Olen veel olemas

Jah, ma olen elus.

Puhkan veidi ja siis kirjutan, kuidas mind tabas kõigi aegade suurim motivatsioonikriis ja kuidas see kõik lahenes.

Double Gloucester

Endiselt Nettost, endiselt seesama tootepere ("Ainult üheksakümmend üheksa..."). Saan aru, et olen võtnud endale natuke liiga suure ülesande. No mis kasu on juustu tutvustusest, mis ütleb, et juust maitses, noh... ee..., nagu... juust! Ja et selle Double Gloucesteri maitse on natuke tuttav, aga ainus, mis mul sellega seostub, on Annelinna Keskuses kunagi olnud Tirsi toidupoe juustulett. Et sealt olen natuke sama maitsega juustu ostnud. Teisisõnu, näod/maitsed jäävad mulle hästi meelde, aga nimedega neid siduda ei suuda. Nii palju võin öelda, et "Atleedi" maitse see pole. Ja sellest eestimaisest maitsest eristab teda kergelt piimane mekk. Sajas grammis juustus kolmkümmend neli grammi rasva. Ma ei tea, kas need asjad on seotud.

Kas ostaksin seda juustu veel? Võib-olla, miks mitte.

Hoi!

Õues oli täna kõik teisiti.

Ei, ei olnud naeru, linde ega lillit. Äiksest polnud kuulda ühtki prahvangut. Päike oli meeletusest kaugel, aeg-ajalt pistis pea pilvegi taha. Koduteel väike vihmasabin.

Mis siis oli? Tuul oli harukordselt soe. Erakordselt palju värskelt pügatud muru. Ja sellest piisas.

Wensleydale

Wensleydale, ilus nimi, kas pole? Paljudele on see meelde jäänud just seoses Wallace'i ja Gromitiga, mina ei ole selles osas erand. Olgu öeldud, et juust ei maitsenud ei plastiliini ega savi järele.

Kardan, et tegelikult ei tohiks selle juustu kohta Wensleydale öelda. Miks? Wikipedia räägib (keri ülal viidatud lehte natuke ülespoole), et Wensleydale'i on kahte sorti. Üks neist on lapik ketas, kerge mee mekiga. Teine on siniste soontega, loomulikult siis hallitusjuust. Mina ei tea, kumba mina Nettost sain. Esiteks on ta kandiline. Teiseks on ta läbinisti valge. Kolmandaks on tal kerge seenemaitse. Ehk siis meki järgi otsustades on tegemist selle hallitusvariandiga, aga hallituse maitse on nii õrn, et mina, kellele muidu seenemaitse vastukarva on, sõin kogu juustu suuremate probleemideta ära. Kahjuks oli see ka tema ainus maitse. Nii et Netto-Wensleydale'i ma järgmine kord enam ei osta. Aga ega mul kahju ka ei ole - kui poleks ostnud, siis poleks ju teada saanud?

Paremates seriaalides ja järjejuttudes tehakse iga osa lõpp selline, et lugejas tekiks juba huvi järgmise vastu. Võtan eeskuju ja teatan, et kapis ootab praegu Double Gloucester.

Ametlik teadaanne

Martin rääkis, et eksamitulemuste kohta saadetakse koju kiri, kus kõik tulemused peal. Huvitav, kas see ongi see?:

Subject: Marks
From: Alfredo Moscardini

Dear All,
Congratulations to all. Everyone can proceed to the next stage officially.

Alfredo

Mul pole hetkel sõnu

Päeva (kuu, aasta) leid (tänan!): VonKrahl: Videod -> queen.wmv. Ehk lihtsalt: "God Save the Queen", klipp etendusest "Ainult võltsid jäävad ellu". Liina Vahtrik rokib. (Meenutuseks vaata ka Mmm....)

Red Leicester

Täna siis vaatame Red Leicesteri juustu. Punaseks on nad ta värvinud säärase asjaga nagu annato (Bixa orellana puust kuidagi saadud, eesti keeles öeldakse millegi kohta veel "värvibiksa"; ma ei tea täpselt, mis suhtes need sõnad kõik omavahel on), miskipärast tekitab see värv minus tunde, et juust peaks olema väga maitserohke, aga tegelikult on ta üsna tagasihoidliku ja tavalise maitsega juust. Pudeduselt jääb ta eelmisele tutvustatud juustule, ehk siis Cheshire juustule alla, teisisõnu on võimalik temast viile lõigata ja neid ka pea-aegu näpu vahel hoida. Õhemad juustuviilud lagunevad küll koost, aga kesse siis õhemaid juustuviile ikka lõikab. Rohkem ma seda juustu kirjeldada ei oskagi. Lihtne juust. Ja pidage siis meeles, et "Leicester" hääldame "Lester".

