Kehv mälu võib kasuks tulla

Leidsin kirjutamisel ja programmeerimisel ühise joone. Kirjutamise all mõtlen siin igasuguse teksti kirjutamist, mis on teistele lugemiseks ette nähtud.

Kui ma mingit juttu kirjutan, siis kirjutamise ajal aeg-ajalt ikka loen üle, millega ma hakkama olen saanud. Kirjutan juurde, unustan seejuures varasema ja saan niimoodi jutu alguse värske pilguga üle vaadata. Selle pilguga, millega vaatab seda inimene, kes teksti esimest korda näeb. Kirjutamise ajal on selle pilguga raske vaadata, vaatad ikka kirjutaja silme läbi. Kirjutades ühes jutis ja kordagi tagasi vaatamata on tulemuseks hüplik mõte, jutt pole enam voolav. Eriti hea on järgmine päev lugeda ja siis hinnang anda, nii kaua aga ei viitsi lühemate tekstide puhul tavaliselt oodata.

Avastasin, et programmeerimise juures kasutan sama põhimõtet. Näiteks ehitan mingit raamistikku, ehitamise ajal tundub kõik kogu aeg väga loogiline, iga meetod ja klass on põhjendatud. Kohe peale raamistiku valmimist on seda ka lihtne kasutada, sest kogu äsjaloodud struktuur on peas, kõik tundub intuitiivne ja mugav.

Sel hetkel on hea see raamistik korraks kõrvale panna ja üritada ta ära unustada. Kui nädala pärast on unustamine õnnestunud, tuleb ta uuesti kasutusele võtta. Siis lähenen programmile jälle esmavaataja pilguga, kellel on kindlad ootused ja kindel intuitsioon, kuidas asjad käima peavad. Kohe on selge, mis on puudu ja mis sai loodud ebaloomulikult.