Kiirelt mööda

Päev läks nii ruttu mööda, et ma ei jõudnudki kirjutada sellest, et minu taldrik ilmus jälle välja ja et mulle pandi täna hommikul elektroodid külge ja mõõdeti reflekside kiirust. Mis siis ikka, tulevad järgmised päevad.

Võrkudest

Arvuti töötab digitaalselt, eks? Inimesele on omane analoogne signaalitöötlus, eks? Tehisnärvivõrgud on kehvad, sest nad töötavad digitaalsetes süsteemides, eks? Kui oleks analoogsignaalidel töötav tehisnärvivõrk, oleks asi palju parem, eks? Novat, tuleb välja, et kõik see on vale puha. Praegu reaalselt kasutuses olevad tehisnärvivõrgud töötavad analoogsignaaliga - sisse tuleb mingi reaalarv ja välja läheb mingi reaalarv. Kui detailidesse laskuda, siis riistvara tasemel on need arvud küll digitaalesituses (arvutites pole muud kui bitijadad - ühed ja nullid reas), aga teoorias ja põhimõtteliselt ikkagi analoogsignaal. Reaalarv sisse, reaalarv välja.
Aga kuidas inimese närvirakud töötavad? Kunagi varem sai mainitud, et närvirakul on kaks varianti, kas signaal on või signaali pole. Täielik binaarsüsteem. Ja kui signaal tuleb, siis korraks. Üheks hetkeks muutub pinge 100 millivolti ja läheb siis ruttu algseisu tagasi. Lihtsustatult võib öelda, et närvirakk on vait (signaali pole) ja siis mingil hetkel hüüab: "üks!" (signaal!). Seda ja paljude teiste närvirakkude hüüdmist kuulevad järgmised närvirakud, kes siis otsustavad (ja see otsustusprotsess on võrdlemisi lihtne, tavaliselt otsustatakse selle järgi, kui tihti ja kui üheaegselt teised hüüavad), kas hüüda edasi järgmistele "üks!" või mitte hüüda. Nii see digitaalsignaal käib, üks rakk kuulab mitme teise raku hüüatusi ja vahel hüüab ise edasi. Aga mitte keegi ei hüüa kunagi "nullkomaseitse!" või "kolmkahesajandikku!" või "ruutjuurnullkomaviiest!", alati hüütakse "üks!" või ei hüüta mitte midagi. Ja selle skeemi alusel töötab iga viimne kui närvirakk Sinu kehas, kallis lugeja. Tänu sellele skeemile oskad Sa lugeda, rääkida, joosta, kukerpalle teha ja autot juhtida.
Tehisnärvivõrkude kaitseks olgu öeldud, et praegu kasutusel olevate tehisvõrkudega saab suvalise täpsusega (ehk siis kui täpselt parajasti vaja on) aproksimeerida (lähendada, umbes arvutada) enam-vähem iga suvalist funktsiooni. Ehk siis saab nendega, vähemalt teoorias, teha kõike. Siin on aga väike konks, pahatihti võtab nende võrkude treenimine (ütleme lihtsalt loomine) väga-väga kaua aega, nii et praktiliselt ikkagi pole kõik võimalik. Natuke on uuritud ka, kuidas teha digitaalseid, rohkem bioloogiliste närvivõrkudega sarnanevaid tehisnärvivõrke. Senised uurimused on näidanud, et sedasorti võrkude treenimine võtab palju vähem aega, nii et oluline eelis neil siiski on, aga see on alles uus asi, nii et põnevamad leiud on alles ees. Ma pean siiski ütlema, et midagi väga põrutavat ma sealt ei oota. Ma ei usu, et tehisintellekti saladus peitub närvivõrkudes. Kus ta siis peitub? Ma ei tea. Võib-olla ei olegi mingit saladust. Võib-olla ei ole ta peidus. Ma tõesti ei tea. Aga tahaks hirmsasti teada.