Paradigma ja diskursus

Istume õppivate agentide loengus, Valentina seletab. Äkitselt näen temas midagi väga tuttavlikku, ja sama kiirelt on see ka kadunud. Tesavüü? Kuulan edasi, konspekteerin, mõtlen kaasa. Inglastel tundub olevat natuke ebameeldiv kuulata tema väga tugevat aktsenti. Mitte selle pärast, et neil on raske aru saada, vaid selle pärast, kuidas nad kuulevad oma keelt vägistatavat. Mulle on selline mulje jäänud. Ja jälle, midagi väga tuttavat Valentina näos. Siis tabasin ka ära, samasugust laia naeratust kannab tihtipeale Tiina Meeri. Tegelikult pole neil peale selle naeratuse mitte midagi ühist. Või noh, mõlemad tegelevad õpetamisega. Nii et peale selle naeratuse ja õpetamise pole neil midagi, no ja peale selle, et nad mõlemad on Ida-Euroopast. Ma usun, et Valentina on ikka Venemaa siinpoolsest otsast pärit. Et siis peale selle naeratuse ja õpetamise ja Ida-Euroopa päritolu pole neil ühist midagi.

Räägin veel ühest õppejõust - Peter Dunne ja evolutsioonilised arvutused. Ainest niipalju, et räägitakse seal geneetilistest algoritmidest ja muust säärasest, jällegi on see kõik loodusest inspireeritud. Õppejõud on muhe habemik, tundus natuke sellise vanakooli häkkeri moodi. Seda tunnet tekitas asjaolu, et peale ainesse sissejuhatuse tegemist veetis ta vähemalt pool tundi põhjendades, miks ta sel aastal praksides kasutatavaks keeleks just OCamli valis. OCaml on laiematele ringidele üsna tundmatu keel, oma olemuselt on ta korraga funktsionaalne ja objektorienteeritud. Sõna "funktsionaalne" ei tähenda programmeerimiskeelte diskursuses mitte seda, et keel on millekski kasulik (sest kõik keeled on ju millekski kasulikud, seega puudub sedasorti mõiste järgi vajadus), vaid seda, et funktsioonide argumentideks ja väärtusteks on samuti funktsioonid. Üritan seda näite varal selgitada:

Olgu meil funktsioon aste, mis saab sisse kaks arvu X ja Y ja mille väärtuseks on Xndas astmes Y (ehk Y astmes X). Teisisõnu (või teisimärke) aste X Y = Y^X. Siiani on kõik lihtne ja selge, funktsionaalses ja tavalises keeles vahet pole. Mis aga juhtub, kui kirjutada kuup = aste 3? Tavalises keeles öeldakse Syntax error ja sunnitakse programmeerijat viga parandama. Tavalises keeles on see nonsens, sest funktsioon aste nõuab kahte argumenti. Funktsionaalses keeles on see aga täiesti lubatud, selle tulemusena tekib uus ühemuutuja funktsioon kuup, mis saab sisse ühe arvu ja arvutab selle kolmanda astme. Ehk siis kuup Z = Z³.

Mõistet "objektorienteeritud" ei hakka ma siinkohal lahti seletama, see läheks liiga pikale. Ilmselt on see märk sellest, et ma ei ole päris täpselt pihta saanud, mis on asja tuum. Võib ka niipidi mõelda, et kuna ma olen objektorienteeritud paradigmas nii sees ning tunnen tema paljusid detaile, siis ei oska ma sealt seda vähest ja esmatähtsat välja tõsta. Mingisuguseid hämaraid lauseid võin ma välja mõelda, midagi stiilis: "Objekti kasutamise loogika ja tema sisemine loogika pluss objekti andmed on lahutamatud" võin ma siia kirjutada, aga ikka jääb mul tunne, et midagi jäi ütlemata, pealegi kahtlustan, et programmeerimisest kaugel seisvad inimesed ei saa sellest suurt tuhkagi aru. Siinkohal olekski paras paluda Sind, kallis lugeja, et kommenteeriksid, kumma paradigma kirjeldusest Sa paremini aru said?

Tagasi õppejõu juurde. Peter rääkis, et üle-eelmisel aastal oli ta kasutanud Matlabi. See on aga aeglane ja üldse mitte sellisteks asjadeks mõeldud. Väga hea on seal maatrikseid nikerdada ja statistikat teha, võib-olla veel üht-teist, aga käesolevas aines pole midagi säärast vaja. Lisaks toimuvad seal sellised asjad nagu dünaamiline skoopimine ja dünaamiline tüüpimine (ei hakka seletustega kallist lugejat vaevama), mis talle antud aine raames ei meeldi.

