Seene tänav

Vat, mis kõik välja ei tule. Tuleb välja, et ma elan šampinjoni tänaval - kirjutasin Wikipediasse "portobello" ja saingi teada. Nüüd tundub mulle, et ma olen selle juba kunagi varem avastanud ja lihtsalt unustanud. Ma ei suuda enam vahet teha, on see taasavastatud mälestus või tesavüü.

Ära oota minult sisukaid ja pikki sissekandeid. Kogu aeg kulub koolitööst kõrvalehiilimisele.

Kaks nädalat veel ja siis pean öösiti teki pärast võitlema hakkama. Kas mõistad, kallis lugeja, kuidas ma seda ootan?

Liigume edasi

Tartu Ülikool teatas, et paneb mu konto 30 päeva pärast kinni. See tähendab seda, et minu ut.ee postiaadress läheb hingusele. Kui ma just ei leia head põhjust, miks see konto säilitada tuleks. Noh, ega eriti ei leia küll. Doktorantuur kõlab ahvatlevalt, aga tahaks natukene puhata. Vaatame seda asja järgmisel aastal, või ülejärgmisel.

Ole siis teadlik, kallis sõber, olekski Sul aeg harjuda minu alternatiivsete aadressidega.

Life, the Universe and Everything

Vahel on mul tunne, et mul on vastus olemas, puudu on ainult kaks üsna olulist asja:

• Oskus oma mõtted ehk see vastus korralikult kirja panna, välja öelda, teistele edasi anda, rakendada. Ma ei saa sellest vastusest veel ise ka päris täpselt aru.
• Küsimus.

Võit on käes!

Äitäh kõigile! Palju õnne Soomlastele! Tsiteerides klassikuid: "Maailmal on veel lootust, kui alasti naiste asemel hevikollid võidavad."

Tulin ülekannet jälle kooli vaatama, kiirem ühendus. Ühel hetkel avastasid minu kõrval istuvad kolm tüdrukut, et minu arvuti näitab Eurovisiooni. Ütlesin neile aadressi, kust seda vaadata saab, ja kuigi oli juba 22. laul, olid nad väga õnnelikud ja asusid innuga oma arvutitest jälgima.

Täna panin ka Raadio 2 käima, video oli küll raadiost oma 20 sekundit ees, aga polnud hullu. Huvitav, kas neile ümberkaudsetele inimestele väga veider tundus, et üks vahib Eurovisiooni ja kohe mitte kuidagi ei suuda naeru pidada. No aga mis teha, purjus inimeste juttu on ju nii tore kuulata, kui teemaks on Eurovisioon ja inimesed on Juur ja Kivirähk.

Söön lambaliha

Ostsin mingit külmutatud lamba kebabit. Karbile oli kirjutatud "5 kebabit", sees oli viis lambalihalatti, mis olid mõnest kohast jämedamad ja mõnest õhemad. Sinusoidi moodi. Nägi välja nagu viis lihapalli oleks üksteise otsa pandud, neli väiksemat lihapalli nende vahel. Pannil kerges õlis praadimine töötas täiesti, maitses päris hästi. Juurde praadisin kartuleid ning tegin kurgist, tomatist ja jogurtist salatit. Muidu oli hea, aga ühe asja puudumine andis tunda - salatis oleks võinud redist olla.

Valimisreklaam

Ole hea, kui mahti saad, anna minu eest ja enda eest ka hääl Soomele. Eurovisioonil muidugi. Mujal võid ka anda, kui on kuskil anda, aga hetkel pean jah (laulu)võistlust silmas. Hmm.., kui nüüd mõelda, ma saaks ilmselt ise ka siit kuidagi, aga pole kohalike telefonidega üldse tutvunud. Aga Soomele, jah. Neil on ju täitsa tore lugu. Aga anna hääl ka siis, kui lugu üldse ei meeldi. Nad nii püüavad ja neil oleks väga hää meel, kui ometi mõni hea koht, ja miks mitte ka võit ükskord ometi tuleks. Nii et siis hääl Soomele, oleme rääkinud? Ja räägi teistele ka edasi.

Lisa: Jüri ploogis on asjalikku infot - viide videole ja poolfinaali hääletusnumber. Minge kaege perra.

