Šotlased ründavad?

Tänane hommik äratas mind mõttega, et sõda on lahti läinud. Õuest kostsid kumedad paugud. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Jupp aega järjest. Siis väike paus, ja jälle edasi, ühtlaste, paarisekundiliste vahedega. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Tulid meelde need aupaugud kahuritest, mida kord Londonis Toweri juures kuulsin. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Pool minutit pausi ja jälle edasi. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Siis tuli veidi pikem paus, ja algas tärin. Ta-ta-ta-ta-ta-ta-ta. Ausõna, ma olin ärkvel. Tähelepaneliku kuulajana sain aru, et tärinat tegi suruõhuhaamer. Küllap siis olid käsil teetööd. Kahuripaugud jäidki seletamata.

Õpetamist ei toimu, õppimist loodetavasti küll

Lõppenud oli selle nädala viimane praktikum. Õppejõud Valentina soovis head nädalavahetust ja ütles, et kohtume siis ülejärgmisel nädalal. Kõik olid hämmingus, mis siis järgmisel viga on? Seda teati, et esmaspäeval on bank holiday, ilmselt siis esimese mai tõttu, aga et terve nädal vaba? Valentina kinnitas, et tõepoolest on nii. Postgraduate'idele ei toimu ühtegi loengut ega praktikumi. Keegi ei tahtnud eriti uskuda, Valentina soovitas järele uurida, aga oli üsna kindel, et tal ei ole valeinformatsioon.

Läksime Peter Dunne'i käes küsima, kas jutt vastab tõele? Peter kinnitas, tõepoolest otsustati see nädal magistrantidele vabaks teha. Kui mäletate, siis baka tudengitel oli käesolev nädal vaba, ehk nende lihavõtte vaheaeg kestis kolm nädalat, nemad on siis järgmisel nädalal koolis ja meid pole. Peter ütles veel, et selle nimi pole mitte holiday ehk puhkus, vaid lihtsalt no teaching period ehk õpetamist-ei-toimu-periood. Kursavend Andy ütles, et jajaa, "lugemisnädal". Martin arvas, et no jah, tema võtab seda kui vaba nädalat. Õppejõud Peter lubas teha näo, et ta ei kuulnud seda ja naeris. Samas oli ta nõus, et selline üks üksik nädal kooli tekitab paljudes pahameelt, veidi totter tõepoolest.

Mind see väga pahaseks ei teegi, nüüd on lootust, et ma selle nädala kooliasjadega tegelemiseks kulutan. Kui mu Eestiskäik oleks kahe nädala asemel kolm olnud, oleksin ma õppimise asemel ilmselt jälle teatrist teatrisse hulkunud. Mis oleks muidugi tore olnud, aga kooliasjad oleksid ripakile jäänud. Mis meid kõiki asjaolsalisi, kaasarvatud õppejõude üllatama pani, oli see, et mitte keegi meie kursuselt sellest mitte midagi kuulnud polnud. Kui Valentina poleks seda poolkogemata poetanud, oleksime me kõik teisipäeval koolis imestanud, et miks loengud ära jäävad.

Kirsiaiast

Miks ma seda nüüd siis tegin? Nagu melanhooliat vähe oleks. Hea küll, et pärast kala ja krõbekartuleid kõht täis oli ja korraks pikali viskasin, ja hea küll, et ansambel Anduri klappidesse kõlama panin, aga miks küll oli mul sinna otsa vaja veel "Kirsiaia" muusika visata?

Veidike Amélie kõla on temas, leian järjekordsel kuulamisel. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli seda Amélie maitset ka näidendis endas. Venemaa või Pariis, mis seal vahet. Melanhoolia voolab kõrvadesse ja mõtlen tagasi.

Ei saa ikka kirjutamata jätta. Vast on paremgi, et ma seda varem ei teinud, on olnud aega seedida.

Nagu terasem lugeja juba taipab, õnnestus mul oma kahenädalase Eestisviibimise ajal külastada muuhulgas ka "Kirsiaia" etendust, viimast. Mis arvustaja see küll on, kes kirjutab peale viimast etendust, et küll oli hea ja kui võimalus avaneb, siis minge kindlasti vaatama? Mina. (Mis sõna see selline on: "arvustaja"? Ma ei taha midagi arvudeks muuta. Kirjeldan lihtsalt, oma sõnadega.)

Mulle meeldib teistesse reaalsustesse siseneda. Mitte, et käesoleval miskit viga oleks, aga kõrgemad kirsiõied on ju alati ilusamad. Mulle meeldib olla teatrisaalis ja tunda, kuidas laval toimuv ei toimu tegelikult laval vaid sinus endas. Või vastupidi, sa ise hakkad tükis toimuma. Ma ei pea siin tingimata silmas seda, et näitleja sulle isiklikult otsa vaatab ja klassikaliselt neljandat seina lõhkuma hakkab. Laval toimuv muutub vaataja jaoks reaalseks, kui laval olijad seda ise usuvad, ja see, kui nad tõesti usuvad, mulle meeldibki. Siis hakkan ka mina uskuma ning reaalsus ongi vahetunud.