Järgmisel, ehk siis eelmisel aastal oli kasutusel Java. Mul isiklikult on natuke kahju, et Java ära langes, sest tunnen end seal väga koduselt, aga Peter põhjendas seda nii, et inimestel, kes ei tunne Javat ja objektorienteeritust on väga raske kohe hakkama saada, sest Javas on objektorienteerimata midagi asjalikku natuke raske teha.

Seejärel mõtles ta veel teistele keeltele. C++ talle ei meeldinud, sest seal on liiga palju vaja viitadega (pointeritega) jännata. Haskelli ja Pythoni, ja veel terve rea teisi keeli luges ta ette, ühelgi neist ei puudunud omad vead. Ei, OCaml ei ole ideaalne keel, tal on aga kaks suurt plussi. Esiteks on ta võrdlemisi lihtne. Seda ei oska ma ise kommenteerida, polnud temast varem suuremat kuulnud. See ongi teine suur pluss, keegi pole temast kuulnud, seega alustavad kõik praksis enam-vähem samalt pulgalt. Nagu Jaak ütles, tõepoolest, pedagoogiliselt hea nipp.

Novot, nii ta umbes rääkiski. Mees on muhe ja jutt oli iseenesest huvitav, aga natuke teemast mööda ja natuke liiga pikk. Umbes nagu minugi jutt siin praegu.

Kumb siis?

Varem oli nii, et minu unenäod tundusid vaatamata nende jaburusele äärmiselt reaalsed, ainult paar korda kogu oma unenägude vaatamise karjääri jooksul olen aru saanud, et toimuv ei olegi "päris". Peale ärkamist on aga alati olnud kiire äratundmine, ja vahel ka parastav ja samas enda lollust peita üritav naermine enese üle, et no kuidas sa seda võisid uskuda, et sead päriselt ka lendavad. Viimasel ajal on toimunud muutus. Hommikuti ärgates ei saa ma aru, mis on päris ja mis mitte. Teen silmad lahti, ahaa, kõigest uni. Panen silmad kinni, alternatiivne reaalsus jätkub. Teen silmad lahti, olen oma ühikatoas. Panen silmad kinni, olen tont-teab-kus. Ja nii kohe jupp aega järjest. Varsti ma ilmselt ei saagi enam aru, kus ma olen või kes ma olen. Täitsa vabalt võib juhtuda see, et unereaalsuses istun juba loengus, ja arvangi, et kõik on korras, aga tegelikult alles põõnan teki all.

Cheshire

Ostsin inglise juustu. Siiani olin söönud ainult inglise määrdejuustu, ja mingit hollandi "päris" juustu, aga inglise tahke juust tundus kahtlane. Võtsin siis julguse kokku ja ostsin tüki Cheshire juustu, valisin põhiliselt nime järgi, ja sellise, kuhu poleks peale kirjutatud, et ekstramadal rasvasisaldus ja ekstravähe kaloreid. Milleks, põhiliselt kalorite pärast ma ju süüa ostangi? Tahaksin öelda, et üllatusin meeldivalt, aga ei saa, sest ma ei oodanud sellelt juustult mitte midagi ja ei saanud seepärast ka üllatuda. Ütlen siis lihtsalt, et täitsa hea juust. Selline pude ja veidi soolakas. Pudedus on selle juustu suurimaid miinuseid, sest muudab tema söömise natuke keeruliseks. Tuleb noaga juustutüki ülemisest küljest üks viilakas lahti saagida ja see siis leivale kallata. Näpu vahelt juustuviilakat süüa pole võimalik. Maitseomadusi see muidugi ei kahjusta, nii et igati õnnestunud ost, hea juust. Atleet, muidugi, on parem.

Kas kõigest kokkusattumus?

Kirjutan märkmikusse tunniplaani, käesoleva nädala kohale. Kuidas seletada järgmist:
esmaspäeviti (6. märtsil) loeng ruumis 106
teisipäeviti (7. märtsil) praktikum arvuti"kohas" M7
kolmapäeviti (8. märtsil) loeng ruumis 208
neljapäeviti (9. märtsil) loeng ruumis 109
reedeti (10. märtsil) loeng ruumis 210
Kas sellised asjad on kokkusattumus? Miks sattus see nädal, kuhu ma tunniplaani kirjutan, algama just kuuenda kuupäevaga? Miks toimub iga päev midagi ruumis, mille number sisaldab vastavat kuupäeva?

