Pikk jutt

Nagu näete, ei saa ma ikka korralikult puhkust peetud ja kirjutamata jäetud. Vabandan ennast sellega, et kõik see järgnevalt kirjeldatav sai alguse Sunderlandis, nii et täiesti asjakohane.
Muuseas, seda kõike kirjutan ma praegu Riiast, praegu paberile ja hiljem loodetavasti ka ploogi. Istun Double Coffee (pole kõige parem valik, ma tean, aga ma olin pikast istumisest väsinud ja tahtsin istuda, võib-olla ühe kohvigi võtta (latte ongi praegu ees); tunne on kodune - soomlased lärmavad nurgas) ja mõtlen, mida edasi teha. Aga, alustabem siiski algusest.
Newcastle'ist pidi lend väljuma kell 19:15. Teadsin, et metroosõit Sunderlandist Newcastle'i kesklinna võtab umbes 20 minutit. Veel teadsin (olin kunagi netist uurinud), et Sunderlandist lennujaama sõitmiseks tuleb vahepeal ümber istuda. Võtsin selle kõik kokku nii, et kodust väljuma pean kell 16:00. See mul ka õnnestus. Peatusesse jõudes tuligi rong enam-vähem kohe. Enne sain veel ühele vanemale härrasmehele seletada, kuidas masinast üksikut metroopiletit saada. Temalt olevat keegi küsinud ja ta ei teadnud seletada, sest ta ise sõidab mingi teise süsteemiga. Aga see selleks. Peatustest läbi sõites jälgisin elektroonilisi tabloosid, mis perroonil ootavatele reisijatele parajasti ees oleva rongi kohta infot jagavad. Sinna oli kirjutatud: "to Airport via Newcastle". Asi tundus natuke kahtlane - teadsin ma ju, et lennujaama saamiseks pean ümber istuma. Peatustes olevaid liinide plaane ma ka eriti ei näinud. Ühel hetkel öeldi valjuhääldist, et reisijad, kes tahavad ... (ei mäleta, mis peatus see täpselt oli) sõita, palun istuge järgmises peatuses ümber. Lennujaamast mitte sõnagi. Siis ühel hetkel nägin suurt plakatit mööda vihisemas: "... 1 ... December ... routes ...". Olukord hakkas selginema. Mõtlesin, et kui ma läheksingi maha, et rongi vahetada, siis vahetaksin ma ju selle sama rongi peale, milles ma juba istusin. "to Airport via Newcastle" kõlab ju täiesti usaldusväärselt. Otsustasin, et ei vaheta ma midagi. Kui mingi nõksuga olengi vales rongis, siis aega peaks olema piisavalt, et peale valesse kohta sattumist õige rongiga õigesse kohta sõita. Ja õigesti tegin. Mõne aja pärast jäi rong seisma just para koha peal, et ma sain lugeda, kuidas 11. detsembrist marsruudid muutusid ja et nüüd saab ühe rongiga South Hyltonist (aga see on Sunderlandi tagumine ots, kui Newcastle'i poolt vaadata) otse lennujaama. Nii et mina jõudsin täiesti õigel ajal ja pisut varemgi kohale. Aga lennuk jäi hiljaks. Prahas oli olnud udu (või oli see suits, ei mäleta), mille tagajärjel väljus lennuk 25 minutit hiljem. Polnud hullu. Lennukis õnnestus aknaalune koht krabada. Vaatepilt oli pehmelt öeldes kütkestav. Väiksemad ja suuremad valgussaarekesed kogu selle lühikese 50 minuti pikkuse lennu jooksul maad katmas. Ei olnud nii, et üks suur linn ja siis tükk tühja maad. Valgus ja pimedus olid suhteliselt ühtlaselt jaotunud. Väga ilus.
Stanstedist midagi eriti rääkida pole. Otsisin vaba tooli ja veetsin oma aja seal, paremat tukkumisasendit otsides. Seda vaba tooli polnudki nii lihtne leida, sest väsinud lennureisijate poolt olid hõivatud ka enamus seinaäärseid põrandaid. Viibisin seal pingil mingis ärkveloleku ja une vahepealses seisundis. Päris magama ei lasnud jääda väike mure pagasi pärast - jalgade hoidmine kotil ja suhteliselt madala seljatoega tool lihtsalt ei lubanud head magamisasendit leida. Päris ärkvel ka ei olnud, sest mingi reisiväsimus oli ikkagi sees. Kella kolme ajal hommikul (aga lennuk pidi väljuma kell 6:25) ei pidanud enam vastu ja otsustasin lihtsalt ringi kõndida, kasvõi kotti käeotsas tirides. Asi lõppes sellega, et leidsin ühe teise vaba pingi, istusin sinna maha ja sõin ära suurema jao kaasa tehtud juusutumäärdejuustusaiadest. Kui paras hetk kätte jõudis, läksin ma check-ini lauda otsima. Õige saba leidsin üles rohke vene keelse jutu järgi. Ja muidugi oli leti kohale ka suurelt "Ryanair" ja mitte nii suurelt "Riga" kirjutatud. Leti taga töötavate inimeste nägudest oli lugeda, kuidas neil on pehmelt öeldes kõrini isellest, et heal juhul üks kümnest reisijast saab midagi aru, kui temalt küsitakse kolm kohustuslikku küsimust:

1. "Kas pakkisite oma kohvri ise?"
   
2. "Ega keegi pole teie kohvriga teie teadmata midagi sekeldanud?"
   
3. "Ega teil käsipagasis teravaid esemeid pole?"

