Head und

Minu katalaanist kursavend Daniel, kes juhtumisi minu kõrval istus, võitles täna loengus unega ja jäi kaotajaks. On minulgi loengutes väga uniseid hetki olnud, kus silm lahti ei püsi, aga tänane väärib märkimist, sest loeng algas kell kolm. Põnev. See tuletas mulle meelde minu kõige unisema koolitunni. Jah, tunni, mitte loengu, juhtum leidis aset keskkoolis. Esimene tund oli kell kaheksa ja vist ajalugu, tundi andis Aarne S. Kogu tunni vältel olin üsna unine, aga suutsin silmi lahti hoida. Peale ajalugu jätkus sealsamas klassis ja selle sama õpetajaga kodanikuõpetus, mille esimestel minutitel ma ka veel silmi lahti hoidsin ja kaasa mõelda üritasin. Kole raske oli, mõtlesin, et panen korraks pea kätele, silmad läksid muidugi kohe kinni. Äkitselt tegin silmad lahti ja nägin, et kõik panevad asju kotti. Ei saanudki kohe aru, mis toimub, aga kaasõpilane seletas, et tund on läbi saanud. Väga meeldiv õpetajast ja ka klassikaaslastest, et nad mu magusat und segama ei hakanud, aitäh! Nojah, vähemalt ma ei puudunud.

Energia

Ashley läks minema koos oma veekeedukannuga, mida me kõik tema lahkel loal kasutasime. Kööginurgast tuli välja võtta väike valge korteriga kaasas käiv keedukann. Kannul on ainult üks pisike miinus - tundub, et ta ei tööta. Tema ainust punast nuppu võid siniseks minemiseni vajutada, aga vett soojendama see riistapuu ei hakka. Olin juba pettunud, et ei saagi proovida oma äsjaostetud kakaopulbrit, aga siis jõudis mulle kohale, et meil on ju ka mikrolaine ahi olemas. Jah, meil on muidugi ka pliit, aga ühtegi mõistlikku anumat kruusitäie vee soojendamiseks ei suutnud ma leida. Niisiis, kruus vett täis ja mikrosse. Vast kolme minuti pärast oligi vesi juba paras, veel ei keenud, aga palju ei puudunud ka.

See juhtum pani mind mõtlema, et milline on siis ikkagi säästlikem viis kruusitäie vee soojendamiseks? Vee erisoojus on umbes 4200 J / kg C, ehk ühe kilogrammi vee soojendamiseks ühe kraadi võrra kulub 4,2 kilodžauli. Mitu kraadi on vaja külmavee kraanist tulevat vett soojendada, et sellest kõlbaks sooja jooki teha? Kui kraanist tuleb umbes 5-10 kraadine vesi ja piisavalt soojaks loeme vett, mis on kuskil 90-100 kraadi, noh, ütleme siis, et vett tuleb soojendada 90 kraadi võrra. Ja ühes kruusis on umbes 200 ml vett, mis on 0,2 g, eks? Nii et 4200 korrutame 90-ga ja jagame 5-ga ja saame 75,6 kJ, nõus? Ehk siis on meil vaja sinna kruusitäiesse vette suunata kuidagi 76 kJ. Ülalpool sai kirjeldatud kolme varianti, vaatame, kui kiiresti peaks nendel kolmel meetodil vesi soovitud temperatuurini jõudma ja siis võrdleme saadud arve tegelikkusega.

Esimene variant on pliit. Pliidiplaatide võimsusi ma kahjuks täpselt ei tea, aga kuskil 1 ja 2 kilovati vahel peaks nad olema, no ütleme, et on 1,5 kW. Palju aega kulub, et 1,5 kW võimsusega seadeldis annaks meile kätte 76 kJ? Valem ütleb, et 1 J = 1 W * 1 s. Seega 76 kJ / 1,5 kW = 51 sekundit. Pole paha. Veekeedukannu alla on kirjutatud võimsuseks 1,1 kW. Reaalsuses on see võimsus küll 0, sest ta ei tööta, ja seega kuluks sealt 76 kJ kätte saamiseks lõpmatult pikk aeg, aga oletame, et keedukann töötab. Siis tuleb välja, et kannuga vett soojendades kuluks 76 kJ / 1,1 kW = 69 sekundit. Ja lõpuks mikrolained. Ahjule on peale kirjutatud 750 W. Ma ei tea, kas nende vattide sees on ka väikse lambi põletamine (vast 20 vatti) ja klaasist alustaldriku keerutamine (ma ei ole tegelikult füüsik ja ei oska üldse hinnata, mitu vatti selleks võiks vaja olla), aga teeme näo, et ei ole. Nii et mikros kuluks arvutuste järgi 76 kJ / 0,75 kW = 101 sekundit. Ehk kokkuvõtlikult:

