Soe sügispäike

Käisin täna veidi linnas ringi, põhiliselt taldrikut ja kahvlit otsimas. Taldriku ja kausi sain, aga kahvlid-noad olid ainult 24 pakis. Järgmist odavpoodi otsides jõudsin eneselegi ootamatult parki, mille olemasolu olin ma kaardil näinud, aga kuhu ma siiani polnud jõudnud. Kaardil võite seda kohta ka näha, paremal keskel on suur roheline latakas, "Museum and Winter Gardens" peale kirjutatud. Muuseumisse ega talveaeda ma ei jõudnud, aga aega veel on kah. Jalutasin niisama pargis ringi ja vaatasin, mida vaadata oli. Mõni mälestusmärk, mõni mulle täiesti tundmatu mees, mõni palmike, terve rida õitsvaid võõrasemasid. Sügis igal pool. Kollast ja punast ainult vähevõitu, Eestis on sügis värvilisem. Siin oli jälle muru väga roheline ja värske. Kõndisin päris pargi alla otsa välja, õigemini siis lõunaserva. Park läks sealpool kõrgemaks, järsku, kaljuseinaga. Mõlemalt poolt kõrvalt viis tee selle kaljuse künka otsa, mis oli kaetud selle sama rohelise rohu, ühe mehe kuju ja kahe kahuriga. Pargist väljapoole läks see küngas laugjalt alla, kuni lõppes raudaiaga, millest teisel pool oli juba tänav ja elumajad. Tänavakära ja natuke eemal oleva mänguväljaku kisa ja kilked olid kuulda, aga ometi oli seal kuidagi vaikne ka kõrvaline tunne. Kui ma mööda teed künka otsa kõndisin, nägin, et künka tipus, kahe kahuri vahel, järsaku juures ja rohelisel murul lebasklesid noormees ja neiu. Neiu oli särgi oma kõhult tõstnud, noormees oli kõrva vastu kõhtu pannud ja kuulas, kuidas neiu kõhus laps liigutab. Mina ei tahtnud neid segada ja läksin istusin veidi eemale pingile, vaatega lõunasse. Soe sügispäike paistis, minu istekohast künka otsas nägi elu(maju) ja head tükki merd. Tuul küll puhus, aga külm ei olnud. Istusin seal vist üle poole tunni.