Sireenid

Olin just lõpetanud oma kartuli-porrulaugu supi, kui äkki kuulsin väga valju karjatust. Ei, see ei olnud karjatus, inimene ei karjata järjest ja järjest ja järjest täpselt ühte ja seda sama karjatust. Jõin lonksu vett ja läksin asja uurima. Kui oma toa ukse lahti tegi ja pea esikusse pistsin, karjus mulle kõrva nii vali ja nii ebameeldiva heliga sireen kui üldse olla saab. Ehmusin ja põgenesin kiiresti oma tuppa tagasi. Kogusin ennast ja otsustasin, et kui ikka sireen huilgab, tuleb välja minna. Pealegi muutus see heli juba ka toas täiesti väljakannatamatuks. Tegin ukse lahti ja astusin kõrvu kinni hoides majast välja. Õues seisis veel veidi alla kümne inimese, kes polnud seda huilgamist enam välja kannatanud. Aknast võis aga näha, kuidas Nam Nam ja minu sakslannast korterikaaslane midagi tuletõrje häiresignaali kasti juures askeldasid ja nuppe vajutasid, sireen õnnestus neil igatahes vaigistada. Nam Nam oli pahane ja ma ei saanudki aru, kas keegi oli suitsuanduri all suitsetanud või oli kellegi köögist aur esikusse ja sealt suitsuandurisse läinud. Nam Nam läks kuskile kõrgemale korrusele asja klaarima ja meie läksime korterisse tagasi. Sakslanna toa uks on kohe korteri ukse kõrval, jäime tema uksele juttu rääkima. Sain teada, et pesukuivati ei tööta eriti hästi ja seepärast tuleb riideid oma toas kuivatada. Nii et ma ei kaotanud midagi, et mul kuivati jaoks enam raha polnud. See sireen olevat aga alles mõni päev tagasi jälle huilgama hakanud, mind siis kodus ei olnud. Meie vestluse ajal astus korterisse ka üks õues seisjatest, tuli välja, et tegemist oli minu järjekordse korterinaabriga, keda ma veel näinud polnud - inglanna Ashley. Inglannal olid jalas hõbedaselt sillerdavad kingad ja seljas helesinine sviiter. Ashley ütles, et kui järgmine kord sireen tööle hakkab, siis tema ei tee väljagi, mispeale sakslanna arvas, et tõenäoliselt siis see järgmine kord ei olegi enam tegemist valehäirega.