Nii ja naa

Täna hommikul hakkas lõpuks ka siin lund sadama. Või midagi selle sarnast. Ühel hetkel on see taevast alla sadav ollus väiksed valged tükikesed ja järgmisel juba tavaline vihm. Mööndustega võib vist "lumi" öelda, tänavatelt pole küll midagi ära lükata.
Arvasin, et kuidagi seoses sellega ilmus köögi- ja toakraanidesse tagasi soe vesi, aga hommikul Deboraga rääkides tuli välja, et sooja vee saamiseks oli vaja rääkida All Saintsi "organisaatorite" Marki ja meile juba tuttava Nam Namiga ning seejärel köögi seinas ühte lülitit vajutada. Põnevad süsteemid neil siin.
Ahjaa, ja välja ei kolinud keegi, Debora oli lihtsalt nädal aega ära Saksamaal. Ja veel ütles ta mulle, et kui mu kausid-taldrikud rändama lähevad, siis ilmselt on nad Theo juures. Et tema miskine nuga oli seal hea mitu nädalat olnud.
Ja olgu veel öeldud, et kell seitse on tõesti õues hämar, hea küll, pime. Aga kaheksa ajal on minu meelest juba valge, või noh, kergelt hämar. Ja siia jõuab päike varem ka kui Iirimaale, kuigi oleme samas ajavööndis.

Asjalikud asjad ka

Leidsin Nettost mingi topsijogurti, mis on täitsa asjalik. Maksab 25 penni. Äkki kaalus 175 grammi. Suurem tops jogurtiga ja väiksem tops kirsitükkide ja -siirupiga. Maitses igati jogurti ja kirsi moodi, kindlasti ostan teinegi kord.
Edami juustu ostsin ka. Teate, maitses nagu päris. Hollandis tehtud kah.

Tsoonis

Eile õhtul oli siin mingi õhtukooli moodi asi, inimesed õppisid andmebaase. Üks keskealine naine jäi siia veidi pikemaks, ja kui ka tema minema hakkas, vaatas ta minu arvuti ekraanile ja päris, et kas ta võib olla uudishimulik ja küsida, mida ma seal kirjutan? Vastasin, et jutustan MSNis ja programmeerin Javat. Seepeale küsis ta, et kas ma tean, kas siit arvutitest Zonesse ka saab? Pidin vastama, et ma ei tea Zonest midagi. Ma ei tahtnud uskuda, et ta mõtleb zone.ee-d. Ilmselt on see Zone mingisugune internetimäng, sest järgmisena tahtis ta teada, kas ma Runescape'i mängin. Nüüd sain öelda, et kunagi ammu mängisin natuke. Kohe järgnes küsimus, et mis level ma olin. Sellist asja ma tõesti ei mäletanud. Õieti ei mäletanud ma sedagi, et seal mängus mingid levelid on. Tema aga teatas, et tal on juba 19. level ja et tema on igatahes Runescape'ist sõltuvuses. Ma püüdsin oma mittemängimist natuke õigustada ja ütlesin, et õnneks õnnestus mul sellest sõltuvusest pääseda. Tema rääkis seepeale endast, et umbes aasta aega on ta mingist asjast sõltuvuses ja siis võtab järgmise asja ja tsükkel algab otsast peale.
Tegelikult ma ei imesta selliste asjade peale enam. Ilmselt selle pärast, et mõned head päevad tagasi imestasin ma kõvasti ühe videomänge mängiva vanaema peale.

Ainus asi, mida igatsen

Tegin hommikul kella seitsme ajal silmad lahti, toas valitses pimedus. Panin tule põlema ja ajasin oma hommikusi toimetusi. Kui olin riided selga pannud, tõmbasin aknal kardinad eest. Kardinad on väga paksud ja pea-aegu et ei lase mingit valgust läbi. Suur oli minu pettumus, kui õues ei olnudki pime! Mis kuupäev meil ongi, 24. november. Äärmiselt harjumatu oli näha sellisel kuupäeval ja nii varasel kellaajal suurt valget väljas. Hetkeks tundus, et olen sattunud suvisesse polaarpäeva. No tõesti. Ja sellel hetkel saingi aru, et endiselt igatsen väga vaid ühte asja, ja selle asja nimi on kaamos. Ma igatsen hommikust kottpimedust. Säh sulle siis.

Aga see on...

Lähen õhtul mina kööki ja seal avastan, et keegi on mu kausi jälle tagastan'd!

Külmkapist ja muudest kappidest oli arvestatav kogus toitu kadunud (mitte minu oma). Huvitav, kas keegi lihtsalt koristas või kolis lausa välja? Mina olin jõudnud endale vahepeal juba uue kausi osta. Mõtlesin, et küsin ploogis, kas osta juurde ka teine taldrik, et olekski siis kohe kaks komplekti. Aga täna hommikul avastasin, et nüüd oli jälle taldrik kadunud...