pliit - 51 sekundit
kann - 69 sekundit = 1 minut ja 9 sekundit
mikro - 101 sekundit = 1 minut ja 41 sekundit

Vaatame nüüd nendele arvudele otsa ja mõtleme, kas nad on ka reaalsed? Kannuga vett soojendades tuleb kannu ju rohkem vett valada kui ühe kruusi jagu, vastasel korral lendab seal sees olev keedupulk pauguga puruks (ei ole katsetanud, spekuleerin). Kui ei ole just mingi peenike plaadiga lugu, aga nendesse tuleb ka ikka miinimumkogus vett sisse panna. Mida ütleb aga kogemus, kuipalju aega kulub kannuga vee keemiseni viimiseks? Kolm minutit vähemalt, kui ma nüüd ei eksi. Pliidiga umbes sama lugu, alla kahe-kolme minuti vist väga ei saa. Seega pliidil kulub kaks-kolm korda rohkem aega kui vaja (ehk kaks-kolm korda rohkem energiat), kann saab hakkama ka umbes kolmekordse ajaga. Mikrol kulub aga vähem kui kaks korda rohkem aega ja energiat. Mis me sellest kõigest järeldame? Mikrolaine ahjuga on vee soojendamine kõige soodsam.

Tulemus tundub päris loogiline, sest pliidist õhkab nii palju soojust ruumi laiali, et see ei saa kindlasti soodne variant olla, lisaks tuleb soojaks ajada üks metallist keedunõu, kui just ei joo plekk-kruusist. Keedukannu, nagu öeldud, tuleb panna rohkem vett ja soojaks tuleb ajada kannu kere, pealegi kuumutavad kannud tavaliselt vee keemiseni, siis lasevad tal natuke aega muliseda ja alles seejärel lülitavad ennast välja, seda viimast juppi pole aga ei kohvi, tee ega kakao tegemiseks küll vaja. Mikrolaine ahjus läheb soojendamisele ka kruus ise, aga see pole eriline kaotus, sest kaudselt, vee kaudu soojendavad teda ka pliit ja keedukann. Nii et kasutage mikrot! Kui teil just lambi põletamisest ja raske klaastaldriku ja selle peal oleva veekruusi keerutamisest kahju pole.

Muuseas, paljud arvud on ümardatud või lihtsalt kuskil laepoolt võetud, nii et teadustööna ma seda juttu ei avaldaks. Samuti on jäetud arvestamata asjaolu, et ükski nendest seadeldistest ei tööta 100% kasuteguriga. Aga mis siis, populaarteaduslikke arvutusi võib ikka teha. Nüüd võiks keegi füüsikat ka tegelikult tundev inimene minu arutlustele kriitilise hinnangu anda. Aga kakao on enam-vähem, täitsa joodav.

See Üks

Minul õnnestus näha, milline näeks välja Neo, kui Maatriksi film oleks tehtud Iirimaal. Võta ette päris Neo pilt, kasvata talle ette umbes kuuajane habe, juuksed veidi pikemaks, nahk(?)mantel asenda tolmumantliga, prillid tee veidi väiksemaks ja kandilisemaks ning silmisse pane talle eraklik ja endassetõmbunud pilk. Selline nägi välja minu iirlasest kursavend ühel hommikul loengusse saabudes. Loodan, et mul ei jäänud suu lahti.

Mmm...

