Raamatust, mida rongis lugesin

Tore, kui keegi on juba valmis kirjutanud need raamatud ja ära öelnud need asjad, mida sa ise oleksid tahtnud kirjutada ja öelda, nii ei pea enam ise vaeva nägema. Sellise avastuseni jõudsin, kui lugesin Richard Dawkinsi raamatut "Jõgi Eedenist". Võiks öelda, et nõustusin kõigega ja midagi põrutavalt uut ma teada ei saanud, samas ei saa öelda, et raamat mulle mitte midagi poleks pakkunud. Vastupidi, tänu Dawkinsile suutsin oma selle valdkonna mõtted organiseerida. Mis see valdkond siis on?

Dawkins arutleb, mis on elu käimapanevaks jõuks. Tema sõnul on selleks DNA, mis on sattunud ennast kopeerima. Maakeral on plahvatanud kopeerumispomm. Olin isegi mõelnud, et küllap sai kõik alguse sellest, et mingi keemiline ühend hakkas ahelreaktsioonina ennast kopeerima, sealt raamatust sain sellele mõttele kinnitust.

Muuhulgas vastatakse küsimusele, kas antiloop tunneb valu, kui gepard ta maha murrab? Dawkins vastab, et tunneb küll, piinavat ja kohutavat valu tunneb. DNAl pole mingit põhjust areneda selliseks et antiloop seda valu ei tunneks, sest selle valu puudumine ei soodusta kuidagi DNA kopeerumist. Valu mittetundva antiloobi DNA ei paljune paremini kui valu tundva antiloobi oma. Kas see tähendab, et Loodus on julm ja halastamatu? Ei, Loodus ei ole ei julm ega armulik. Loodus on absoluutselt ükskõikne.

Osalt selle pärast häirivad mind äärmuslikud loomakaitsjad (loe ka Epu juttu sellel teemal: "Eluvalikutest läbi loomakaitsjate prisma"), kes tunduvad arvavat, et inimese käe all kasvavate ja elavate loomade elu pole muud kui üks häda ja viletsus, samas kui looduses vabalt ringi jooksvatel on aiva lust ja lillepidu. Muidugi on olemas loomakasvatajaid, kes oma loomadest ei hooli ja nende elust ühe suure piina teevad, aga sama selge on see, et kõiki loomapidajaid ei saa ühe mütsiga lüüa. Miskipärast ei usu ma, et lamba elu ühe tubli eesti talumehe laudas ja karjamaal oleks kehvem kui metsas, või kus need lambad muidu elavadki.

Mida mina sellist raamatut kirjutades võib-olla teisiti teeksin, oleks see, et jätaksin nende mõtetega mitte nõustuvale inimese õiguse teisiti mõelda. Dawkins tundub õige pisut üleolevalt suhtuvat inimestesse, kes usuvad alternatiivseid elu tekkimise teooriaid. Ma olen nõus, et tema kirjutatu on ilmselt täiesti tõele vastav, aga erinevalt temast ei arva ma, et kõik inimesed peaksid seda tingimusteta tõena ka võtma. Minu pärast uskugu mida tahavad, kui see ainult nende elu lihtsamaks teeb.

Tegemist on kerge ja lühikese (180 lehekülge) lugemisega, nii et kui märksõnad "darvinism", "evolutsioon" ja "DNA" veidigi huvitavad tunduvad, soovitan kindlasti see raamat kätte võtta, lahti teha ja läbi lugeda.