Ise ka ei söö

Mõtlesin, et kaua see jama kestab, et ise ei söö, aga teistele ka ei anna? Ehk siis on minu käes juba umbes kuu aega üks raamat, mis on tegelikult nädalase laenuga. Trahvi ma veel saanud pole, sest õnneks tuletab raamatukogu ennast õigel ajal meilitsi meelde. Siiani on mul õnnestunud laenutust pikendada, aga see ei vähenda kuidagi minu nõmedat käitumist teiste inimeste suhtes, kes seda raamatut veel lugeda tahaksid. Kokku on raamatukogus kaks eksemplari, üks neist vedeleb minu laual. Sisse olen sinna ka vaadanud, kogu selle aja jooksul vist kaks korda. Mulle olulist peatükki ma kopeerida ei tahtnud - 44 lehekülge, millega mul pärast mitte midagi teha ei ole. Ühel hetkel sähvatas, et ma võin ju need vajalikud leheküljed üles pildistada ja raamatu kogusse tagasi viia. Tegingi teoks, loodan, et hakkan neid lehekülgi täna-homme ikka lugema ka. Raamat ise on aga selline:

Jälle esimesi muljeid

Täna algasid pihta uue semestri ained, kui äsja lõppenud loomuliku keele töötlemise intensiivseid nelja nädalat mitte arvestada. Õigemini algas ainult üks aine, päälelõunane evolutsiooniliste arvutuste praktikum jäi ära, sest kuidas sa ikka kohe praktikumiga alustad. Hommikul oli aga õppivate agentide esimene loeng, lektoriks Valentina Plekhanova. Nime järgi võid arvata, et venelanna, õige. Otsisin tema pilti ka netist, aga leidsin ainult ühe väikse ja häguse, mis polnud pealegi üldse tema nägu. Rääkis palju, nagu ta ka ise ütles ("I talk too much!", ütle seda venelase veidi segase aktsendiga (mitte veidi segase venelase aktsendiga!)). Mõned asjad panin kirja ka, et meelest ei läheks Sulle rääkida, kallis lugeja:

• Tahvlile kirjutas ta kokku umbes kuus sõna (ülejäänu tuli slaididelt ja tema suust, muidugi), aga mitu korda unustas ta mõne tähe kirjutamata, õigemini, kirjutas tähti vales järjekorras. Näiteks kõigepealt kirjutas "ago", siis lisas vahele "l"-i: "algo" ning seejärel kirjutas sõna lõpuni: "algorithm". Huvitav oli minu jaoks see, et ma ise, käsitsi inglise keelt kirjutades teen seda tunduvalt sagedamini kui eesti keelt kirjutades. Hämmastavalt tihti kirjutan sõnades olevaid tähti vales järjekorras.
• Konkurentsitult oli sõna, mida ta kõige rohkem kasutas, "so". Näiteks: "So and, so, OK, so...". Ja siis muidugi terve hulk lauseid, milles ka sisu oli, lisaks rohketele "so"-dele.
• Mõned korrad ootas ta, et meie sõna sekka ütleksime. Tavaliselt öeldi ka, aga ükskord ei osanud või tahtnud keegi midagi kosta, siis vaatas Valentina auditooriumile veel ootavama näoga otsa ja ütles: "No vot?", mis tähendas vist küll "what?" mitte "vot!". Ma ei tea aga kuidas seda "no"-d inglise keelde panna, või oligi see tal vene keelest.
• Vahepeal rõhutas ta mingit oma öeldut umbes nii nagu tegelased "Mõmmist ja aabitsast" seda tegid, niiviisi kehaga oma sõnadele justkui peale surudes. Rebase-Rein tuli kohe meelde, võib-olla seoses ka punase peaga. (Lugesin Google'i otsingutulemusi, müügil DVD: "Nimi:, Mõmmi ja aabits II osa. Religioon:, religioonivaba." Ei, kõigest minu vigane lugemisoskus.)
• Korduvalt rääkis ta sellest, et me peame leidma ühise keele. Paljud, eelkõige inglased ilmselt lootsid, et selleks saab olema inglise keel, mida Valentina püüab paremini hääldada, aga Valentina vist pidas silmas matemaatikat...