Et keel elaks

Mul on tunne, et olen seda sõna varemgi kasutanud, aga praegu tuli ta jälle meelde. Võiks ta kirjeldada näiteks inimest, kes loeb lugematul hulgal (näiteks Wikipedia) artikleid, seejuures neist lõpuni aru saamata, mis aga sellegi poolest ei takista teda loetud teemadel arutlemast ja sõna võtmast. Sõna ise oleks "tugitooliteadlane". Usun, et mõistad, mida see sõna võiks tähendada, nii et kasuta teda ja laienda minu siintoodud kirjeldust julgelt, kallis lugeja!

Kinos veel ei jookse

Valmimas on uus Eesti põnevusfilmide triloogia "Optimumi otsinguil"! Siit võite endale laadida triloogia esimese osa, tööpealkirjaga movie_100_200.mpeg.

Millega on tegemist? Olen evolutsiooniliste algoritmide raames optimeerimas ühte funktsiooni. Matemaatikutele ütlen, et see funktsioon on [-5; 5]³ -> R. Teistele, et funktsioon saab sisse x, y ja z ning annab välja ühe arvu. Minu ülesandeks on leida need x, y ja z nii, et see arv oleks võimalikult väike. Funktsioonist endast ma mitte midagi ei tea, saan sinna ainult väärtusi sisse sööta ja vaadata, mis välja tuleb.

Ja video? Niimoodi näeb selle funktsiooni graafik välja, kui alt keskelt vasakule ja paremale jooksevad teljed x ja y, alla jookseb funktsiooni väärtuse telg (negatiivsed väärtused üleval, ärge neid telgedele kirjutatud numbreid uskuge) ja z telg on asetatud ajateljele. Piltlikult öeldes on ülesandeks leida võimalikult kõrge tipp.

Miks ma selle video üldse tegin? Mind häiris natuke, et ma ei teadnud sellest funktsioonist suurt midagi. Tahtsin olla veendunud, et minu algoritmid leidsid tõepoolest selle õige optimumi. Veendusin. Nüüd tuleb vajalik jutt paberile panna. Olgu öeldud, et selle video tegemine ja otsinguruumi "vaatamine" polnud absoluutselt vajalik.

P.S. Ma tean, et tegelikult on tegemist AVI DivX formaadis oleva videoklipiga, aga noh, juhtus, tänapäevased videomängijad ei tohiks sellistest pisidetailidest segadusse sattuda.

Vanasti oli rohi...?

Naljakas, kuidas täna on nii, et lihtsalt avastad kõvakettalt ühe kuue gigabaidi suuruse faili. Mis on seal juba jaanuarist olnud ja mille sa nüüd esimest korda avad. Lihtsalt on meelest läinud ja jääb kahe silma vahele; mis see kuus gigabaiti siis ikka ära ei ole. Kunagi oli ka paarkümmend megabaiti kõvakettaks piisav. Eh, mäletan, kuidas mul on lõbus olnud ka täiesti kõvakettata arvutiga, kõik vajalik oli 5" diskettidel. Ühelt laetakse operatsioonisüsteem, mis tekitab virtuaalse mäluketta, teistel on mängud ja muud põnevad programmid.

Mis see kuuegigabaidine fail siis oli? Üks DVD "pilt" (iso image, noh). Nimi oli tal ka täiesti mittemidagiütlev: k3b_image.img. Monteerisin külge ja avasin Oglega. Selgus, et "Vana kuue" DVD, mingil põhjusel olin ta oma arvutisse tekitanud. Vaatasin ja kuulasin ta otsast lõpuni läbi. Ise ka imestasin, pole ma eriline Tätte fänn, aga noh, hea pikk ettekääne koolitööst kõrvalehiilimiseks. (Oi, mulle meeldib hiilida!) Ja eesti keelt on ikka tore kuulata.

Programm esitletud, magistritöö teema käes

Kas teate, et kui ma närvi lähen, näiteks siis, kui pean avalikult esinema, hakkab mul ülahuule vasem pool tõmblema? Ma ei tea, kas see teistele ka paistab või tõmblevad ainult minu närvid, aga kui näete minu tõmblevaid huuli, siis teadke, et olen avalikult esinemas.

Täna esitlesime oma loomuliku keele analüüsi raames valminud programme. Kõva esitlemine oli kah, lektor, mingi tundmatu tüüp ja paar huvilist olid arvuti ümber ja kuulasid ettekandjaid.