Lugu on seejuures teisejärguline. Lugu on kõigest vahend. Kallis lugeja, loodan, et Sa ei mõistnud mind valesti. Lugu on oluline, aga teisejärguline. Vahendid on olulised, aga nad on siiski kõigest vahendid. "Kirsiaias" osati valitud vahendeid kasutada. Külalised (ärgem nimetagem meid publikuks või vaatajateks, olime siiski osalised, olgem ausad) said justkui osaleda, anti meile ju võimalus üsna vabalt ringi jalutada, kuid mängu käiku me mõjutada ei saanud, ja see oli hea. Näidendi-reaalsuse ja "päris"-reaalsuse teineteisele lähendamisel võib kergesti sattuda ohtu, et hoopis näitlejad satuvad publiku maailma ja publik jääb paigale. Siis on vist näitlejal hea ja publikul igapäevane? "Kirsiaed" andis külalistele võimaluse osaleda, kuid jättis meid ilma võimalusest näitlejaid enda juurde tõmmata, nii ei jäänud meil muud üle kui ise kirsiaeda minna.

Ja see mulle meeldis. Valisin endale meelega koha ühe toa ukse juures, nii et minust mööda tormavad inimesed mulle pea-aegu otsa jooksid. Ise seisin paigal ja tundsin, kuidas "Kirsiaed" mind riivab, kuidas ta minu selja taga ja minu ees ja minu kohal toimub, kuidas ta mulle kõrva karjub. Ei, tundsin, kuidas "Kirsiaed" minuga toimub, kuidas ta minus toimub. Kõik oli väga reaalne. Isegi teised külalised ei tundunud enam pelgalt vaatlejatena, näitlejad olid nad kõik aeda juhatanud.

Eriliselt eriliseks tegi selle see, et lummus ei katkenud ka siis, kui näitlejad tõepoolest silma vaatasid, isiklikult kõnetasid ja külalistel osaleda palusid. Lõpuks läksidki kõik jaama. Keegi ei läinud lihtsalt teise tuppa. Nii jääbki lahtiseks see, kuna siis reaalsused tagasi vahetusid? Võib-olla ei vahetunudki, võib-olla oleme me endiselt kirsiaias. Et kummardamine ja plaksutamine ja lilled ja kõik see? Noh, mis siis, kummardame ja plaksutame me aeg-ajalt kõik, pole veel põhjus reaalsuse vahetamiseks. Mina igatahes sõitsin ära ja mõtlen heldimusega tagasi ajale "Kirsiaias".

Ilmast ja söögist

Täna jätkub ilus kevadilm. Tõsi, sooja on "kõigest" 14 kraadi (võrdle Tartu seitsmeteistkümnega), aga päike paistab ja soojendab ning puud on kohe-kohe lehte minemas. Lisaks tegutsevad iga põõsa all mingid mulle tundmatud linnukesed, sahistavad seal omi tegemisi. Mis tänase päeva veel eriti eriliseks tegi, oli tuule puudumine. Haruldane nähtus siinkandis. Sajab jah tihti, kuid kõigest paar korda nädalas, ja pilved on ka taevas, aga päike siiski paistab. Tuulevaikust polnud mina veel näinud. Õues liikusin jopeta.

Siiani olen läbi ajanud makaronide, riisi ja kuskussiga, eile ostsin esimest korda kartuleid, külmutatud friikate kujul. Pannil praadimine tegi nad, võiks öelda, et isegi heaks. Lisaks veel mingid maruodavad kalapulgad. Kindlasti jube tervislik. Kõrvale sõin veel kurgist ja tomatist ja jogurtist salatit, viljad olid mõlemad oma küpsemise üsna varajases staadiumis, ajasid asja siiski ära. Täna kordan vist üsna sama kava, või mine tea.

Et siis selline postitus seekord.

Unenäod rokivad

Pidin kirjutama ühe väikse jutukese õppejõule, et mida ma plaanin oma koduülesandeks teha. Mõtlesin, et kirjutan ta eile koolis valmis, aga kõht läks tühjaks ja keskendumisvõime kadus. Astusin siis poest läbi, tulin kodu ja sõin kõhu täis. Nii kõvasti, et uni tuli peale. Kell oli vast kümme, mõtlesin, et lasen leiva luusse ja siis kirjutan. Ärkasin kell pool kaks. No mis siis ikka, kirjutasin valmis ja kell viis läksingi jälle magama. Sellised uneajaga eksperimenteerimised lõpevad tavaliselt hästi, igasugust huvitavat jama näeb.