Geniaalsed küsimused, nõus. Õnneks olid neil need ka paberil olemas, ilmselt siis mõnes muus keeleski. Suurem probleem oli aga siis, kui mõni käsipagas oli liiga suur ja selle omanikule tuli selgeks teha, et pakkigu kotid ümber või chekkigu ka käsipagas inni. Selliste vestluste kohta neil võõramaakeelseid lausekaarte polnud. Küllap mõtlesid nad: "Kas sellist Euroopat me tahtsimegi?" Ega Ryanairi lennukimeeskonnal parem põli polnud. Inimesed ei tahtnud eriti aru saada, et kõigepealt lastakse lennukisse inimesed, kelle pilet on numbriga kuni 58, siis kuni 65 jne. Varsti piletikontroll loobus ja lasi lihtsalt kõik selles järjekorras sisse nagu me seal koridoris seisime. Nojah, ega seal ju eriti vahet pole ka, olgem ausad.
Väike vahejuhtum kahe meesterahva, lapsekäru ja seda lükkava naisega. Nimelt lastakse päris kõige enne, enne igasuguseid numbreid, sisse lastega inimesed. Sellest saadi rahva hulgas isegi aru. Inimesed seisid aga tiheda massina ukse ees. (Tunnistan, mina kaasaarvatud. Mõtlesin alguses, et minu number 78 on piisavalt väike, et seista eespool näiteks reisijast numbriga 142. Eksisin.) Nii siis üritaski eelpoolmainit naine lükata eelpoolmainit käru eelpoolmainit meestest mööda. Õigemini küll läbi, sest mehed seisid seljaga tema poole ega teinud märkamagi, et mingisugused vankrirattad neil sõna otseses mõttes kannul on. Selga suruvast vankriraamist rääkimata. Miskipärast siiski üks meestest pöördus, taipas olukorda ja üritas teiselegi märku anda. Lõpuks jõudis sõnum kohale, härrasmees tatsas pool sammu kõrvale ja naisel õnnestus vanker nende kahe vahelt läbi pressida. Seepeale vaatas too viimane tatsaja märku andnud mehele otsa ja tema näost võis lugeda, kuidas ta ütles, et küll sai ikka suur heategu täna ära tehtud! Tatsaja pilk surus märguandjal kätt ja ütles: "Hea töö, hea töö." Loodan siiralt, et ta selle kõige juures üle ei pingutanud, äkki jaksab järgminegi aasta mõne heateo teha. Tore muidugi, kui väiksed asjad nii suurt (endaga) rahulolu pakuvad.
Tagasi Ryanairi meeskonna püüete juurde reisiseltskonnale midagi selgeks teha. Kogu reis jätkus üldiselt samas vaimus. Õnneks oli Ryanairis (nagu ka easyJetis) tööl valdavalt noored elurõõmsad inimesed. Ühel stjuuardessil oli vist isegi sünnipäev, kui ma ei eksi - 23 aastat. Võin eksida ka, sest ega siis minagi kõigest aru ei saa, mis mikrofoni öeldakse. Nii et liiga palju see vist neid ei heidutanud, et nad pidid viis korda järjest ütlema, et istuge ometi maha ja pange turvavöö kinni, lennuk maandub, ja ikka ei saadud aru. Ning seda, et mobiiltelefonid tuleb välja lülitada, sest see tõesti segab lennuki navigatsioonisüsteemi. Kui inimesed ikka nohisedes SMSe või tont teab mda edasi toksisid, nõuti telefoni kohest üleandmist personalile. Vahel ei aidanud aga seegi ja siis ähvardati lausa politseiga. Kuskilt leidis personal lõpuks kellegi, kes käskluse telefonide välja lülitamise kohta vene keeles mikrofoni ütles. See isegi aitas, nagukene. Ärge saage palun valesti aru, lennukimeeskonnal oli tegelikult lõbus. Ja ma ei taha öelda, et reisiseltskond oleks kuidagi juhm või pahatahtlik olnud. Lihtsalt, nagu koorivend Jaanus Jaeger kord ütles: "Seisime, teine teisel pool keelebarjääri." Nagu näete, lõppes kõik siiski õnnelikult. Hoolimata sellest, et umbes kohe peale seda, kui lennuki rattad maad puudutasid, tegid inimesed turvavööd lahti ja hakkasid pea kohalt pakke võtma. Hea küll, liialdasin natukene.
Nüüd aga, Lätis, seisan mina ise teiselpool seda barjääri. Kui linnaliinubussis poleks mind üks kaasreisijanna, kes ka juba Stanstedis ööbinud oli, kõnetanud ja küsinud, et ega ma ei tea, kuna tuleb maha minna, et bussijaama sattuda, oleksin ma ilmselt õigest kohast mööda sõitnud. Ega ma ei teagi, mida ma ootasin. Ilmselt seda, et ühel hetkel ilmub bussis tabloole "Autoosta", bussijuht karjub selle sõna mikrofoni ja ümberringi on palju kohvritega inimesi, kes kõik suurtesse bussidesse ronivad ja sealt maha tulevad. Minu saatusekaaslasest leedulanna pöördus aga vene keeles kellegi kolmanda poole ja sai vajalikud instruktsioonid. Olles ta need mulle inglise keeles edasi andnud, vibutas ta veel mõtteliselt näpuga ja ütles, et see on väga paha, et ma vene keelt ei oska. Mis mul üle jäi kui nõustuda, oli ju tema minu juhtlõng bussijaama. Orienteerusime kohale, soovisime häid jõule ja läksime oma teed. Ostsin pileti Tartusse, panin koti pagasihoidu, kõmpisin natuke linnas ringi ja siin, Double Coffees nüüd ma siis olen. Kell on kolm, buss läheb veerand kaheksa. Vaatame, mis saab.