Õhtu köögis

Keetsin makarone ja praadisin paneeritud kanatükke. Seekord oli meeles makaronidele soola panna, kanatükkidele panin võimalikult vähe õli ja kuumust, õlist nõretavaid söetükke õnnestuski vältida. Olin asjad taldrikule ladunud, kui kööki astus Ashley, kes teatas, et küll lõhnab hästi. Ma ei tahtnud nõustuda, sest minu meelest oli seal lihtsalt kuuma toiduõli lõhn, mis minu meelest ei ole kuigi kütkestav, Ashley arvas aga, et igatahes lõhnab see paremini, kui see, mida tema sööb, mis on tõenäoliselt mitte midagi. Eks ta vist liialdas, aga mine tea, võib-olla piisab ühele nälginud tudengile ka lihtsalt kuuma õli lõhnast, et suu vett jooksma hakkaks. Küsisin ta käest, et ega ta ei ole mu kaussi näinud, sama värvi nagu mu taldrikki. Ashley oli näinud küll kunagi, aga ei teadnud kausi praegusest asukohast midagi. Kui ma ütlesin, et olen kõik kapid ka läbi vaadanud ja kuskilt ei paista, ütles ta, et eks köögist ole ennegi asju rändama läinud. Aga ta küsib igaks juhuks Debbie käest ka, kui ta teda näeb. Jätsin ta kööki ja läksin oma tuppa makarone sööma.