Enne magama jäämist kõlasid mul peas progerokikatked. Sellised lühikesed, tõenäoliselt mõjutatud Vaiko Eplikust ja Eliidist. Neid tuli kohe palju, oleks neid kuidagi lindistada saanud, oleks mul endal praegu Eliidi album, tuntavate Epliku, Ruja ja varajase Tõnis Mäe mõjutustega. Miskit kõlas veel, aga kahjuks on see meelest läinud.

Enne ärkamist nägin unes, kuidas mängisime vanemate ja õega mingit mängu, kus tuli ette lugeda ja jutustuseks kombineerida suvaliselt kokku sattunud lausekatkeid, teised pidid seal pärast midagi mõistatama. Korteri külge oli tekkinud meil mingisugune väike kinosaal. Võiks öelda, et oli üsna lõbus.

Siis äkitselt keerati kõik peapeale, vanemate tegelaskujud vahetusid. Äkki oleks õigem öelda, et ma ise sattusin kuskile hoopis mujale? Igatahes olid seal nüüd Peggy Bundy ja keegi tüüp, kes oli segu Raivo Baumist ja Al Bundyst. (Juhtusin Eestis olles korraks nägema seriaali "Hajameelselt abielus".) Õdegi ei olnud enam päris see, kes ta oli enne. Igatahes istusime nüüd õega köögis ja arutasime maailma asju, muuhulgas seda, kust küll toidu jaoks raha leida. Õde uhkeldas, et oli mingi M tähega autoga sõitnud, Ordist sai. Ma vaidlesin vastu, et Ordi teeb ju ainult arvuteid, aga mulle väideti, et ajad on edasi läinud ja Ordi on haaret laiendanud.

Pesime põrandat, küllap koristamise käigus avasime köögikappe. Minu üllatuseks oli seal virnade viisi külmutatud köögivilju, lisaks suur hulk seepe ja muid pesuvahendeid. Õde seletas, et on jah süüa, aga Peggy ja Raivo/Ali eest tuleb neid hoida, sest need rumalukesed ju söövad kohe kõik ära. Mulle meenus, kuidas kord oli jäänud laokile pudel roosat nõudepesuvahendit, Raivo/Al oli selle endale rõõmsa näoga sisse kallanud. (Ilmne viide "Rehepapile".) Olime õega väga muserdatud, tegin ettepaneku köök lihtsalt lukku panna. Õele see mõte ei meeldinud, ütles, et see oleks sama hea kui Peggy ja Raivo/Al puuri panna. Mina leidsin, et puuri panek ei ole alati halb, kanaarilinnu paneks ta ju ka puuri, aga tema enda huvides, et su kass teda nahka ei pistaks.

Sellega unenägu lõppes, kell oli kolmveerand üheksa ning ärkasin üles.

Kuidas kirjutada teadustööd

Vabandan, ei hakka seda siia tõlkima ega ümber kopeerimagi. Ja tegelikult pole ma seda veel ise läbi lugenudki. Aga pealkiri on intrigeeriv, ja mulle tsiteeriti kahte lõiku:

Nominally, science involves discovering something new about the Universe, but this isn't really necessary. What is really necessary is a grant.

Ja veel:

Now it's time for the actual research. You will quickly find out that (a) your project is not as simple as you thought it would be and (b) you can't actually solve the problem. However -- and this is very important -- you must publish anyway.

Minge ja lugege.

Tegelikult mulle meeldib Linux

Linux on tore.

Eestis olles paigaldasin vanemate arvutisse Skype'i, ja selle käigus avastasin, et minu enda arvutis ta enam ei töötanud. Valitses täielik vaikus. Ei kuulnud mina ega kuulnud teised. Peale mitmepäevast peamurdmist ja programmide peale ja maha võtmist selgus lõpuks, et mingitel segastel põhjustel (kahtlustati, et purjus pea?) olin mikserisse valesse kohta ühe linnukese teinud. Oligi kogu moos. Linnukese mõju ei selgunud kohe, sest kui ühest programmist linnukese ära võtsin, pani teine ta jälle kohusetundlikult tagasi. Aitäh, täiesti mõttetu linnuke nimega IEC958. Sinusuguseid oleks Linuxisse rohkem vaja, neid on seal niigi vähe.

Nüüd siis skaibin jälle ja olen kogemuse võrra rikkam. Ei tea ainult, millise kogemuse.

Raamatust, mida rongis lugesin

Tore, kui keegi on juba valmis kirjutanud need raamatud ja ära öelnud need asjad, mida sa ise oleksid tahtnud kirjutada ja öelda, nii ei pea enam ise vaeva nägema. Sellise avastuseni jõudsin, kui lugesin Richard Dawkinsi raamatut "Jõgi Eedenist". Võiks öelda, et nõustusin kõigega ja midagi põrutavalt uut ma teada ei saanud, samas ei saa öelda, et raamat mulle mitte midagi poleks pakkunud. Vastupidi, tänu Dawkinsile suutsin oma selle valdkonna mõtted organiseerida. Mis see valdkond siis on?