Tundus, et lektorile ja tollele teisele tüübile minu tehtu meeldis. Küsisid mõningate parameetrite kohta, et kuidas ma need leidsin. Vastasin, et empiiriliselt. Tüüp hakkas naerma ja ütles, et ahaa, muutsid nii kaua, kuni hakkasid sobima, jajah, ära muretse, me kõik teeme nii.

Pärastpoole küsis, et noh, kas siis töötab ka? Tegemist on nimelt programmiga, mis sobitab kokku lauseid ja nende tõlkeid. Eesti ja prantsuse keeles. Näitasin ekraanile, kus tulemus näha oli. Tüüp hakkas jälle naerma ja ütles, et hüva, ta võtab prantsuse keele enda kontrollida, Michael (lektor), sa vaata eestikeelne üle. Nali naljaks, vastasin ausalt, et ei, ei tööta. Tegemist on liiga vaba tõlkega, et selline lihtne programm sellega hakkama saaks. Tõdesime, et ka negatiivne tulemus on tulemus.

Hiljem kohtusin koridoris Michaeliga ja küsisin, et kas oleks võimalik sama teemaga jätkata ja see tema juhendamisel magistritööks vormida? Sain vastuse, et jaa, muidugi, astugu ma mõnipäev läbi ja räägime sellest asjast. Nii et teema on mul nüüd siis vist olemas. Loodan, et sellest tõlkijatele reaalset kasu ka kerkib, ehk siis et järgmine lahendus juba kasutatavaid tulemusi annaks.

Kehv mälu võib kasuks tulla

Leidsin kirjutamisel ja programmeerimisel ühise joone. Kirjutamise all mõtlen siin igasuguse teksti kirjutamist, mis on teistele lugemiseks ette nähtud.

Kui ma mingit juttu kirjutan, siis kirjutamise ajal aeg-ajalt ikka loen üle, millega ma hakkama olen saanud. Kirjutan juurde, unustan seejuures varasema ja saan niimoodi jutu alguse värske pilguga üle vaadata. Selle pilguga, millega vaatab seda inimene, kes teksti esimest korda näeb. Kirjutamise ajal on selle pilguga raske vaadata, vaatad ikka kirjutaja silme läbi. Kirjutades ühes jutis ja kordagi tagasi vaatamata on tulemuseks hüplik mõte, jutt pole enam voolav. Eriti hea on järgmine päev lugeda ja siis hinnang anda, nii kaua aga ei viitsi lühemate tekstide puhul tavaliselt oodata.

Avastasin, et programmeerimise juures kasutan sama põhimõtet. Näiteks ehitan mingit raamistikku, ehitamise ajal tundub kõik kogu aeg väga loogiline, iga meetod ja klass on põhjendatud. Kohe peale raamistiku valmimist on seda ka lihtne kasutada, sest kogu äsjaloodud struktuur on peas, kõik tundub intuitiivne ja mugav.

Sel hetkel on hea see raamistik korraks kõrvale panna ja üritada ta ära unustada. Kui nädala pärast on unustamine õnnestunud, tuleb ta uuesti kasutusele võtta. Siis lähenen programmile jälle esmavaataja pilguga, kellel on kindlad ootused ja kindel intuitsioon, kuidas asjad käima peavad. Kohe on selge, mis on puudu ja mis sai loodud ebaloomulikult.

Söömisest

Mul on kaks võimalikku seisundit. Esimene on see, et kõht on tühi ja keskenduda ei saa, sest noh, kõht on tühi. Teine tuleb natuke hiljem, siis on kõht täis ja keskenduda ei saa, sest uni tuleb.

Aga tegelikult, uni on ka selle esimese seisundi ajal.

Ja veel, tundub, et olen sõltuvuses. Füüsilises ja psüühilises. Ja tsüklis. Pingutustele vaatamata pole veel päevagi ilma möödunud.

Kabjad

Kuulsin kapjade klõbinat. Tõmbasin kardina eest, akna alt sammus mööda kahe musta hobuse ja ühe musta kutsariga must madal klaasist seintega vanker. Hobuste lakka oli põimitud lilla pael. Vankris oli helepruun kirst, paar pärga ja kaarti, ja mingi raamitud tahvel. Vankri järel sõitis üks must läikiv limusiin, siis teine. Mõtlesin juba, et tegemist on mingi tähtsama tegelase suurema matusega. Siis lõpetas aga rongkäigu väike helesinine pereauto.

