Et keel elaks
Mul on tunne, et olen seda sõna varemgi kasutanud, aga praegu tuli ta jälle meelde. Võiks ta kirjeldada näiteks inimest, kes loeb lugematul hulgal (näiteks Wikipedia) artikleid, seejuures neist lõpuni aru saamata, mis aga sellegi poolest ei takista teda loetud teemadel arutlemast ja sõna võtmast. Sõna ise oleks "tugitooliteadlane". Usun, et mõistad, mida see sõna võiks tähendada, nii et kasuta teda ja laienda minu siintoodud kirjeldust julgelt, kallis lugeja!
kirjutas: Sverik | teisipäev, mai 16, 2006
Lugejakirjad:
võibolla saan ma valesti aru, kuid mulle jäi tunne nagu oleks su meelest sõnal tugitooliteadlane veidi halb suhtumine juures. igatahes mu meelest pole midagi halba sõna võtmises, isegi kui teemas ei ole lõpuni aru saadud. millest me muidu üldse räägiksime? ja ega sõna võtmine ja arutamine midagi pidulikku pole, lihtsalt viimasel ajal tekkinud mõtete vahetamine.
aga võibolla on see lihtsalt enesekaitse kõne. hh. elagu stringi-teooria!
Noh, ma ei oskagi öelda, kui negatiivne. Eks sõna tähenduse määrab ju täiesti ainult tema kasutus. Ma ei tahaks, et ta negatiivne oleks, aga samas on ju selge, päris teaduse tegemisest oleks rohkem kasu kui tugitooliteadusest. Teisest küljest jälle, ikkagi parem kui mittemidagi. Nii et kahe otsaga asi.
Stringiteooria rokib!
Mina tunnistan, et ma midagi ei tea. Ja kui ma millestki ssõna võtan, siis on kindel, et kõike ma temast ometigi ei tea. Ja üldse ma arvan, et mitte millestki pole võimalik lõpuni aru saada, sest üks on kõik ja kõigest ei ole ju võimalik lõpuni aru saada.
Aga sõna võtan ma ikka. Võtan. Teinekord ka jätan. Aga tugitoolile eelistan lamada madratsil või sängil.
Kui ma mõned aastad tagasi asusin õppima semiootikat, siis meie kursus, kus meessoo kontsentratsioon oli vastupidine tavalisele - ehk 21 tudengist vaid kuus olid neiud - siis üllatas me kursus õppejõude positiivselt oma küsimustega. Võibolla need küsimused polnud alati nii arusaanud ja asjakohased, kuid aitasid ehk siiski lähemale mõistmisele. Aitasid nii, et õppejõud plaanisid järgmiseks aastaks samades ainetes loengute asemel rohkem seminare korraldada. Neid tabas õnnetult tavapärane kursuse sooline jaotuvus ja neiud ootasid, et neile öeldaks, kuidas asjad on. Ja õppejõude tabas pettumus ja jätkuv hallinemine ninh kasvav vajadus musta juuksevärvi järele.
Meie olime diletandid.
Ja diletantide rumalatel küsimustel on tavaks viia teadust edasi, sest kui vaevuda neile vastust otsima, siis võidakse juhtuda ummikteede vahel õigele rajale, kust paistab teadusrevolutsiooni särav päike.
Kord end reisiks kümne päikse poole teele sead,
ning on Marsilgi kord õites õunapuud.
Tunnen end proffessionaalse diletandina kõiges, mille kohta natukenegi rohkem tean. Mujal olen lihtsalt käpard. Aga tahaks olla gepard. Mida teha?
Gepard, kas tõesti? Mulle on nad alati tundunud rullnoka moodi - veidi rumala näoga ja liiguvad liiga kiiresti.
No gepardi nägu ma ei tahaks. Ent mõte võiks küll sama kiiresti tormata. Kuigi tasakaalukus ja läbimõeldus on väärtused, mis laseksid teinekord sõna professionaalne õigesti kirjutada.
Palun, võta ise sõna!