Dawkins arutleb, mis on elu käimapanevaks jõuks. Tema sõnul on selleks DNA, mis on sattunud ennast kopeerima. Maakeral on plahvatanud kopeerumispomm. Olin isegi mõelnud, et küllap sai kõik alguse sellest, et mingi keemiline ühend hakkas ahelreaktsioonina ennast kopeerima, sealt raamatust sain sellele mõttele kinnitust.

Muuhulgas vastatakse küsimusele, kas antiloop tunneb valu, kui gepard ta maha murrab? Dawkins vastab, et tunneb küll, piinavat ja kohutavat valu tunneb. DNAl pole mingit põhjust areneda selliseks et antiloop seda valu ei tunneks, sest selle valu puudumine ei soodusta kuidagi DNA kopeerumist. Valu mittetundva antiloobi DNA ei paljune paremini kui valu tundva antiloobi oma. Kas see tähendab, et Loodus on julm ja halastamatu? Ei, Loodus ei ole ei julm ega armulik. Loodus on absoluutselt ükskõikne.

Osalt selle pärast häirivad mind äärmuslikud loomakaitsjad (loe ka Epu juttu sellel teemal: "Eluvalikutest läbi loomakaitsjate prisma"), kes tunduvad arvavat, et inimese käe all kasvavate ja elavate loomade elu pole muud kui üks häda ja viletsus, samas kui looduses vabalt ringi jooksvatel on aiva lust ja lillepidu. Muidugi on olemas loomakasvatajaid, kes oma loomadest ei hooli ja nende elust ühe suure piina teevad, aga sama selge on see, et kõiki loomapidajaid ei saa ühe mütsiga lüüa. Miskipärast ei usu ma, et lamba elu ühe tubli eesti talumehe laudas ja karjamaal oleks kehvem kui metsas, või kus need lambad muidu elavadki.

Mida mina sellist raamatut kirjutades võib-olla teisiti teeksin, oleks see, et jätaksin nende mõtetega mitte nõustuvale inimese õiguse teisiti mõelda. Dawkins tundub õige pisut üleolevalt suhtuvat inimestesse, kes usuvad alternatiivseid elu tekkimise teooriaid. Ma olen nõus, et tema kirjutatu on ilmselt täiesti tõele vastav, aga erinevalt temast ei arva ma, et kõik inimesed peaksid seda tingimusteta tõena ka võtma. Minu pärast uskugu mida tahavad, kui see ainult nende elu lihtsamaks teeb.

Tegemist on kerge ja lühikese (180 lehekülge) lugemisega, nii et kui märksõnad "darvinism", "evolutsioon" ja "DNA" veidigi huvitavad tunduvad, soovitan kindlasti see raamat kätte võtta, lahti teha ja läbi lugeda.

Une(näo)st ärgatud

Tundub, et kahenädalane väga ja väga hea uni sai läbi minu metroopeatuses, millest ma pea-aegu mööda oleksin sõitnud. Ärkasin oma mõtetest ehmatusega, et rong juba seisab ja peatusele on kirjutatud "Stadium of Light". Haarasin kiirelt koti ja astusin välja.

Seekord sõitsin Estonian Airiga Londonisse Gatwickki. Sealt edasi Sunderlandini jõudmiseks oli mul üks rongipilet. Ausalt öeldes ei teadnud ma täpselt, milline rong mind kuhu viima peab. Pileti ühele küljele oli trükitud "from Gatwick to Sunderland", teisele küljele oli pastakaga kirjutatud ühe rongi info: "Date: 22/4 Time: 1245 From: KGX To: NCL Coach: E Seat: C2 *: A". Eesti keeli tähendab see seda, et piletiga saab sõita 22. aprillil kell 12:45 Londonist King's Crossi raudteejaamast väljuva rongiga Newcastle'isse, istudes vagunis E ja kohal C2. "A" tähendab seda, et iste on lennuki stiilis (Airline), ehk reisija põlved on vastu järgmise istme seljatuge, ja et istud näoga sõidusuunas. Teised võimalikud variandid on istuda laua taga, sellisel juhul sõidusuunas kas seljaga (Back to) või näoga (Facing).

Realiseerisin lennupileti pardakaardiks, istusin koos Maarjaga veel veidi enne teeleminekut, läbisin turvakontrolli ja astusin lennukisse. Kell näitas varajast hommikutundi, panin peale õhkutõusmist silma kinni. Mõne aja pärast tegin jälle lahti ja vaatasin aknast välja, istusin aknaalusel kohal. Taevas minu all oli täiesti pilvitu, näha oli tuttava kujuga rannajoon - laht, mille ühes servas linn. Haapsalu? Edasi lennates ilmusid vaatevälja saared, mida ei saa millegi muuga segamini ajada - ristikujuline Hiiumaa ja sabaga Saaremaa. Vaatepilt oli vaimustav! Osta või eralennuk! Miks ma seda varem tähele pole pannud? Pilved?

