Sunderlandi Sõnumid

Šokolaadikarva majad ja igavene sügis.


neljapäev, aprill 27, 2006

Kirsiaiast

Miks ma seda nüüd siis tegin? Nagu melanhooliat vähe oleks. Hea küll, et pärast kala ja krõbekartuleid kõht täis oli ja korraks pikali viskasin, ja hea küll, et ansambel Anduri klappidesse kõlama panin, aga miks küll oli mul sinna otsa vaja veel "Kirsiaia" muusika visata?

Veidike Amélie kõla on temas, leian järjekordsel kuulamisel. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli seda Amélie maitset ka näidendis endas. Venemaa või Pariis, mis seal vahet. Melanhoolia voolab kõrvadesse ja mõtlen tagasi.

Ei saa ikka kirjutamata jätta. Vast on paremgi, et ma seda varem ei teinud, on olnud aega seedida.

Nagu terasem lugeja juba taipab, õnnestus mul oma kahenädalase Eestisviibimise ajal külastada muuhulgas ka "Kirsiaia" etendust, viimast. Mis arvustaja see küll on, kes kirjutab peale viimast etendust, et küll oli hea ja kui võimalus avaneb, siis minge kindlasti vaatama? Mina. (Mis sõna see selline on: "arvustaja"? Ma ei taha midagi arvudeks muuta. Kirjeldan lihtsalt, oma sõnadega.)

Mulle meeldib teistesse reaalsustesse siseneda. Mitte, et käesoleval miskit viga oleks, aga kõrgemad kirsiõied on ju alati ilusamad. Mulle meeldib olla teatrisaalis ja tunda, kuidas laval toimuv ei toimu tegelikult laval vaid sinus endas. Või vastupidi, sa ise hakkad tükis toimuma. Ma ei pea siin tingimata silmas seda, et näitleja sulle isiklikult otsa vaatab ja klassikaliselt neljandat seina lõhkuma hakkab. Laval toimuv muutub vaataja jaoks reaalseks, kui laval olijad seda ise usuvad, ja see, kui nad tõesti usuvad, mulle meeldibki. Siis hakkan ka mina uskuma ning reaalsus ongi vahetunud.

Lugu on seejuures teisejärguline. Lugu on kõigest vahend. Kallis lugeja, loodan, et Sa ei mõistnud mind valesti. Lugu on oluline, aga teisejärguline. Vahendid on olulised, aga nad on siiski kõigest vahendid. "Kirsiaias" osati valitud vahendeid kasutada. Külalised (ärgem nimetagem meid publikuks või vaatajateks, olime siiski osalised, olgem ausad) said justkui osaleda, anti meile ju võimalus üsna vabalt ringi jalutada, kuid mängu käiku me mõjutada ei saanud, ja see oli hea. Näidendi-reaalsuse ja "päris"-reaalsuse teineteisele lähendamisel võib kergesti sattuda ohtu, et hoopis näitlejad satuvad publiku maailma ja publik jääb paigale. Siis on vist näitlejal hea ja publikul igapäevane? "Kirsiaed" andis külalistele võimaluse osaleda, kuid jättis meid ilma võimalusest näitlejaid enda juurde tõmmata, nii ei jäänud meil muud üle kui ise kirsiaeda minna.

Ja see mulle meeldis. Valisin endale meelega koha ühe toa ukse juures, nii et minust mööda tormavad inimesed mulle pea-aegu otsa jooksid. Ise seisin paigal ja tundsin, kuidas "Kirsiaed" mind riivab, kuidas ta minu selja taga ja minu ees ja minu kohal toimub, kuidas ta mulle kõrva karjub. Ei, tundsin, kuidas "Kirsiaed" minuga toimub, kuidas ta minus toimub. Kõik oli väga reaalne. Isegi teised külalised ei tundunud enam pelgalt vaatlejatena, näitlejad olid nad kõik aeda juhatanud.

Eriliselt eriliseks tegi selle see, et lummus ei katkenud ka siis, kui näitlejad tõepoolest silma vaatasid, isiklikult kõnetasid ja külalistel osaleda palusid. Lõpuks läksidki kõik jaama. Keegi ei läinud lihtsalt teise tuppa. Nii jääbki lahtiseks see, kuna siis reaalsused tagasi vahetusid? Võib-olla ei vahetunudki, võib-olla oleme me endiselt kirsiaias. Et kummardamine ja plaksutamine ja lilled ja kõik see? Noh, mis siis, kummardame ja plaksutame me aeg-ajalt kõik, pole veel põhjus reaalsuse vahetamiseks. Mina igatahes sõitsin ära ja mõtlen heldimusega tagasi ajale "Kirsiaias".

Lugejakirjad:

Anonymous Anonüümne:

Hviloloogid kutsuvad seda etenduse sisse minemise nähtust - willing suspension of disbelief (coleridge) - iga hea etenduse või filmi võib selle järgi ära tunda, kaua vaataja seda disbeliefi edasi lükata suudab :)
samas - siiras kahju, et ma seda etendust näha ei saanud.

mai 01, 2006 9:22 PM  

Palun, võta ise sõna!