Leban voodis ja und ei tule. Lambaid pole mõtet lugeda, ükskord proovisin, aga mida suuremaks numbrid läksid, seda põnevam oli, matemaatiku värk. Millest muust siis ikka mõelda, kui Eesti teatrist. (Loen seda teksti hiljem üle ja avastan, kui halvasti ma siin kogemata või alateadlikult olen Eesti teatri kohta öelnud. Tegelikult polnud see üldsegi nii mõeldud. Kõigepealt kirjutasin selle "Millest muust siis ikka..." lause (et näidata oma intelligentsust ja tahet sellest mõelda), aga siis tundus, et ütlen, justkui mõtleks ma õhtuti voodis pidevalt ainult Eesti teatrist. Ja siis panin selle lammaste lugemise lause sinna vahele. Tahtsin lauset huvitavamaks teha ja panin selle matemaatiku värgi sisse. Ja nüüd avastasin, millega ma hakkama olen saanud. Aga las olla, paras mulle, et ma selle Eesti teatriga ennast ehtida tahtsin.)

Hakkasin meelde tuletama neid nimesid, mis mulle kunagi meelde ei tule. Meelde ei tule mul see..., noh, tead küll, selle meesnäitleja nimi. Kuidas see nüüd oligi. "M" tähega nimi oleks nagu, noh... mm... Nägu on silme ees, aga nimi on kuskil peidus. Mmmm...Marko Matvere? Ei, ei, mitte see, üks teine, noh, ee.., Mihkel Matiisen? Ei-ei, see pole ju üldse näitlejagi. Mmm... oeh. Noh. Tead ju küll, "Julias" mängis ja, see tuleb esimesena viimastest tükkidest meelde. Madis.. ei, Mart, Marko, Mati.. eh. Nimi on ju olemas, lihtsalt ei suuda välja öelda-mõelda. Mati-Margus... jajah, muidugi. Mmmm... On ju teada, et mida rohkem meenutada, seda rohkem meelest läheb. Kindel värk on mõelda millelegi muule, siis tuleb lõpuks see nimi ka meelde. Hea küll, millised need teised nimed on, mis kunagi meelde ei tule? No see Erik, või ei, Erki, või mis ta nüüd oligi. Noh, tead teda küll. Erkki Hüva, ei, mis. Erkki Luuk... eh, need pole ju näitlejad. Erki... Nojah, kes seal teatris veel on, see, tead, noh... Uuu..., ei, ei ole pikk "U", lühikesega algab. Noh, isa ja poeg, poeg on seal teatris. Uu... Jüri Krjukov? Ei, ei, mitte see nimi. Noh.. isa nimi on.. ee... ja poja nimi on ju... Juhan.. Ulfsak! Ja isa on siis Lembit Ulfsak, muidugi. Nii, Erki... Erik... ei tule meelde. Üritaks ikka pingsalt selle Erki-Eriku peale mõelda, äkki siis see esimene nimi tuleb meelde. Mis see Erik siis ikkagi oli, noh... Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik Mmmm...., ei tule kumbagi. Hüva, seal selles Juhani ja Erki teatris on ju veel näitlejaid, see, noh, see, kes selles Sex Pistolsi etenduses Sidi mängis. See on ju see, Raul Saaremets, ei, Üllar Saaremäe, ei Lauri Saatpalu, ei-ei-ei, aga vähemalt on üks nendest näitleja, hea seegi. Nojah, tundub, et tema nimi ei tulegi meelde, ja ega ta vist "S" tähega alanud ka. Erki Laur! Muidugi, see ta oligi, jah. Mmmm....., see on ikka kuskil sügavikus, Mait Vaik... ei. Aga Aarne Üksküla nimi on mulle lõpuks meelde hakanud jääma. Tähendab, selles mõttes, et kui vaja on, siis oskan välja öelda. Ja Liina Vahtrik ka. Oot, sellel Sex Pistolsi tükil oli ju mingi ametlik nimi ka, mis see võis olla. Nagu oleks olnud "V" tähega... V.. võltsid. Võltsid. Võltsid... "Ainult võltsid jäävad ellu", just, jah! Ei noh, see oli ikka hea tükk, ja see laul... Jah, "Eesti ballaadid" tuleb siit kohe meelde, ei tea, kas DVD ka juba väljas on? Lubati ju. Mait Malmsten!

P.S. Selle jutu kirjutamise ajal läks mul Mait Malmsteni nimi mitu korda meelest ära. Lõpuks, kui olin viimase lause juurde jõudnud, pidin Draamateatri lehele minema mälu värskendama. Esimese hooga tahtsin midagi otsingusse kirjutada, aga siis sain aru, et mul pole sinna mitte midagi kirjutada. Lehekülg "Inimesed" aitas.