Otsustasin oma kella õigeks keerata. Avastasin ehmatusega, et kell 12:45 väljuva rongi peale jõuaksin ma ainult juhul, kui lennuk otse King's Crossi raudteejaamas maanduks. Meel läks üsna rahutuks ja mõtlesin, et no mida paganat nüüd siis. Peale mõningast praadimist jõudis mulle kohale, et olin keeranud kella mitte kaks tundi tagasi vaid kaks tundi edasi. Suikusin jälle rahulikule unele.

Olen siiani arvanud, et pagas tuleb lennukist välja vastupidises järjekorras sellele, kuidas ta sinna sisse pandi (arvutikeeles: lifo stack). Et kui teha esimesena check-in, saab viimasena oma koti kätte. Seekord olin aga Tallinnas esimesi registreerujaid, ja Gatwickis oli minu kott esimesi, mis lindile potsatas. Mine võta siis kinni.

Jälgisin silte ja võtsin suuna sinnapoole, kus rongid näidati olevat. Ei osanud arvata, kas neil rongidel ka mingit vahet on, valisin esimese, mis King's Crossi poole näis minevat. Kui rong liikuma hakkas, teatati, et viimane peatus on Blackfriars (oli vist nii) ja et inimestel, kes tahavad minna sinna, kuhu see rong tegelikult minema pidi, soovitatakse peatus varem ehk London Bridge'is maha ronida ja ümber istuda. Veel räägiti midagi King's Crossi jaamast ja shuttle asendusbussidest. Ja veel, et rongipiletid kehtivad ka Londoni metroos. Esimesed teated tekitasid minus natuke ärevust, aga see metroo kohta käiv sõnum rahustas mind maha - mulle oli viimasest Londoniskäigust jäänud hea mulje tema metroost, ja King's Cross oli mulle selles osas juba tuttav.

Rongis istus minust üle vahekäigu väga inglase näoga mees, lisaks olid tal juuksed korralikult porgandivärvi, just nagu peab. Luges mingit lehte, vaatasin, et mida see ka kirjutab. Nägin säärast pealkirja: "Lea Liitmaa: «Asimo on mulle lapse eest.»". Imestasin, et miks räägib Lea Liitmaa Asimost, mis seos küll neil on? Kas Lea on hüljanud lauljakarjääri ja alustanud robotite ehitamisega? Ja seejärel jõudis kohale ning imestasin, et miks küll loeb inglane eestikeelset ajalehte? Küllap ta siis oli ikka eestlane, kes koos minuga lennukis oli olnud. Või oli inglane, kes oskas eesti keelt. Või vaatas ta lihtsalt pilte.

Kobisin London Bridge'is maha ja astusin metroopeatuse poole. Rongijaama alast väljudes tuli minna läbi väravate, mis avanesid rongipileti peale. Minu rongipileti peale siiski mitte. Samas kõrval hoidis aga oranži vestiga mees ühte väravat lahti ja lasi sealt läbi inimesi, kes talle piletit näitasid, talle sobis ka minu oma. Metroosse sisenedes selgus, et metroo väravaid avab minu rongipilet tõepoolest. Samuti olid mulle ja minu piletile avatud King's Crossi metroojaama väravad. Huvitav, kas oleksin saanud selle piletiga terve Londoni läbi sõita?

King's Cross oli inimesi üsna tihedalt täis, kartsin juba, et ootesaalis istekohta ei leiagi. Ilmselt polnud aga inimesed jaama tagumises otsas olevat ootesaali ise üles leidnud, nii et kohti oli küllaga. Lugesin raamatut, kuni tabloole ilmus teade, et kella 12:45 rong Edinburghi väljub kuuendalt platvormilt. Kas tõesti minu rong? Läksin igaks juhuks suure ja peamise ekraani juurde vaatama, kus rong peatub. Oligi kirjas, et peatus tehakse ka Newcastle'is. Läksin oma vagunit ja kohta otsima. Nagu selgus, olid kohad nummerdatud 1-76, istet C2 polnud olemas. Otsustasin, et "C" on tegelikult "6". Tooli 62 seljatoele oli pandud silt "Reserved: King's Cross - York, York - Newcastle". Neil on selline komme varustada kõik istmed sääraste siltidega. Otsustasin, et on õige koht küll. Küllap oligi, sest keegi teine sinna ei pretendeerinud ning rongisõidu lõpuks leidsingi ennast Newcastle'ist. Jäigi selgusetuks, mida selle Yorkiga seal vahepeal öelda taheti.

