parem.

Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

teisipäev, märts 07, 2006

Kas kõigest kokkusattumus?

Kirjutan märkmikusse tunniplaani, käesoleva nädala kohale. Kuidas seletada järgmist:
esmaspäeviti (6. märtsil) loeng ruumis 106
teisipäeviti (7. märtsil) praktikum arvuti"kohas" M7
kolmapäeviti (8. märtsil) loeng ruumis 208
neljapäeviti (9. märtsil) loeng ruumis 109
reedeti (10. märtsil) loeng ruumis 210
Kas sellised asjad on kokkusattumus? Miks sattus see nädal, kuhu ma tunniplaani kirjutan, algama just kuuenda kuupäevaga? Miks toimub iga päev midagi ruumis, mille number sisaldab vastavat kuupäeva?

Lugejakirjad:

Blogger Jüri:

Mees, vähem matemaatikat edaspidi! See ajab Sul pea sassi. Ma olen matemaatikas päris tugev, aga ometigi poleks ma midagi aru saanud, kui Sa poleks all selgitusi jaganud. Loomulikult on see kokkusattumus, sest kõigil ju ei saa samamoodi olla ;).

märts 08, 2006 8:49 AM  
Anonymous Anonüümne:

Ilmselt on mul varsti võimalik kirjutada noorsookasvatuslik teos "Noormehest sirgub Jüri Lina"

märts 08, 2006 11:23 AM  
Blogger Sverik:

Neile, kes teavad, ütlen, et tavaliselt olen mina nõrgim lüli ja lõhun keti, teiste sõnadega ei midagi isiklikku.

Aga muuseas, Sunderlandi vapil on väga pikka aega figureerinud sekstant, ega see pole miskeid konkse pidi vabamüürlastele viitav?

märts 08, 2006 4:16 PM  
Anonymous Anonüümne:

No kuule, mees, hakka oma magistritööd tegema, käi väljas jooksmas, pese kõik nõud mitu korda üle..... Ära mõtiskle nii veidrate asjade üle!!!!! Elu ongi oluliselt veidram, kui me arvata oskaksime!

märts 08, 2006 5:19 PM  
Anonymous Anonüümne:

Kinnitame: vandenõud ei ole, asjad on nii nagu nad paistavad ;)

märts 09, 2006 6:20 PM  
Blogger Eppppp:

Tead, ma hakkasin siia praegu oopust kirjutama, aga võtan ja avaldan selle hoopis oma bloogis. Igatahes, imelikke kokkusattumusi on minugi elus juhtunud!

märts 09, 2006 8:13 PM  
Blogger Sverik:

Mul on hea meel, et suudan inspireerida!

märts 09, 2006 10:04 PM  

Palun, võta ise sõna!

Ise ka ei söö

Mõtlesin, et kaua see jama kestab, et ise ei söö, aga teistele ka ei anna? Ehk siis on minu käes juba umbes kuu aega üks raamat, mis on tegelikult nädalase laenuga. Trahvi ma veel saanud pole, sest õnneks tuletab raamatukogu ennast õigel ajal meilitsi meelde. Siiani on mul õnnestunud laenutust pikendada, aga see ei vähenda kuidagi minu nõmedat käitumist teiste inimeste suhtes, kes seda raamatut veel lugeda tahaksid. Kokku on raamatukogus kaks eksemplari, üks neist vedeleb minu laual. Sisse olen sinna ka vaadanud, kogu selle aja jooksul vist kaks korda. Mulle olulist peatükki ma kopeerida ei tahtnud - 44 lehekülge, millega mul pärast mitte midagi teha ei ole. Ühel hetkel sähvatas, et ma võin ju need vajalikud leheküljed üles pildistada ja raamatu kogusse tagasi viia. Tegingi teoks, loodan, et hakkan neid lehekülgi täna-homme ikka lugema ka. Raamat ise on aga selline:

Lugejakirjad:

Blogger lontu lõvikutsu:

