Head und
Minu katalaanist kursavend Daniel, kes juhtumisi minu kõrval istus, võitles täna loengus unega ja jäi kaotajaks. On minulgi loengutes väga uniseid hetki olnud, kus silm lahti ei püsi, aga tänane väärib märkimist, sest loeng algas kell kolm. Põnev. See tuletas mulle meelde minu kõige unisema koolitunni. Jah, tunni, mitte loengu, juhtum leidis aset keskkoolis. Esimene tund oli kell kaheksa ja vist ajalugu, tundi andis Aarne S. Kogu tunni vältel olin üsna unine, aga suutsin silmi lahti hoida. Peale ajalugu jätkus sealsamas klassis ja selle sama õpetajaga kodanikuõpetus, mille esimestel minutitel ma ka veel silmi lahti hoidsin ja kaasa mõelda üritasin. Kole raske oli, mõtlesin, et panen korraks pea kätele, silmad läksid muidugi kohe kinni. Äkitselt tegin silmad lahti ja nägin, et kõik panevad asju kotti. Ei saanudki kohe aru, mis toimub, aga kaasõpilane seletas, et tund on läbi saanud. Väga meeldiv õpetajast ja ka klassikaaslastest, et nad mu magusat und segama ei hakanud, aitäh! Nojah, vähemalt ma ei puudunud.
kirjutas: Sverik | teisipäev, veebruar 28, 2006
Lugejakirjad:
hee, mina olen küll tukkunud igasuguse alguskellaajaga loengutes... kusjuures, kella neljased, ma mäletan, olid ühed unisematest. ja mis seal salata, praegugi kipub kolme-nelja vahel olemine uniseks minema. aga ma arvan, et puhtalt kiusu pärast on mulle siia pandud diivan, mis on isegi mulle pikutamiseks liiga lühike :(
Mõtlesin selle üle ise ka ja pean tunnistama, et tihtipeale on ka mul just see kolme-neljane kellaaeg selline, kus lihtsalt tuleb tukk peale. Eriti, kui linnaliini bussis-trollis-trammis istuda (mida ma küll siin Sunderlandis äärmiselt harva teen).
Selles töökohas, mis mul just täna lõppes, hakkasid inimesed ükskord meenutama ja võrdlema, millises asendis töö ajal magatud on (jättes siis kolleegidele mulje jätkuvast töötegemisest) - sõltuvalt muidugi töö iseloomust - kabineti lukku panemisest ja korralikult magamiskotti ronimisest laua peal arvuti klahvide klõbistamise ajal äkitselt uinumiseni. Kõige huvitavam tundus ühe poes töötanud noormehe variant, kes oskas püstijalu seina najal magada. Minul oli selles viimases töökohas ilus vaade aknast ja ainus asi, mida teha sain, oli teeselda, et imetlen käsipõsakil seda kaunist vaadet. Kuni ma ükskord toolilt kukkusin. Ja pean tunnistama, et see vaade oli kõige ilusam just kella 3 ja 4 vahel...
Taname huvitava blogi
Palun, võta ise sõna!