Üsna uus rong oli, seinas olid igal pool ka kontaktid, juures kiri, et ainult mobiilidele ja läpakatele. Ei viitsinud oma arvutit välja võtta ja kõrvalistujat juhtmetega tülitada (kontakt oli tema kõrval, akna all). Jah, muidugi on läpakal ka aku küljes, aga ei viitsinud, lugesin hoopis raamatu lõpuni, vahtisin aknast välja ja tukastasin.

Rongipiletit ostes oli müüja mulle väitnud, et see kehtib ka Newcastle - Sunderland metroos. Oli ju ka piletile kirjutatud: "from Gatwick to Sunderland". Küllap ta siis kehtis ka, meil siin pole mitte väravate vaid kontrollide süsteemid. Nagu Eestiski ühistranspordis. Kui tunned, et veab ja kontrolle ei tule, võid ka piletita sõita. Mina pole siiani ühtegi kontrolli näinud, ei näinud ka sel korral. Raudtee ääres olid kollastele nartsissidele lisandunud valged, need väikese südamikuga. Nii ma lõpuks oma peatuses ärkasingi ja välja tormasin. Kodus oli kõik vanaviisi.

Veidi vaikust

Meie kursusel on matemaatikatase üsna kehv. Arusaadav ka, inimesed on väga erinevate taustadega. Mina olen väheseid, kes baka ajal tõsiselt matemaatikaga tegelenud on, hiinlane tundub teine olevat, kes on matemaatikat enne nuusutanud.

Tänane õppivate agentide praks (tegelesime lihtsate tingimuslike tõenäosuste arvutamisega (naiivne Bayes'i klassifitseerija)) tuletas kaheti keskkooli meelde.

Esiteks - kui kohale jõudsin, oli Valentina juba tänased kaks ülesannet laiali jaganud ja midagi ilmselt ka seletanud. Istusin maha ja hakkasin lahendama. Kui minul esimese ülesande vastus käes oli, küsis Valentina klassi käest, et mida me siis alustuseks arvutama peaksime? Mõtlesin natuke ja lahendasin teise ka ära.

Teiseks - kuna mul olid juba lahendused käes, kutsus Valentina mind oma tulemusi tahvlile kirja panema. Umbes pool praksist mööduski nii, et mina olen tahvli ees ja kirjutan ning õpetaja seletab.

Tartu Ülikooli matemaatikatase annab tunda. Seal ei olnud kordagi olukorda, kus ma oleksin kogu praksi ülesanded kümne minutiga ära teinud. Tegelikult tahtsin ma aga seda küsida, et miks see tahvli ette kutsumine just siis toimub, kui ma pole viitsinud eelmisel päeval oma niigi räpast pead pesta?

* * *

Nüüd tuleb aga eetrisse väike paus. Homme, laupäeval, 8. aprillil hakkan Eesti suunas liikuma. Pühapäeva hommikul jõuan jälle Riiga. Äkki mäletad, kallis lugeja, et eelmine kord lubasin samuti eetrivaikust, kuid katkestasin selle (paberile kirjutatud) sõnumitega Riia kohvikust. Ei tea, kas seekord nii läheb, Riiga on juba laupäeval jõudmas sünnipäevaseltskond, mis pühapäeval muutub vastuvõtukomiteeks. Tagasi Sunderlandi jõuan 22. aprillil Londoni ja rongi kaudu. Eks siis annan endast jälle märku.

Viimane eksam on mul 23. juunil, enne seda on siia jõudnud Maarja, kellega koos tahaks peale seda teha väikse tiiru Šotimaal ja siis Eestisse tagasi sõita. Nii et tõenäoliselt saab see kuupäev, või noh, juuli algus Sunderlandi Sõnumite lõpuks, vähemalt tema praeguse kuju lõpuks. Pean veel mõned korrad edasi-tagasi liikuma kuskil augusti ja detsembri kandis, aga siia ei jää siis mitte kauemaks kui vast kaks nädalat. Olge siis teadlikud. Ja kena püha teile.

Kaks asja

Mida teha, kui ei ole mahti süüa ega magada, sest nii palju huvitavaid mõtteid käib peas ja MSNis?

*

Leidsin koolimajast kaks tillukest toakest, peale on neile kirjutatud "Palvetamise tuba". Ühe uks oli irvakil, põrandal oli väike vaibake, seinal, üsna kõrgel, mingi mulle tundmatu ümmargune araabia välimusega asi. Punane, rohkem ei oska öelda. Mööbel puudus. Uksel oli veel silt: "Võib olla reserveeritud intervjuudeks."

