Häire häire häire häire häire...
Mõtlesin eile õhtul, et kaua see jama kestab, magan poole päevani ja ei saa mitte midagi tehtud, reedel juba eksam ja oleks vaja korralikult õppida. Umbes poole ühe ajal panin kella hommikul 10:30ks helisema ja läksin magama. Üsna ootamatult läks kell kuus uni ära, või noh, natuke teda ikka veel oli, aga üles ärkasin. Pikutasin ja mõtlesin, kas üritada edasi magada või üles tõusta, kui hakkas karjuma tulehäire. Kas tõesti jälle? Mõtlesin nii. Veel mõtlesin, et kas see võib olla see lubatud järjekordne testhäire. Igaks juhuks mõtlesin kiirelt, ja veel seda, et väga hea, saangi varakult üles ja tegutsema hakata. Tõmbasin riided selga ja astusin välja. Minu ees väljus Debora ja selja taga Theo, lisaks oli seal veel keegi meie maja elanik. Rohkem inimesi nagu polnudki. Seejärel saabus üks poiss kuskilt kõrgemalt korruselt, pusis natuke aega alarmi nuppude kallal ja pani selle undamise kinni. Olukord kontrolli all, tuppa tagasi. Leidsin, et olen ikkagi unine ja läksin voodisse tagasi. Selgus, et see oli vale otsus, sest mõne minuti pärast hakkas signaal jälle tööle. Mõtlesin, et ju siis on mul ikka ette nähtud üles tõusta, panin riided selga ja astusin oma toa uksest välja. Sel hetkel vaikis ka signaal. Tegin näo, et tegelikult ma tahtsingi hoopis vetsu minna, mitte ummisjalu õue tormata. Keegi vist ei näinud minu osavat pettemanöövrit.
Ülestõusmine oli juba otsustatud, niisiis tegelesin hommikuse hügieeniga ja panin riided korralikult selga. Lugesin vist kirju ja uudiseid, igatahes läksin kööki kakao jaoks vett tegema (see kakaopulber kulub tunduvalt kiiremini kui ma oodata oskasin!). Jõudsin oma toa uksest välja astuda, kui undama hakkas järjekordne häiresignaal. Sellest ma ennast enam häirida ei lasknud. Noh ja selles võtmes see hommik ka möödus. Jupike pausi, kümme-kolmkümmend sekundit häiresignaali. Kui kell oli 11 saanud ja häirete arv 18ni jõudnud, leidsin, et olen jälle veidi ära väsinud (ilmselt põhjuseks ka äsja söödud makaroni-hakkliharoog) ja heitsin pikutama. Sealt edasi läks häirete lugemine sassi, kuskile veidi üle kahekümne see arv vist jäi.
Selle kõige kirjutamise ajal tuletas alarm ennast igaks juhuks veel korra meelde. Ütleme siis, et täna oli umbes veerandsada tulekahjuhäiret. See on juba nagu lugu kerge vaimupuudega poisist, kes oskas ainult ühte sõna ja karjus seda vahetpidamata.
kirjutas: Sverik | kolmapäev, märts 01, 2006
Lugejakirjad:
Nonii, super hea pealkiri, aga kuhu jäid lubatud ohtrad taandread?
(Ma loodan, et sa ei solvu mu norimise peale ;)
Ei, kindlasti mitte ei solvu, ära kohe loodagi. Aga kas sa tõesti mõtled taandridu, mitte lõike? Kui nii, siis pean sulle ütlema "sorry", sest mul pole ausalt öeldes aimugi, milline on hea viis HTMLis taandridade tekitamiseks. Guugeldasin natuke ja leidsin, et sellist head viisi polegi, seega jäävad taandread ära, vähemalt niikaua, kuni ma mingit geniaalset nippi välja ei mõtle. Ja üldsegi, ära nüüd ise solvu, aga sinu lehel pole ma ainumastki taandrida näinud.
Kui sa aga lõikudest räägid, siis viimasel ajal olen andnud endast parima, et oma jutukestele vahekohti sisse puistata, ma loodan, et ma arenen. (Olgu, praegu vaatasin, et sinna oleks ühte kohta veel saanud vahe teha, aga las ta jääda. Järgmine kord olen jälle targem.)
Ja tegelikult ka "aitäh", sest olen ikkagi väga huvitatud sellest, et mu tekst võimalikult loetav oleks.
Meenutab kangesti lugu "The boy who cried wolf". Pole siis ime, et Sa trahvi said selle tulevärgi eest.
Ee, lõike jah mõtlen, mitte taandridu ;)
Selle jaoks, et taandridu saada, on olemas väga lihtne CSS vigur:
text-indent
Palun, võta ise sõna!