Inglise ilm

Täna oli korralik inglise udu. Hommikul ei näinud suurt midagi. Päeval juba midagi nägi. Praegu ei näe jälle mitte midagi, sest päike on loojas. Talvejope panin ka selga, selleks nädalaks lubatakse lund. Ootan huviga.

Veidi piletite hindu:
jalgpalli vaatamine staadionil - £25
kinopilet - £4

Ei, ma ei ole kumbagi teinud, sain selle info kohaliku, kursavenna käest.

Erinevad vaated

Jäin eile pikalt 21. Kooli leheküljele. Vaatasin fotoalbumeid ja lugesin ka ühe järjekordse Lennuki (koolileht) numbri läbi. See oli küll aastast 2004, aga minu jaoks siiski uus. Mida rohkem vaatasin ja lugesin, seda enam tundus mulle, et koolilapsed elavad kahes täiesti erinevas maailmas. Õigemini, elavad nad ikka ühes maailmas, aga see paistab väljast vaatajatele hoopis teistsugune kui seest, laste poolt vaadates. Alguses nägin ma praeguste õpilaste elu ja tegemisi "täiskasvanu" silma läbi (sellega kaasnes ka suur üllatus, et ma olen oluliselt täiskasvanum inimesest, kes ma olin 12. klassis, aga see selleks). Siis aga õnnestus mul pilt veidi teisipidi keerata ja vaadata seda kõike kui kooliõpilane. Ja uskuge mind, see uus pilt oli võrdlemisi teistsugune. Ma tean, et minu kallis lugeja ootab nüüd huviga võrdlust, mis siis teistmoodi oli, aga kahjuks ei ole mul seda võrdlust pakkuda. Ma ei oska seda vahet kuidagi kirjeldada. Üks arvestatav põhjus erinevusteks võib olla see, et millegi kirjeldamine teksti ja piltide abil lisab sellele millelegi paratamatult kirjeldaja subjektiivse arvamuse ja vaatab seda miskit kirjeldaja vaatepunktist. Aga ei, ma ei taha nõustuda, et asi oli ainult kirjeldaja subjektiivsuses. Kui ma need koolilehed ja fotoalbumid kõrvale jätsin ning enda kooliaega meenutama hakkasin, suutsin ma ka toonaseid sündmusi vaadata "täiskasvanu" ja "lapse" silme läbi. Parim, milleks ma vahe kirjeldamisel võimeline olen, on öelda, et suured inimesed näevad rohkem üldpilti ja väiksemad inimesed näevad rohkem detaile.
Kui minu "lapsepilgule" lisandus "täiskasvanupilk", kas siis võib karta, et varsti asendub "lapsepilk" täiesti "täiskasvanupilguga"? Praegu juba näen ja mõtlen ma kogu aeg "täiskasvanu maailmas", kas varsti ei oska ma enam üldse aru saada, kuidas "laste maailmas" asjad käivad?
Ja veel, hommikul ärgates olin ma väga üllatunud, et kogu kooliaja nostalgitsemise peale ei näinud ma unes 21. Kooli, mis mind muidu öösiti liigagi tihti külastab.

Ajakavast

Panen kirja oma ajakava, nii palju kui ma teda praegu tean.
praegu - Sunderlandis
18. detsember - Eestisse
12. jaanuar - Sunderlandi
8. aprill - Eestisse
23. aprill - Sunderlandi
1. juuli - Eestisse
3. september - Sunderlandi
3+?. september - Eestisse
7. detsember - Sunderlandi
12+?. detsember - Eestisse

Täpsemalt võin öelda, et 2005. aasta 18. detsembri hommikul jõuan Riiga ja mingil ajal sealt Tartusse. 2006. aasta 12. jaanuari hommikul lahkun Tallinna lennujaama kaudu. Edasised plaanid selguvad.

