Noatera

Kõik sai alguse sellest, et... Tegelikult ma ei oskagi öelda, millest kõik alguse sai. Kas näiteks sellest, et loomuliku keele töötluse õppejõud andis teada, milline kirjatükk tuleb ainest läbi saamiseks kirjutada? Või sellest, et jaanuarikuus ostsin sülearvuti, et sellega oleks mugav oma ühikatoas tööd teha? Või äkki hoopis sellest, et mõtlesin kuskil septembris välja, et vaja on sõita Sunderlandi intelligentseid süsteeme õppima?

Ülesandeks oli kirjutada 3000-4000 sõna pikkune kirjatükk mingil loengus käsitletud teemal. Lisaks oleks hea, kui kirjutaks väikese programmikese, mis seal kirjatöös kirjeldatud asja teeb. Novat, valisin mina teemaks lausete joonduse. Inglise keeli "sentence alignment". Et mis see on? No kujuta ette, et Sul on käes mingi tekst koos selle teksti tõlkega. Kui Sa oleksid joondusalgoritm, oleks Sinu ülesandeks iga originaalkeelse lause kohta näidata, milline on tema vaste (või vasted) tõlkes. Ülesanne anti kätte vist 31. jaanuaril, tähtajaks 31. märts kell 16:00.

Ma olen harjunud sellega, et jätan asjad viimasele minutile, seega ei tekitanud asjaolu, et mul veel 13. märtsil midagi valmis ei olnud, minus ei imestust ega paanikat. Võiks öelda, et olin graafikus.

20. märtsil olin enda peale juba natuke pahane. Kokku olin kirjutanud umbes 500 eestikeelset mustandlikku sõna. Samas ei saa öelda, et see olukord oleks harjumuspärasest erinev olnud. Olen harjunud ka sellega, et tähtaeg läheneb, mul pole midagi valmis ja olen enda peale pahane. Kui Sul kalendrit ees pole, siis teadmiseks Sulle, et 20. märts oli esmaspäev, 31. märts sellest ülejärgmine reede. Seega minu ja tähtaja vahele oli jäänud veel üks nädalavahetus.

Tolle nädala neljapäeval või reedel panin kinni Akregatori, et ta mind uutest ploogikannetest ja Eesti uudistest ei teavitaks. Avastasin, et veedan selgelt liiga palju aega neid kõiki hoolikalt lugedes. Reedel, 24. märtsil käisin sakslase ja katalaaniga kooli kohvikus, kuhu ma siiani polnud sattunud. £1.10 ja korralik cappuccino. Küsisid, et mis plaanid mul nädalavahetuseks on. Vastasin, et muidugi mõista kirjatöö plaanid. Pühapäeva õhtuks oli mul vast veidi üle seitsmesaja sõna. Eesti keeles. Väga mustand. No mis teha, lihtsalt ei suutnud midagi kirjutada. Istun lolli näoga arvuti ees (või taga?) ja ei taha mitte midagi teha. Ei, valetan, tahan plooge lugeda, mänge mängida ja niisama häkkida. Olen juba ammu avastanud seaduspärasuse, et mida lähemal tähtaeg on, seda põnevamaks mängud muutuvad. Suure vaevaga suutsin kiusatustest eemale hoida. See aga ei tähendanud, et mul oleks õnnestunud tööd teha.

Viimase nädala teisipäeval, 28. märtsil oli järjekordne streik. Seekord streikis administratiivne personal, mingi pensionivärgiga oli neil probleeme. Streik oli üleüldine. Metroo näiteks ei sõitnud. Lootsin, et saan kodus tööd teha. Midagi õnnestus ka, aga ainult väga suure pingutamise peale. Paanika ja pahameel oli käega katsutav. Enda harilikust viimase minuti graafikust olin juba kõvasti maha jäänud. Kolmapäeval oli pilditöötluse teemaline loeng, otsustasin sinna mitte minna ja selle asemel kodus ennast korralikult kätte võtta. Sai kõvasti Javas programmeeritud ja lõbutsetud, kirja panna ei õnnestunud suurt midagi. Paanika ja paha tuju. Täielik motivatsioonikriis.

Mõtlesin, et kui mul õnnestub vajalikust 3000 sõnast 2500 kokku saada, siis on hästi. Ja vast ikka kuidagi-kuidagi saan läbi, isegi, kui töö näiteks tund aega hiljem sisse annan. Hilinemise eest pidada muidu hinnet alandatama, erinevad õppejõud suhtuvat sellesse küll erinevalt. Programmijuppi ma ei lootnudki valmis saada. Midagi mul oli, aga see miski andis väga kahtlaseid tulemusi. Pealegi oli programmi osa kogu hinde moodustumisel 10%, vabandasin ennast sellega.

Otsustasin katsetada keskkonna vahetusega. Neljapäeva hommikul läksingi kooli ja istusin seal arvuti taha. Kopeerisin oma arvutist kõik vajaliku kooli omasse ja asusin tööle. Ja kas tead, töö sujus. Laused, ja seejuures inglise keelsed formuleerusid probleemideta. Vahepeal käisin pilditöötluse praksis ja siis evolutsiooniliste arvutuste loengus, peale seda läksin koju, et enne lõpuspurti süüa ja puhata. Umbes poole kümne ajal õhtul jõudsin kooli tagasi. Kirjutasin ja kirjutasin, lootus tööga valmis saada hakkas tagasi tulema. Kella kolme ajal öösel tuli uni, hoolimata sellest, et olin kodus maganud. Viskasin hiinlase kombel (kallis püsilugeja kindlasti mäletab) toolidele ja tegin paaritunnise uinaku. Peale ärkamist lasin aga hooga edasi. Otsustasin, et õppivate agentide praksi jätan vahele. Lasin lausetel lennata. Kella kaheksa-üheksa ajal sai kirjatöö enam-vähem valmis kah. Võtsin oma pooliku programmi ette ja uurisin, mis siis valesti oli läinud. Leidsin vead, parandasin, töötas. Enam-vähem. Õnnepalu on päris vaba tõlget teinud, joondamine on üsna keeruline, aga mingi tulemuse sain.

Kuskil seal vahepeal, kella üheksa ajal käisin jälle kohvikus, mida mulle nädal aega tagasi oli tutvustatud. Kõht oli päris tühjaks läinud ja ei lubanud enam keskenduda. Võtsin hommikupakkumise - teesai ja vabalt valitud kohvijook (valisin jälle cappuccino), £2. Teesai oli selline suurema röstsaia läbimõõtude ja umbes nelja viilu paksusega rosinasai, mis lõigati pooleks ja röstiti ära. Sinna juurde anti võid ja moosi, ühe poole sõin ühega ja teise teisega. Tuju tegi heaks.

Ja nii juhtus, et juba kell pool kolm oli mul töö valmis ja välja trükitud. 3600 sõna. Ootamatult palju. Kvaliteet polnud kiita, aga oleks võinud ka palju hullem olla. Tund aega enne tähtaega saigi töö sisse antud. Ja peale seda koju ja voodisse pikali. Ei, uni veel ei tulnud, need pingelangused on ühed naljakad asjad. Tegin Akregatori jälle lahti ja lugesin kõik 180 värsket postitust ja uudist läbi. Peale seda vajusin unne.

* * *

Tekib küsimus, et mis kasu mul arvutist on, kui ma kodus tööd teha ei suuda? Noh, kooliks vajalikke programme on täitsa võimalik kirjutada. Ja skaipida on ju ka väga mõnus. Ja ploogida lihtsam. Ja üldse. Äkki teinekord õnnestub.