Oh - aga kahte alumist oled juba kaanest-kaaneni lugenud? Mina olen neid marmorkaani ainult kümmekond suutnud läbida ("Masside mäss", "Reis hüperreaalsusesse", "Inimsuhete ajalugu" tulevad kohe meelde, suurem jagu Semiosfäärist muidugi ka - tõenäoliselt vähemalt kolm-neli veel). Maarja on muide see inimene, kes kunagi ütles, et talle tundub, et inimesed, kes riiulimeetrite kaupa marmorkaantega raamatuid neelavad jäävad lõpuks klaasistunud pilgul kuhugi vahtima. Tõenäoliselt ta ise nüüd ütleb need õigemad sõnad, aga mulle jäi see nõnda meelde. Teine pool praegu pärines tegelikult Merit Voore käest ja hoopis teisest (ja konkreetsest) kontekstist.
(Siinkirjutaja on aga nii laisaks meil nüüd jäänud, et vaid ...)

märts 07, 2006 7:12 PM  
Anonymous Anonüümne:

Mina vä? Ütlesin vä?
(Raja Teele häälega) No millal mina olen midagi öelnud!

märts 07, 2006 8:34 PM  
Blogger Sverik:

Pagan, ei tulnud see intelligentsete raamatutega eputamine mul sugugi välja. Ülemine läheb ladusalt, aga ma hoian teda lennu- ja rongireiside jaoks (loodan ta aprillis läbi saada ja Eestisse jätta, et pärast vähem tassimist oleks). Alumine läks üsna keeruliseks, ja ma ei teagi nüüd, mis hetkeks ma teda hoian, aga igatahes on mul kindel plaan ta kunagi ikka lõpuni jõuda, sest huvitav on ta sellegi poolest. Ja kui ma ausalt ütlen, siis on need kaks vist ainsad omasuguste seas, mida ma üldse käes hoidnud olen.

märts 07, 2006 8:37 PM  
Blogger lontu lõvikutsu:

Ja olemas on mul veel "Metsik mõtlemine", Claude Levi-Strauss - see oli küll kuri tükk - kohustusliku aine jaoks sai ostetud (ta oli seeria kohta kallis), kuid vaid mõned peatükid loetud. Ja omal ajal - 2002 kevadel nimelt - lugesin kaanest kaaneni "Inimhinge anatoomia", selle Viini hulluarsti oma. Siis ühe õhukse ja ilusa pealkirjaga marmorkaanelise eksemplari sain hiljuti 15 krooniga ülikooli raamatupoest, see sai ka riiulikaunistuseks hangitud - ikkagi peotäis olemas nüüd. Aga "Sissejuhatus metafüüsikasse" ... kapile see jäi kolmeks suvekuuks - laenuraamat selline. Seega sarnane lugu Sinu keeleraamatuga.

Ja mulle tundub, et ütlesid küll. Me pole küll hiiiiiiiglama pika aja jooksul sõnagi vahetanud ega näinud, aga minu arvates oli see millalgi meie ühise esimese kursuse vältel, mis kummalegi päriselt esimene polnud (kui ma ei eksi) nii. Mulle oli see lohutav ja tähtis, ja ma tänan selle eest, tagantjärele!

märts 07, 2006 9:42 PM  

Palun, võta ise sõna!

Jälle esimesi muljeid

Täna algasid pihta uue semestri ained, kui äsja lõppenud loomuliku keele töötlemise intensiivseid nelja nädalat mitte arvestada. Õigemini algas ainult üks aine, päälelõunane evolutsiooniliste arvutuste praktikum jäi ära, sest kuidas sa ikka kohe praktikumiga alustad. Hommikul oli aga õppivate agentide esimene loeng, lektoriks Valentina Plekhanova. Nime järgi võid arvata, et venelanna, õige. Otsisin tema pilti ka netist, aga leidsin ainult ühe väikse ja häguse, mis polnud pealegi üldse tema nägu. Rääkis palju, nagu ta ka ise ütles ("I talk too much!", ütle seda venelase veidi segase aktsendiga (mitte veidi segase venelase aktsendiga!)). Mõned asjad panin kirja ka, et meelest ei läheks Sulle rääkida, kallis lugeja:

