Pesu pesu

Nagu arvata oli, ei lasnud maja mind eile sisse. Pean uurima, kuidas sellega täpselt on. Tänu sellele jäi mul aga aega oma musta pesuga tegeleda. Puhas oli praktiliselt otsas.
Kõigepealt läksin pesuruumi otsima. Elan ma esimesel korrusel, majal on kolm korrust. Teisel korrusel oli üks nimeta uks. Pesuruumi reetis pesupulbri lõhn ja valbe pulber trepil. Leidsingi eest ühe pesumasina ja ühe pesukuivati. Esimene oli tühi, teises käisid mingid riided ringi. Seinal oli silt, mis teatas, et 4. programmiga pesemine maksab £1. Pesumasinal polnud ühtegi ava, kuhu seda naela pista, nagu ka kuivatil. Lisaks sellele oli seinal kaks valget karpi, ühest jooksis juhe pesumasinasse ja teisest kuivatisse. Vahtisin seal natuke aega ja läksin siis ruumist sama targalt välja. Õnneks kohtusin trepil Iirist pärit brasii brasiillasega, kes lahkelt näitas mulle, et valgete karpide küljel on pilu, kuhu tuleb £1 sisse pista, et elekter masinatesse jooksma hakkaks. Minu üllatuseks teadis Paul (nii oli ta nimi), mis ja kus on Eesti. Olevat seal isegi käinud, sest ta vanemad liiguvad palju ringi. Ilus maa. Nõustusin. Peale seda läksin Nettosse pesupulbrit ostma. Kõige normaalsem (ja odavam) oli pesupulber Surf, hinna olen kahjuks praegu unustanud (tsekk on kodus olemas). Korjasin oma musta pesu sülle, läksin sellega pesuruumi ja pistsin masinasse. Keerasin 4. programmi ja 40 kraadi peale. Pulbri jaoks oli, nagu alati, kaks kohta, kumbki polnud kuidagi märgistatud. Panin igaks juhuks mõlemasse natuke. Seejärelt lükkasin oma £1 karbikesse ja panin masina käima. Valgel karbikesel hakkas aeg tiksuma, seda aega oli seal vist veidi üle tunni. Läksin tagasi oma tuppa raamatut lugema. Kui enam-vähem tunni pärast vaatama läksin, oli valgel karbikesel aeg nulli tiksunud ja pesumasin seisis 6. programmi alguses, seebine vesi sees. Tsükkel pidi lõppema 7. lõpus. Mis siis ikka, võtsin välja oma viimase naelase mündi ja panin karbikesse, masin tegutses edasi. Lugesin jälle veidi aega raamatut. Uuesti pesuruumi jõudes oli 7. programm juba pea-aegu lõpetanud, otsustasin kohapeal oodata. Aknast nägi All Saintsi õue, õues kõndis kass (kolmas, keda siin näinud olen). Tsükkel lõppes ja masin jäi seisma. Vajutasin võtmega nuppu, uks tegi "klõps", aga ei avanenud. Hea küll, äkki tuleb oodata? Ootasin. Ootasin mitu head minutit. Mitte midagi. Lülitasin masinat sisse ja välja, ei mingit tulemust. Mõne aja pärast tuli sisse inglise poiss, kes aitas mul kõiki nuppe vajutada ja ust kiskuda. Mitte midagi. Keerasime uuesti programmi lõpu peale ja lasime lõpuni käia. Mitte midagi. Ja mis siis lõpuks aitas? Tuli võtmega nuppu vajutada ja siis kõvasti ust kiskuda. Just, kõvasti. Kiskunud olin ma teda ise kah. Sain oma riided kätte ja valgel elektrikarbil oli veel veidi üle poole tunni aega. Avaldasin lootust, et äkki saab nüüd terve tsükli ühe naelaga ära teha. Inglise poiss (kelle nime ma ei teagi) arvas, et kindlasti jääb kaks minutit puudu. Ja ta oli üldse pahane selle süsteemi peale, et seinal on silt, et 4. programm maksab £1, aga tegelikult ei ole nii. Sellest probleemist olevat ka mitu korda räägitud sinna, kuhu vaja, aga midagi ette pole võetud. Sain teda, et nemad teevad nii, et 5. programmi pealt keeravad 15. peale ja lasevad lõpuni minna. Siis saab £1 naelaga hakkama. Totter ikkagi.
Ja kuna mul enam münte polnud, et pesukuivatit kasutada, olin sunnitud tsenrifuugitud riided oma tuppa üles riputama, kapiustele ja riiulitele ja sahtlitele. Ja minu tuba ei lõhna enam mitte nagu leib ja apelsin vaid nagu Surf. Vähemalt on mul puhtad riided seljas. Ja Surfi lõhn ninas.