Kumb siis?
Varem oli nii, et minu unenäod tundusid vaatamata nende jaburusele äärmiselt reaalsed, ainult paar korda kogu oma unenägude vaatamise karjääri jooksul olen aru saanud, et toimuv ei olegi "päris". Peale ärkamist on aga alati olnud kiire äratundmine, ja vahel ka parastav ja samas enda lollust peita üritav naermine enese üle, et no kuidas sa seda võisid uskuda, et sead päriselt ka lendavad. Viimasel ajal on toimunud muutus. Hommikuti ärgates ei saa ma aru, mis on päris ja mis mitte. Teen silmad lahti, ahaa, kõigest uni. Panen silmad kinni, alternatiivne reaalsus jätkub. Teen silmad lahti, olen oma ühikatoas. Panen silmad kinni, olen tont-teab-kus. Ja nii kohe jupp aega järjest. Varsti ma ilmselt ei saagi enam aru, kus ma olen või kes ma olen. Täitsa vabalt võib juhtuda see, et unereaalsuses istun juba loengus, ja arvangi, et kõik on korras, aga tegelikult alles põõnan teki all.
kirjutas: Sverik | neljapäev, märts 09, 2006
Lugejakirjad:
Aga mina läksin ükskord lapsena unes WC-sse...
aga seda vist nimetatakse lucid dreaming´uks kui saad nagu natukene unenäo nägemise ajal üleval olla ja natukene unenägu juhtida. peen kunst on selle oskuse valdamine. nii et head harjutamist ja varsti koged nö kogetamatut!
Oi, see kõik on väga põnev. Kord mõtlesin ma, et peaks minema Stanfordi Ülikooli seda unevärki õppima. Eks ta oli lihtsalt selline mõtteheietus, et ah, peaks ikka Pekingis ka korra ära käima.
Palun, võta ise sõna!