Külmetab

Viimastel päevadel on kogu aeg suhteliselt külm olnud. Käisin oma õhukese jopega, sall kaelas, müts peas ja kindad käes. Veidi jahe oli, aga talvejopet ka ei tahtnud veel kapist välja võtta. Täna hommikul oli aga härmatis maas. Üllatuslikult ei tundunudki ilm külm. Hoopis vastupidi, täitsa paras oli. Kummaline lugu. Kui silmad näevad, et maa on härmas, võib külm olla.
Unes kuulsin aga uut sõimusõna: "Mine soolde!" Mõnusalt neutraalne, võib olla ka näiteks: "Mine sa õige kaksteistsõrmiksoolde!"

Tugevdajad

Harry rääkis meile, kuidas erinevad ained mõjutavad närvirakke. Mõned ained "ergutavad" rakke, mõned "rahustavad". Teisisõnu muutub nende aktiveerimine lihtsamaks või raskemaks. Paljud rahustid töötavad just niiviisi, et vallandavad ajju "rahustavaid" aineid. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis glutamaadid pidurdavad "rahustavate" ainete voolu ehk närvirakud on kergemini aktiveeritavad. Seepärast ongi naatriumglutamaat maitsetugevdaja, et maitseneuronid aktiveeruvad kergemini. Mis aga juhtub, kui glutamaate palju tarbida? Närvirakud muutuvad kõik palju kergemini aktiveeritavaks. Kui eriti hullusti läheb, võib juhtuda nii, et ühe närviraku aktiveerimine aktiveerib kaskaadina kõik ülejäänud närvirakud, kokkuvõttes kõik muudkui aktiveerivad teineteist. Selline olukord on tuntud kui langetõve krambihoog. Nii et, olge ettevaatlikud. Aga eks see ole alati teada olnud, et ükskõik mille liigtarbimine pole kunagi hea.

Tony ja Lennart

Reedel, keset Bobi loengut hakkas järsku üks mobiiltelefon helisema. Selgus, et Bobi oma. Kotist telefoni otsides vaatas Bob meile otsa ja ütles: "See on ilmselt Tony Blair." Seda oleks võinud arvata ka telefoni helina põhjal - tundus, et kohe jookseb Bob näiteks tahvli taha, siis tuleb sealt välja, särav kostüüm seljas ja lendab keebi lehvides Inglismaad pättide eest kaitsma. Helistaja siiski ei olnud Tony.
See kõik tõi mulle aga meelde ühe teise sarnase juhtumi, kus helistajaks oli Lennart Meri. Eile õhtul hambaid pestes aga ajas Lennart Meri nali mind jälle naerma, olete te naernud nii, et suus on koos naeruga ka hambapasta ja -hari?

Jalgpallist ei tea midagi

Lõpuks ometi olen kõik oma korterikaaslased ära näinud. Eile kohtusin köögis kreeklasega, kelle nimi kõlas minu kõrvadele kui "Dimitri". Ta tegi solvunud nägu, kui ma imestasin, et ta teab sellist riiki nagu Eesti. Hiljem tunnistas, et mina olen esimene eestlane keda tema kohanud on. Küsis, et kas ma tean veel eestlasi Inglismaal. Hakkasin rääkima, et Sunderlandi väravavaht, kes nüüd Arsenalis on, mispeale ütles kreeklane, et ah jalgpallist tema küll mitte midagi ei tea. Soovis head isu ja läks oma tuppa. Tundus jällegi täitsa tore inimene olevat. Kui ma nüüd mõtlen kõigi meie viie peale, kes me seal koos elame, siis kõik on väga erinevad inimesed, seda igas mõttes. Ei tea, kas see on hea või halb, aga usun, et see on üks põhjustest, miks teineteist ainult köögis viieks minutiks kohatakse.

Täna mõned minutid enne kümmet kuulsin, kuidas kaks inglast omavahel rääkisid. Sain aru, et üks oli kohtumisele liiga vara jõudnud. Siis kuulsin, kuidas teine ütles: "You were supposed to be here at half ten." Ehmatasin natuke, et inglased on päris lolliks läinud, jõuavad poole kümne asemel kümme kohale ja on veel liiga vara! Siis jõudis aga kohale, et "half ten" ehk pool kümme on lihtsalt lühendatud variant väljendist "half past ten" ehk pool peale kümmet. Nii et tasub olla tõlkimisel ettevaatlik, tunniga mööda panekud on vägagi võimalikud.

