Välisuudised

Ma usun, et Sina, kallis lugeja, mõistad, et koduigatsus ei tähenda seda, et igatseja tunneb puudust kamast, kohukesest või kiluvõileivast. Seda viimast ma, muuseas, ka täna hommikul sõin. Maitses hää, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et lugesin ajalehti - Postimeest ja Ekspressi. Loen ja elan kaasa, et inimestele ei meeldi turvamehed ja Alo Lõhmuse arvates võiks kogu Eesti pinna detailselt üles võtta ja kõigile Google'i vahendusel vaadatavaks teha. Välisuudiseid loen ka. Kindlasti saaksin täpsema info ja parema kajastuse, kui loeksin lisaks ka väliskanaleid, minu puhul siis ka sisekanaleid, aga ma ei tee seda. Sest tegelikult ei taha ma teada, mis toimub Saksamaa MM staadionitega. Lugema ajendab mind soov olla endiselt osa Eesti kultuuri- ja mistahes muudest ruumidest, füüsiline ruum siinkohal välja arvatud. (Mitte soovi puuduse vaid selle tõttu, et lugemine seda soovi kuidagi ei rahulda.) Puudust tunnen ka oma harjumuspärasest inimkeskkonnast. Eesti keelt rääkisin suuliselt viimati mitu nädalat tagasi (võin saladuskatte all öelda, et igaks juhuks ütlesin endale eile paar eestikeelset sõna, et näha, kas on ikka veel meeles), aga jällegi ei tunne ma sellest puudust. Seda ploogi kirjutan ma ka ju selle pärast, et saaksin osa oma lähedaste inimeste ruumist. Ja nõnda edasi, puudust tunnen Eesti õhkkonnast, aga mitte õhust.
Selle kõige juures tekib küsimus: mida selle puudusetundmisega peale hakata? Mina näen kahte võimalikku varianti.
Esimese variandina võiksin suure hooga sisse elada kohalikku ellu, istuda igal õhtul pubis ja haakida ennast korralikult kohaliku kultuuriruumi külge. Ei kõla küll väga minulikult, aga täiesti arvestatav variant sellegi poolest.
Teise võimalusena võiksin kogu oma vaba aja pühendada õppetööle ja Eestiga internetiühenduses olemisele.
Need kaks varianti vähendaksid puudusetunnet järgmiselt: esimene nõrgendaks ühendust Eesti ruumiga, teine jällegi tugevdaks. Nüüd on küsimus, kumb valida? Vastus, nagu pea-aegu alati sellistel juhtudel, on: valida mõlemast natuke. Ja mõlemast kindlasti õige osa. Muidu juhtub nii nagu paljude väliseestlastega on juhtunud, kellest mul mõni aasta tagasi üks Londonis elav väliseestlane eemale soovitas hoida: "Nad on lihtsalt väga imelikud."
Minul seisab ees raske ülesanne - saada eurooplaseks ja jääda eestlaseks. Praegu ma ei tea, kas ma tulen selle ülesandega toime. Siiani olen kõik päevad üritanud võimalikult kiiresti mööda saata (ja see on mul ka õnnestunud), et jõulud ja Eesti ruum kiiremini kätte jõuaksid. Ma ei tea, kas see on õige tee ja kuhu ma niimoodi välja jõuan. Aga seda ei tea me kunagi. Kas Sina näiteks tead, mida sa ühe nädala pärast teed? Arvad? Vaatame.


P.S. Mulle tundub, et ma olen siin olles Eesti pärast rohkem muretsema hakanud - kuidas te ikka seal kõik ilma minuta hakkama saate? Kõik need 1,3 miljonit...

P.P.S. [tsiteerides Eesti Ekspressi]

Intervjuu on lõppenud. Lennart Meri seisab akna ääres ja vaatab Tallinna poole.

“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri, kui olen juba uksel.

“Laidoneri?”

“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.