Bamboocha

Toredalt kahtlane pudel. Kui näed, siis paremal servas on kirjutatud "All natural ingredients" - aina kahtlasemaks läheb. Ega ma ei tea, võib-olla ongi tegelikult jube looduslik ja puhas. Täiesti ausalt on tal ka käärimise maitse. Gaseeritud kääritatud punasesõstra mahl? Trimppa Carpe Diem, jää Kombucha.

P.S. Ega mina ei teadnud, et kombucha on täiesti asjalik asi. Mulle tegi poes nalja. Samas kõrval oli ka ginko variant, roheline, aga too tundus ohutu ja igav, polnud vist gaseeritudki.

Noatera

Kõik sai alguse sellest, et... Tegelikult ma ei oskagi öelda, millest kõik alguse sai. Kas näiteks sellest, et loomuliku keele töötluse õppejõud andis teada, milline kirjatükk tuleb ainest läbi saamiseks kirjutada? Või sellest, et jaanuarikuus ostsin sülearvuti, et sellega oleks mugav oma ühikatoas tööd teha? Või äkki hoopis sellest, et mõtlesin kuskil septembris välja, et vaja on sõita Sunderlandi intelligentseid süsteeme õppima?

Ülesandeks oli kirjutada 3000-4000 sõna pikkune kirjatükk mingil loengus käsitletud teemal. Lisaks oleks hea, kui kirjutaks väikese programmikese, mis seal kirjatöös kirjeldatud asja teeb. Novat, valisin mina teemaks lausete joonduse. Inglise keeli "sentence alignment". Et mis see on? No kujuta ette, et Sul on käes mingi tekst koos selle teksti tõlkega. Kui Sa oleksid joondusalgoritm, oleks Sinu ülesandeks iga originaalkeelse lause kohta näidata, milline on tema vaste (või vasted) tõlkes. Ülesanne anti kätte vist 31. jaanuaril, tähtajaks 31. märts kell 16:00.

Ma olen harjunud sellega, et jätan asjad viimasele minutile, seega ei tekitanud asjaolu, et mul veel 13. märtsil midagi valmis ei olnud, minus ei imestust ega paanikat. Võiks öelda, et olin graafikus.

20. märtsil olin enda peale juba natuke pahane. Kokku olin kirjutanud umbes 500 eestikeelset mustandlikku sõna. Samas ei saa öelda, et see olukord oleks harjumuspärasest erinev olnud. Olen harjunud ka sellega, et tähtaeg läheneb, mul pole midagi valmis ja olen enda peale pahane. Kui Sul kalendrit ees pole, siis teadmiseks Sulle, et 20. märts oli esmaspäev, 31. märts sellest ülejärgmine reede. Seega minu ja tähtaja vahele oli jäänud veel üks nädalavahetus.

Tolle nädala neljapäeval või reedel panin kinni Akregatori, et ta mind uutest ploogikannetest ja Eesti uudistest ei teavitaks. Avastasin, et veedan selgelt liiga palju aega neid kõiki hoolikalt lugedes. Reedel, 24. märtsil käisin sakslase ja katalaaniga kooli kohvikus, kuhu ma siiani polnud sattunud. £1.10 ja korralik cappuccino. Küsisid, et mis plaanid mul nädalavahetuseks on. Vastasin, et muidugi mõista kirjatöö plaanid. Pühapäeva õhtuks oli mul vast veidi üle seitsmesaja sõna. Eesti keeles. Väga mustand. No mis teha, lihtsalt ei suutnud midagi kirjutada. Istun lolli näoga arvuti ees (või taga?) ja ei taha mitte midagi teha. Ei, valetan, tahan plooge lugeda, mänge mängida ja niisama häkkida. Olen juba ammu avastanud seaduspärasuse, et mida lähemal tähtaeg on, seda põnevamaks mängud muutuvad. Suure vaevaga suutsin kiusatustest eemale hoida. See aga ei tähendanud, et mul oleks õnnestunud tööd teha.

Viimase nädala teisipäeval, 28. märtsil oli järjekordne streik. Seekord streikis administratiivne personal, mingi pensionivärgiga oli neil probleeme. Streik oli üleüldine. Metroo näiteks ei sõitnud. Lootsin, et saan kodus tööd teha. Midagi õnnestus ka, aga ainult väga suure pingutamise peale. Paanika ja pahameel oli käega katsutav. Enda harilikust viimase minuti graafikust olin juba kõvasti maha jäänud. Kolmapäeval oli pilditöötluse teemaline loeng, otsustasin sinna mitte minna ja selle asemel kodus ennast korralikult kätte võtta. Sai kõvasti Javas programmeeritud ja lõbutsetud, kirja panna ei õnnestunud suurt midagi. Paanika ja paha tuju. Täielik motivatsioonikriis.