Jäneste invasioon

Nägin unes, et Anne tänava kortermaja esimese korruse köögis olid ema, väike tütar ja umbes pooleteise meetri kõrgune tagajalgadel seisev jänes, keda toideti suitsulõhe saiadega.
Nägin unes reklaami Ainar Ruussaarele, kus Ruu seisab eestlaetava pesumasina ees, masina uks on lahti ja Ruu kuseb sinna sisse. Ühel hetkel astub kaadrisse Lauri Saatpalu ja lükkab Ruussaare pikali. Too ei tee sellest aga suurt numbrit, tõuseb püsti ja kuseb edasi, otse pesumasinasse. Juures on tekst, ma nüüd täpselt ei mäleta, aga umbes nii, et "Ruussaar on aus/otsekohene mees" või "Kui mõtleb, siis ka ütleb ja teeb" või midagi sarnast. Kõik see aeg on mõlemad mehed väga äraoleva olemisega.

Jäätis ja supp

Ei suutnud vastu panna ja ostsin Farmfoodsist 2 liitrise jäätisekarbi, hinnaga £1. Pidi miskine vaarika jäätis olema. Tõesti, lisaks sidrunhappele ja muule oli ka vaarika maitse koostisainete nimekirjas ära toodud. Peab ütlema, et suurem asi jäätis see siiski ei olnud. Tavaline külm ja magus keemia. See asjaolu ei takistanud mul aga kohe kolmandikku karbist ära süüa. Ei tea, kas neil on üldse kaubandusvõrgus ka "päris" asju?
Kuidas on läinud ennustusvõistlusel? Kas Sina, kallis lugeja, teadsid kaks nädalat tagasi, mida sa praegu teed? Kas Sa teadsid seda eile? Kas Sa tead seda praegu? Kas Sa tead homme, mida sa täna tegid?
Ma loodan siiralt, et suplejad (vabandage, siplejad) on oma supist välja saanud.

Õhtu köögis

Keetsin makarone ja praadisin paneeritud kanatükke. Seekord oli meeles makaronidele soola panna, kanatükkidele panin võimalikult vähe õli ja kuumust, õlist nõretavaid söetükke õnnestuski vältida. Olin asjad taldrikule ladunud, kui kööki astus Ashley, kes teatas, et küll lõhnab hästi. Ma ei tahtnud nõustuda, sest minu meelest oli seal lihtsalt kuuma toiduõli lõhn, mis minu meelest ei ole kuigi kütkestav, Ashley arvas aga, et igatahes lõhnab see paremini, kui see, mida tema sööb, mis on tõenäoliselt mitte midagi. Eks ta vist liialdas, aga mine tea, võib-olla piisab ühele nälginud tudengile ka lihtsalt kuuma õli lõhnast, et suu vett jooksma hakkaks. Küsisin ta käest, et ega ta ei ole mu kaussi näinud, sama värvi nagu mu taldrikki. Ashley oli näinud küll kunagi, aga ei teadnud kausi praegusest asukohast midagi. Kui ma ütlesin, et olen kõik kapid ka läbi vaadanud ja kuskilt ei paista, ütles ta, et eks köögist ole ennegi asju rändama läinud. Aga ta küsib igaks juhuks Debbie käest ka, kui ta teda näeb. Jätsin ta kööki ja läksin oma tuppa makarone sööma.

Juba käes?

Kas Eestis on ka jõulud kätte jõudnud? Keset Bridgesi kaubamaja, seal, kus enne meelitati inimesi paintballi harrastama, on nüüd püsti suur jõuluvana maja. Mingi põder vahib aknast välja ja terve rida päkapikke askeldab ümber maja ja maja otsas. Mõnes poes kostub jõulumuusikat. Eriti kohutav on see selle pärast, et õues ei viita minu jaoks mitte miski talvele. Pigem on selline sügise algus, puud on lihtsalt erakordselt kiiresti oma lehtedest lahti saanud. Õudne.

Pühapäevane pärastlõuna

Kirjutasin viis ja pool A4 täis ja saatsin vanaemale. Lubasin küll, et kirjutan kahe nädala jooksul peale saabumist, aga parem hilja kui mitte kunagi. Eile oli õues külm ja tuuline, mina käisin mütsi, salli ja kinnastega. Kohalike meelest oli soe küll, nii mõnigi oli särgiväel. Mütsi küll kellelgi ei olnud. Kõndisin veidi jõe ääres ringi, nägin väikeste paatide sadamat ja suuremat sorti elumaju. Ja lõpuks leidsin ka üles poe, mille peale oli kirjutatud "local store". Tegemist oli siiski bensiinijaama küljes oleva poega, ehk siis suhteliselt kõrged hinnad. Mitte-kohalikud olid oodatud sama palju kui kohalikud.