  • Tahvlile kirjutas ta kokku umbes kuus sõna (ülejäänu tuli slaididelt ja tema suust, muidugi), aga mitu korda unustas ta mõne tähe kirjutamata, õigemini, kirjutas tähti vales järjekorras. Näiteks kõigepealt kirjutas "ago", siis lisas vahele "l"-i: "algo" ning seejärel kirjutas sõna lõpuni: "algorithm". Huvitav oli minu jaoks see, et ma ise, käsitsi inglise keelt kirjutades teen seda tunduvalt sagedamini kui eesti keelt kirjutades. Hämmastavalt tihti kirjutan sõnades olevaid tähti vales järjekorras.
  • Konkurentsitult oli sõna, mida ta kõige rohkem kasutas, "so". Näiteks: "So and, so, OK, so...". Ja siis muidugi terve hulk lauseid, milles ka sisu oli, lisaks rohketele "so"-dele.
  • Mõned korrad ootas ta, et meie sõna sekka ütleksime. Tavaliselt öeldi ka, aga ükskord ei osanud või tahtnud keegi midagi kosta, siis vaatas Valentina auditooriumile veel ootavama näoga otsa ja ütles: "No vot?", mis tähendas vist küll "what?" mitte "vot!". Ma ei tea aga kuidas seda "no"-d inglise keelde panna, või oligi see tal vene keelest.
  • Vahepeal rõhutas ta mingit oma öeldut umbes nii nagu tegelased "Mõmmist ja aabitsast" seda tegid, niiviisi kehaga oma sõnadele justkui peale surudes. Rebase-Rein tuli kohe meelde, võib-olla seoses ka punase peaga. (Lugesin Google'i otsingutulemusi, müügil DVD: "Nimi:, Mõmmi ja aabits II osa. Religioon:, religioonivaba." Ei, kõigest minu vigane lugemisoskus.)
  • Korduvalt rääkis ta sellest, et me peame leidma ühise keele. Paljud, eelkõige inglased ilmselt lootsid, et selleks saab olema inglise keel, mida Valentina püüab paremini hääldada, aga Valentina vist pidas silmas matemaatikat...

Homme, teisipäeval aga jäävad kõik loengud ära, sest toimub üleinglismaaline akadeemilise personali streik. Keegi tähtis Sunderlandi Ülikooli nina kirjutas küll kirja, et nad teevad kõik endast sõltuva, et loengud ikkagi toimuksid ja õppejõud streigiga kaasa ei läheks, aga Christo Panchev teatas meile, et tema intelligentsete süsteemide arhitektuuri loeng ja praktikum jäävad ära. Nii et vaba teisipäev! Huvitav, kas õnnestub mitte-looderdada? Muuseas, arutasime Maarja ja Katriniga (kolmas muudatus: ma ei ole enam üldse kindel, kellega ma rääkisin, oh seda minu mälu), et see on kõik seotud kuidagi läheneva naistepäevaga. Kujutasime elavalt ette, kuidas mehed kodus püüdlikult koogikesi küpsetavad ja naisõppejõud juuksurisalongis istuvad.

Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

laupäev, märts 04, 2006

Valgeks läks maa

Lõpuks nägin ära ka inglise lumesaju. Või noh, lihtsalt lumesaju Inglismaal, polnud seal midagi inglisepärast, ei sadanud teed ega tviidpükse, ega kasse ega koeri. Tavalist ilusat lund hoopis. Kõik see juhtus keskpäeval, astusin õue, et korraks kooli minna, ja nägu läks laia naeru täis. Lumi! Jooksin tuppa tagasi kaamera järele, aga selleks ajaks, kui õue jõudsin, oli sadu lakanud ja maha langenud helbed sulanud. Nii palju siis sellest. Kuidas siis need siin ära toodud pildid tehtud on, küsid Sa nüüd? Noh, pärastpoole, kui koolist tagasi tulin sadas natukene veel. Siis õnnestus mõni helves ka pildile püüda.




Lugejakirjad:

Palun, võta ise sõna!

kolmapäev, märts 01, 2006

Häire häire häire häire häire...