Homme, teisipäeval aga jäävad kõik loengud ära, sest toimub üleinglismaaline akadeemilise personali streik. Keegi tähtis Sunderlandi Ülikooli nina kirjutas küll kirja, et nad teevad kõik endast sõltuva, et loengud ikkagi toimuksid ja õppejõud streigiga kaasa ei läheks, aga Christo Panchev teatas meile, et tema intelligentsete süsteemide arhitektuuri loeng ja praktikum jäävad ära. Nii et vaba teisipäev! Huvitav, kas õnnestub mitte-looderdada? Muuseas, arutasime Maarja ja Katriniga (kolmas muudatus: ma ei ole enam üldse kindel, kellega ma rääkisin, oh seda minu mälu), et see on kõik seotud kuidagi läheneva naistepäevaga. Kujutasime elavalt ette, kuidas mehed kodus püüdlikult koogikesi küpsetavad ja naisõppejõud juuksurisalongis istuvad.

Valgeks läks maa

Lõpuks nägin ära ka inglise lumesaju. Või noh, lihtsalt lumesaju Inglismaal, polnud seal midagi inglisepärast, ei sadanud teed ega tviidpükse, ega kasse ega koeri. Tavalist ilusat lund hoopis. Kõik see juhtus keskpäeval, astusin õue, et korraks kooli minna, ja nägu läks laia naeru täis. Lumi! Jooksin tuppa tagasi kaamera järele, aga selleks ajaks, kui õue jõudsin, oli sadu lakanud ja maha langenud helbed sulanud. Nii palju siis sellest. Kuidas siis need siin ära toodud pildid tehtud on, küsid Sa nüüd? Noh, pärastpoole, kui koolist tagasi tulin sadas natukene veel. Siis õnnestus mõni helves ka pildile püüda.

Häire häire häire häire häire...

Mõtlesin eile õhtul, et kaua see jama kestab, magan poole päevani ja ei saa mitte midagi tehtud, reedel juba eksam ja oleks vaja korralikult õppida. Umbes poole ühe ajal panin kella hommikul 10:30ks helisema ja läksin magama. Üsna ootamatult läks kell kuus uni ära, või noh, natuke teda ikka veel oli, aga üles ärkasin. Pikutasin ja mõtlesin, kas üritada edasi magada või üles tõusta, kui hakkas karjuma tulehäire. Kas tõesti jälle? Mõtlesin nii. Veel mõtlesin, et kas see võib olla see lubatud järjekordne testhäire. Igaks juhuks mõtlesin kiirelt, ja veel seda, et väga hea, saangi varakult üles ja tegutsema hakata. Tõmbasin riided selga ja astusin välja. Minu ees väljus Debora ja selja taga Theo, lisaks oli seal veel keegi meie maja elanik. Rohkem inimesi nagu polnudki. Seejärel saabus üks poiss kuskilt kõrgemalt korruselt, pusis natuke aega alarmi nuppude kallal ja pani selle undamise kinni. Olukord kontrolli all, tuppa tagasi. Leidsin, et olen ikkagi unine ja läksin voodisse tagasi. Selgus, et see oli vale otsus, sest mõne minuti pärast hakkas signaal jälle tööle. Mõtlesin, et ju siis on mul ikka ette nähtud üles tõusta, panin riided selga ja astusin oma toa uksest välja. Sel hetkel vaikis ka signaal. Tegin näo, et tegelikult ma tahtsingi hoopis vetsu minna, mitte ummisjalu õue tormata. Keegi vist ei näinud minu osavat pettemanöövrit.

Ülestõusmine oli juba otsustatud, niisiis tegelesin hommikuse hügieeniga ja panin riided korralikult selga. Lugesin vist kirju ja uudiseid, igatahes läksin kööki kakao jaoks vett tegema (see kakaopulber kulub tunduvalt kiiremini kui ma oodata oskasin!). Jõudsin oma toa uksest välja astuda, kui undama hakkas järjekordne häiresignaal. Sellest ma ennast enam häirida ei lasknud. Noh ja selles võtmes see hommik ka möödus. Jupike pausi, kümme-kolmkümmend sekundit häiresignaali. Kui kell oli 11 saanud ja häirete arv 18ni jõudnud, leidsin, et olen jälle veidi ära väsinud (ilmselt põhjuseks ka äsja söödud makaroni-hakkliharoog) ja heitsin pikutama. Sealt edasi läks häirete lugemine sassi, kuskile veidi üle kahekümne see arv vist jäi.

Selle kõige kirjutamise ajal tuletas alarm ennast igaks juhuks veel korra meelde. Ütleme siis, et täna oli umbes veerandsada tulekahjuhäiret. See on juba nagu lugu kerge vaimupuudega poisist, kes oskas ainult ühte sõna ja karjus seda vahetpidamata.