Välisuudised

Ma usun, et Sina, kallis lugeja, mõistad, et koduigatsus ei tähenda seda, et igatseja tunneb puudust kamast, kohukesest või kiluvõileivast. Seda viimast ma, muuseas, ka täna hommikul sõin. Maitses hää, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et lugesin ajalehti - Postimeest ja Ekspressi. Loen ja elan kaasa, et inimestele ei meeldi turvamehed ja Alo Lõhmuse arvates võiks kogu Eesti pinna detailselt üles võtta ja kõigile Google'i vahendusel vaadatavaks teha. Välisuudiseid loen ka. Kindlasti saaksin täpsema info ja parema kajastuse, kui loeksin lisaks ka väliskanaleid, minu puhul siis ka sisekanaleid, aga ma ei tee seda. Sest tegelikult ei taha ma teada, mis toimub Saksamaa MM staadionitega. Lugema ajendab mind soov olla endiselt osa Eesti kultuuri- ja mistahes muudest ruumidest, füüsiline ruum siinkohal välja arvatud. (Mitte soovi puuduse vaid selle tõttu, et lugemine seda soovi kuidagi ei rahulda.) Puudust tunnen ka oma harjumuspärasest inimkeskkonnast. Eesti keelt rääkisin suuliselt viimati mitu nädalat tagasi (võin saladuskatte all öelda, et igaks juhuks ütlesin endale eile paar eestikeelset sõna, et näha, kas on ikka veel meeles), aga jällegi ei tunne ma sellest puudust. Seda ploogi kirjutan ma ka ju selle pärast, et saaksin osa oma lähedaste inimeste ruumist. Ja nõnda edasi, puudust tunnen Eesti õhkkonnast, aga mitte õhust.
Selle kõige juures tekib küsimus: mida selle puudusetundmisega peale hakata? Mina näen kahte võimalikku varianti.
Esimese variandina võiksin suure hooga sisse elada kohalikku ellu, istuda igal õhtul pubis ja haakida ennast korralikult kohaliku kultuuriruumi külge. Ei kõla küll väga minulikult, aga täiesti arvestatav variant sellegi poolest.
Teise võimalusena võiksin kogu oma vaba aja pühendada õppetööle ja Eestiga internetiühenduses olemisele.
Need kaks varianti vähendaksid puudusetunnet järgmiselt: esimene nõrgendaks ühendust Eesti ruumiga, teine jällegi tugevdaks. Nüüd on küsimus, kumb valida? Vastus, nagu pea-aegu alati sellistel juhtudel, on: valida mõlemast natuke. Ja mõlemast kindlasti õige osa. Muidu juhtub nii nagu paljude väliseestlastega on juhtunud, kellest mul mõni aasta tagasi üks Londonis elav väliseestlane eemale soovitas hoida: "Nad on lihtsalt väga imelikud."
Minul seisab ees raske ülesanne - saada eurooplaseks ja jääda eestlaseks. Praegu ma ei tea, kas ma tulen selle ülesandega toime. Siiani olen kõik päevad üritanud võimalikult kiiresti mööda saata (ja see on mul ka õnnestunud), et jõulud ja Eesti ruum kiiremini kätte jõuaksid. Ma ei tea, kas see on õige tee ja kuhu ma niimoodi välja jõuan. Aga seda ei tea me kunagi. Kas Sina näiteks tead, mida sa ühe nädala pärast teed? Arvad? Vaatame.


P.S. Mulle tundub, et ma olen siin olles Eesti pärast rohkem muretsema hakanud - kuidas te ikka seal kõik ilma minuta hakkama saate? Kõik need 1,3 miljonit...

P.P.S. [tsiteerides Eesti Ekspressi]

Intervjuu on lõppenud. Lennart Meri seisab akna ääres ja vaatab Tallinna poole.

“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri, kui olen juba uksel.

“Laidoneri?”

“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.