Mõtlesin eile õhtul, et kaua see jama kestab, magan poole päevani ja ei saa mitte midagi tehtud, reedel juba eksam ja oleks vaja korralikult õppida. Umbes poole ühe ajal panin kella hommikul 10:30ks helisema ja läksin magama. Üsna ootamatult läks kell kuus uni ära, või noh, natuke teda ikka veel oli, aga üles ärkasin. Pikutasin ja mõtlesin, kas üritada edasi magada või üles tõusta, kui hakkas karjuma tulehäire. Kas tõesti jälle? Mõtlesin nii. Veel mõtlesin, et kas see võib olla see lubatud järjekordne testhäire. Igaks juhuks mõtlesin kiirelt, ja veel seda, et väga hea, saangi varakult üles ja tegutsema hakata. Tõmbasin riided selga ja astusin välja. Minu ees väljus Debora ja selja taga Theo, lisaks oli seal veel keegi meie maja elanik. Rohkem inimesi nagu polnudki. Seejärel saabus üks poiss kuskilt kõrgemalt korruselt, pusis natuke aega alarmi nuppude kallal ja pani selle undamise kinni. Olukord kontrolli all, tuppa tagasi. Leidsin, et olen ikkagi unine ja läksin voodisse tagasi. Selgus, et see oli vale otsus, sest mõne minuti pärast hakkas signaal jälle tööle. Mõtlesin, et ju siis on mul ikka ette nähtud üles tõusta, panin riided selga ja astusin oma toa uksest välja. Sel hetkel vaikis ka signaal. Tegin näo, et tegelikult ma tahtsingi hoopis vetsu minna, mitte ummisjalu õue tormata. Keegi vist ei näinud minu osavat pettemanöövrit.

Ülestõusmine oli juba otsustatud, niisiis tegelesin hommikuse hügieeniga ja panin riided korralikult selga. Lugesin vist kirju ja uudiseid, igatahes läksin kööki kakao jaoks vett tegema (see kakaopulber kulub tunduvalt kiiremini kui ma oodata oskasin!). Jõudsin oma toa uksest välja astuda, kui undama hakkas järjekordne häiresignaal. Sellest ma ennast enam häirida ei lasknud. Noh ja selles võtmes see hommik ka möödus. Jupike pausi, kümme-kolmkümmend sekundit häiresignaali. Kui kell oli 11 saanud ja häirete arv 18ni jõudnud, leidsin, et olen jälle veidi ära väsinud (ilmselt põhjuseks ka äsja söödud makaroni-hakkliharoog) ja heitsin pikutama. Sealt edasi läks häirete lugemine sassi, kuskile veidi üle kahekümne see arv vist jäi.

Selle kõige kirjutamise ajal tuletas alarm ennast igaks juhuks veel korra meelde. Ütleme siis, et täna oli umbes veerandsada tulekahjuhäiret. See on juba nagu lugu kerge vaimupuudega poisist, kes oskas ainult ühte sõna ja karjus seda vahetpidamata.

Lugejakirjad:

Blogger Eppppp:

Nonii, super hea pealkiri, aga kuhu jäid lubatud ohtrad taandread?
(Ma loodan, et sa ei solvu mu norimise peale ;)

märts 01, 2006 9:55 PM  
Blogger Sverik:

Ei, kindlasti mitte ei solvu, ära kohe loodagi. Aga kas sa tõesti mõtled taandridu, mitte lõike? Kui nii, siis pean sulle ütlema "sorry", sest mul pole ausalt öeldes aimugi, milline on hea viis HTMLis taandridade tekitamiseks. Guugeldasin natuke ja leidsin, et sellist head viisi polegi, seega jäävad taandread ära, vähemalt niikaua, kuni ma mingit geniaalset nippi välja ei mõtle. Ja üldsegi, ära nüüd ise solvu, aga sinu lehel pole ma ainumastki taandrida näinud.

Kui sa aga lõikudest räägid, siis viimasel ajal olen andnud endast parima, et oma jutukestele vahekohti sisse puistata, ma loodan, et ma arenen. (Olgu, praegu vaatasin, et sinna oleks ühte kohta veel saanud vahe teha, aga las ta jääda. Järgmine kord olen jälle targem.)

Ja tegelikult ka "aitäh", sest olen ikkagi väga huvitatud sellest, et mu tekst võimalikult loetav oleks.

märts 02, 2006 11:25 AM  
Blogger Jüri:

Meenutab kangesti lugu "The boy who cried wolf". Pole siis ime, et Sa trahvi said selle tulevärgi eest.

märts 02, 2006 1:12 PM  
Blogger Eppppp:

Ee, lõike jah mõtlen, mitte taandridu ;)

märts 02, 2006 7:45 PM  
Anonymous Anonüümne:

Selle jaoks, et taandridu saada, on olemas väga lihtne CSS vigur:
text-indent

märts 05, 2006 10:58 PM  

Palun, võta ise sõna!