Saingi maast lahti

Pea-aegu kõigis paremates põnevusfilmides ärkab peategelane ühel hetkel kõrbes, ja tema pea peale on roninud skorpion, astel pistevalmis.

Äkki oli tegemist mingi inglise herilasega, kes ei mõistagi nõelata? Ilmselt oli ta just õuest külma käest tulnud, liikus väga aeglaselt ja lendamiseks polnud ta ka võimeline. Igaks juhuks tegutsesin siiski ettevaatlikult. Panin ennast riidesse, katsin ta kruusiga ja tõstsin ta õue. Enne veel oli ta aga jõudnud minu linale tekitada kaks täpikest. Algselt oli nende ümber ka väike niiskuseringike, aga see kuivas ruttu.

Lisaks sellele avastasin hiljem padja nurga alt veel kolm musta täpikest. Need oleksid justkui olnud mingid putuka osad. Ühe täpikese küljes oli midagi kiletiiva sarnast.

Jõudsin mereni

Miks ma ei viitsi enam kirjutada sellest, kuidas vana pesumasin on uuega asendatud (näeb küll seegi kasutatud välja), ja kuidas see vist jälle otsad andis? Või sellest, et Deboral on ema külas, täna vist küll lahkus, ja kuidas sarnasus oli silmaga näha? Või et külmkappi ilmusid koos Debora saabumisega sellised, Sulle piltidelt tuttavate juustupakkide suurused pakikesed, tume kraam sees ja "Pumpernickel" peale kirjutatud? Ei tea. Äkki on see kõik lihtsalt liiga tavaliseks muutunud?

Kallis lugeja, vaata parem pilte. Need tegin 5. aprillil, enne Eestisse sõitmist.

http://sverik.pri.ee/pildid/5.aprill/

Peale jäid põhiliselt lilled ja linnud, mõni üksik maja siiski ka. Enamus piltidest on tehtud muuseumi taga olevas pargis.

Täna oli, ja on endiselt jälle väga ilus ilm. 18 kraadi sooja, päike paistab. Vahepeal, eriti mere ääres tuleb tugev tuul ja teeb olemise jahedaks. Siis tuleb jope lukk lõuani kinni tõmmata. Majade vahele jõudes hakkab aga palav ja t-särk on täiesti paras. Vähemalt niikaua, kuni päike otse peale paistab.

http://sverik.pri.ee/pildid/3.mai/

Vesi oli oodatult jahe. Mõtisklesin, et tea, kas siin üldse ujutaksegi. Minu küsimusele vastas üks silt, mis teatas, et ujutakse küll, mootoriga ja mootorita laevad on lausa keelatud. Ilmselt räägitakse sellest alast, mis jääb kaarjast, tulemastiga lõppevast muulist vasakule. Ilus liivarand on sääl.

Mingi tüüp askeldas muuli ääres adru ja muud pahna hunnikus, mille meri sinna kuhjanud oli. Otsis ilmselt oma viskikasti.

Vat see murukeegel seal, või kuidas seda kutsuda tuleks. Istusin seal platsi ääres mõnda aega, puhkasin jalga ja jälgisin lõbutsevaid vanureid. Olin ainus allakuuekümneviiene, kes seal läheduses viibis. Ei, siiski, üks vanaisa oli oma umbes seitsmeaastase lapselapse kaasa võtnud, sõitis too sääl jalgrattaga ringi.

Ahjaa, seda Elgar marsi mängijat nägin ka vilksamisi. Miskine valge mikrobuss, kõlarid peal, Union Jackidega kaunistatud. Mingid valimised on vist tulemas, kui ma õigesti aru olen saanud. Ei tea, kas väga väikese tähtsusega, või ongi reklaam selline tagasihoidlik. Või on nad alles väga kaugel. Tänaval pole igatahes ühtegi plakatit, postkastist olen umbes kaks lihtsakoelist must-valget lehte leidnud, mis mul, tegelikult meil, tervel korteril ühe või teise poolt viisakalt hääletada soovitasid.

Esimene mai

Õuest kostub muusikat. Tundub, nagu mängiks üleskeeratav grammofon Elgari marssi ("Land of Hope and Glory"). Minu aknast jalutab mööda suures koguses inimesi, tänavaäär on autosid täis pargitud. Ma ei tea, mis toimub.