Mõtlesin, et kui mul õnnestub vajalikust 3000 sõnast 2500 kokku saada, siis on hästi. Ja vast ikka kuidagi-kuidagi saan läbi, isegi, kui töö näiteks tund aega hiljem sisse annan. Hilinemise eest pidada muidu hinnet alandatama, erinevad õppejõud suhtuvat sellesse küll erinevalt. Programmijuppi ma ei lootnudki valmis saada. Midagi mul oli, aga see miski andis väga kahtlaseid tulemusi. Pealegi oli programmi osa kogu hinde moodustumisel 10%, vabandasin ennast sellega.

Otsustasin katsetada keskkonna vahetusega. Neljapäeva hommikul läksingi kooli ja istusin seal arvuti taha. Kopeerisin oma arvutist kõik vajaliku kooli omasse ja asusin tööle. Ja kas tead, töö sujus. Laused, ja seejuures inglise keelsed formuleerusid probleemideta. Vahepeal käisin pilditöötluse praksis ja siis evolutsiooniliste arvutuste loengus, peale seda läksin koju, et enne lõpuspurti süüa ja puhata. Umbes poole kümne ajal õhtul jõudsin kooli tagasi. Kirjutasin ja kirjutasin, lootus tööga valmis saada hakkas tagasi tulema. Kella kolme ajal öösel tuli uni, hoolimata sellest, et olin kodus maganud. Viskasin hiinlase kombel (kallis püsilugeja kindlasti mäletab) toolidele ja tegin paaritunnise uinaku. Peale ärkamist lasin aga hooga edasi. Otsustasin, et õppivate agentide praksi jätan vahele. Lasin lausetel lennata. Kella kaheksa-üheksa ajal sai kirjatöö enam-vähem valmis kah. Võtsin oma pooliku programmi ette ja uurisin, mis siis valesti oli läinud. Leidsin vead, parandasin, töötas. Enam-vähem. Õnnepalu on päris vaba tõlget teinud, joondamine on üsna keeruline, aga mingi tulemuse sain.

Kuskil seal vahepeal, kella üheksa ajal käisin jälle kohvikus, mida mulle nädal aega tagasi oli tutvustatud. Kõht oli päris tühjaks läinud ja ei lubanud enam keskenduda. Võtsin hommikupakkumise - teesai ja vabalt valitud kohvijook (valisin jälle cappuccino), £2. Teesai oli selline suurema röstsaia läbimõõtude ja umbes nelja viilu paksusega rosinasai, mis lõigati pooleks ja röstiti ära. Sinna juurde anti võid ja moosi, ühe poole sõin ühega ja teise teisega. Tuju tegi heaks.

Ja nii juhtus, et juba kell pool kolm oli mul töö valmis ja välja trükitud. 3600 sõna. Ootamatult palju. Kvaliteet polnud kiita, aga oleks võinud ka palju hullem olla. Tund aega enne tähtaega saigi töö sisse antud. Ja peale seda koju ja voodisse pikali. Ei, uni veel ei tulnud, need pingelangused on ühed naljakad asjad. Tegin Akregatori jälle lahti ja lugesin kõik 180 värsket postitust ja uudist läbi. Peale seda vajusin unne.

* * *

Tekib küsimus, et mis kasu mul arvutist on, kui ma kodus tööd teha ei suuda? Noh, kooliks vajalikke programme on täitsa võimalik kirjutada. Ja skaipida on ju ka väga mõnus. Ja ploogida lihtsam. Ja üldse. Äkki teinekord õnnestub.

Tänan, olen niigi noobel

Mõtlesin, et teen ise mingi jube hea aprillinalja, no aga milleks jalgrattaid leiutada. Tartu Ülikooli mat-inf teaduskonna listi tuli selline kiri:

W O R L D W I D E A W A R D S A N D P R I Z E S!
N0BLE PR1ZES, FIELD MeDaLS, TU RING AWARDS!!!

Tired of doing pointless research? Want these world-aknowleged results at last?
Obtain a prosperous future, money earning power, and the Admiration of All!
Prestigous awards from accredeted comittees based on your True
Achievment and presont knowledge and life experiense.

NO required work, tests, papers, books, or expariments!

Any awards available in the fields of your choice:
- N0ble prize in all fields,
- Field medals in ma thematicks,
- Tu ring awards in comp uter sience,
- Also Pulizzer, Tempelton, Shock prizes, as well as Oskars, Gremmys &
Chaikovski competition grAnd priX.

We HAVE THEM ALL NOW!
No one is turned down!
Confidentiality assured!
Flexible prices!

CALL NOW to earn YOUR Award within days!!!

1-212-465-3130

NB! LIMITED TIME OFFER:
Obtain three different awards, and get an
APRoVED SO LUTION FOR UN SOLVED HIILBERT OR KLAY PR0BlEMs of YOUR
ChoICE FOR FREE!!!


BECOME A LAUREATE AND FEEL THE DIFFERENCE!
For m0r information mail to freeaw0rds@gmail.com!

Viis punkti autorile!