Sööge soola

Elu tuli merest, eks? Mida on meres kõige rohkem? NaCl. Mida on närvirakkudel vaja, et elektrit toota? Põhiliselt Na⁺ ioone. Seega, kui inimene soola ei söö, ei suuda tema närvirakud enam piisavalt elektrit toota ja inimene sureb ära.
Tsitaate Bobilt:

• "Nernsti valem ütleb, et inimese raku membraani pinge (potentsiaalide vahe millivoltides) võrdub 62 korda logaritm ioonide kontsentratsioonide suhtest. Huvitav, ma olen alati arvanud, et 42 on kõige alus."
• "Närvirakk kas on aktiveeritud või ei ole. Kõik see on digitaalne arhitektuur. Mille Microsoft kopeeris."
• "Elektriimpulss liigub mööda aksonit kuni tippu välja ja siis lihtsalt vaibub. It just dies. It passes on. It is no more. It ceases to be. It shuffles off its mortal coil. It expires and goes to meet its maker."
  

Ütle, miks?

Lähen hommikul ma kööki ja seal avastan, et keegi on mu kausi ära varastand!

Õpetusi algajale Saarteelanikule

Teie elektriseadmed töötavad palju paremini kui te nad otsapidi seina pistate. Ja seinakontakti sisse lülitate.

Sireenid

Olin just lõpetanud oma kartuli-porrulaugu supi, kui äkki kuulsin väga valju karjatust. Ei, see ei olnud karjatus, inimene ei karjata järjest ja järjest ja järjest täpselt ühte ja seda sama karjatust. Jõin lonksu vett ja läksin asja uurima. Kui oma toa ukse lahti tegi ja pea esikusse pistsin, karjus mulle kõrva nii vali ja nii ebameeldiva heliga sireen kui üldse olla saab. Ehmusin ja põgenesin kiiresti oma tuppa tagasi. Kogusin ennast ja otsustasin, et kui ikka sireen huilgab, tuleb välja minna. Pealegi muutus see heli juba ka toas täiesti väljakannatamatuks. Tegin ukse lahti ja astusin kõrvu kinni hoides majast välja. Õues seisis veel veidi alla kümne inimese, kes polnud seda huilgamist enam välja kannatanud. Aknast võis aga näha, kuidas Nam Nam ja minu sakslannast korterikaaslane midagi tuletõrje häiresignaali kasti juures askeldasid ja nuppe vajutasid, sireen õnnestus neil igatahes vaigistada. Nam Nam oli pahane ja ma ei saanudki aru, kas keegi oli suitsuanduri all suitsetanud või oli kellegi köögist aur esikusse ja sealt suitsuandurisse läinud. Nam Nam läks kuskile kõrgemale korrusele asja klaarima ja meie läksime korterisse tagasi. Sakslanna toa uks on kohe korteri ukse kõrval, jäime tema uksele juttu rääkima. Sain teada, et pesukuivati ei tööta eriti hästi ja seepärast tuleb riideid oma toas kuivatada. Nii et ma ei kaotanud midagi, et mul kuivati jaoks enam raha polnud. See sireen olevat aga alles mõni päev tagasi jälle huilgama hakanud, mind siis kodus ei olnud. Meie vestluse ajal astus korterisse ka üks õues seisjatest, tuli välja, et tegemist oli minu järjekordse korterinaabriga, keda ma veel näinud polnud - inglanna Ashley. Inglannal olid jalas hõbedaselt sillerdavad kingad ja seljas helesinine sviiter. Ashley ütles, et kui järgmine kord sireen tööle hakkab, siis tema ei tee väljagi, mispeale sakslanna arvas, et tõenäoliselt siis see järgmine kord ei olegi enam tegemist valehäirega.

Lühisõnumeid

• Minu lemmikmäärdejuust (loe: odavaim), tuleb välja, ei olegi juust. Midagi piimalaadset seal sees igatahes ei ole. Karbile on kirjutatud: "sobilik taimetoitlastele".
  
• Leidsin poest liitrise siidri, mis maksis £1.29, oli õunast tehtud ja nimeks oli umbes "Old English". Ei ostnud.
• Paar päeva tagasi nägin arvuti tagant pilku tõstes, kuidas majast väljus kaks Alfredo Moscardinit.
• Lavakate "Loomade farm" kummitab. Endiselt.
• Surf.