Teise nurga alt

See ei ole küll kuidagi Sunderlandiga seotud (või siiski, ikkagi tööstuslinn?), aga minge ja lugege Henriku juttu "Nafta" kohta, ja mõelge selle looduse säästmise peale, et kuidas sellega ikkagi on. Jah, just, lihtsalt mõelge, enda jaoks.

Arusaamatused

Tahaksin sellest kirjutada, kuidas üks tumepruunide silmadega poiss juba teist korda loengus midagi küsida üritas, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest asjad, millest aru ei saa, ei jää ju meelde. Poiss seletas pikalt, kõik sõnad olid inglise keeles, aga kas seal mingi mõte ka peidus oli... Lõppude lõpuks polnud sellestki aru saada, kas ta küsis või kommenteeris. Õppejõud vaatas talle tühja pilgu ja ilmselge ebamugavustundega otsa ja ütles, et kahjuks ei suutnud ta küsimust absoluutselt jälgida. Siis naeratas ja küsis auditooriumilt, et kas on veel küsimusi. Kuna poiss väga pikalt seletanud oli, siis oli arusaadav, miks õppejõud ei palunud täpsustada või üle korrata. Eile ei tahtnud see poiss uskuda, et kõiki võimalikke sõnaraamatuid ei olegi olemas, ammugi siis digitaalsel kujul. Tema ütles, et kui ta miskit inglise keeles loeb (ja inglise keel ei ole tema emakeel) ja millestki aru ei saa, siis võtab ta sõnaraamatu ja vaatab, olgu see siis bioloogia või tuumafüüsika või mistahes erialane tekst. Õppejõud kinnitas talle, et on terve rida keeli, millevahelisi sõnaraamatuid pole olemas. Ei tea, kas ta jäi uskuma.

Häire, jätk

Läksin oma trahvi maksma, sinna, kuhu vaja. Küsiti sääl, niiöelda kassas minu käest, et kas tahan sellest kellegagi rääkida. Polnud sellele mõelnud, aga ütlesin, et hää küll, oleks kena. Kutsuti mind sisse ja pandi ühe laua äärde istuma. Istumapanija tõi mingid paberid, tuli ise ka laua taha ja hakkas rääkima. Küsis, et mis põhjusel ma ei reageerinud, ütlesin, et alarm on liigtihedate valehäirete käigus oma usaldusväärsuse minetanud. Sain teada, et tegelikult ei oska ei mina ega teised elanikud alarmi puhul öelda, kas tegemist on valehäirega, seepärast tuleks ikka iga kord majast välja joosta, sest kui ma tõelise tulekahju puhul seda ei teeks, räägiks ta minu asemel praegu minu perega. Eksole. Veel sain teada, et majast peaks omal jalal välja saama kahe-kolme minutiga, peale seda räägime juba evakueerimisest. Ei tea siis, kaua see mul tol hommikul aega võttis. Igatahes leppisime kokku, et sel korral, kuna ma asja arutada tahtsin, piirdutakse siiski hoiatusega, kui ma aga ka järgmise testvalehäire ajal õigeks ajaks välja ei saa, räägime juba suuremast summast kui miinimumtrahv £20.

Talvemõtted

Talve ma justkui näinud oleks, talvepuhkus kestis oma kuu aega, aga ikkagi on selline tunne, et olen talvest ilma jäänud. Hommikul käisid peas ringi hõõgveinised kaneelilõhnalised mõtted paksust lumest. Eile õhtul vaatasin Madise tehtud pilte ajalooringi sügisreisist ja muidu loomadest-loodusest, ja mõtlesin, et Kensington on ilus küll, aga Eesti on ikka üle prahi.

Nagu alati

Loen mina ETV24 uudiseid, kui jälle kaob võrk. Ja tõesti, nagu alati, kõige põnevama koha peal. Oma viisteist minutit ootasin põnevusega, arvutil selline pilt ees:

Londonist

Kui juba triloogiat alustasin, siis pean ta ka lõpuni kirjutama. Seega, esmaspäeva hommikul ärkasime varakult. Hommikusöök hotellis ja siis metroosse. Eelmises Londonipostituses viidatud piltidel on näha Eestit tutvustavad plakatid, need tuli peale messi pruuni papptorusse toppida ja tagasi Eestisse viia. Lennujaamas selgus, et see toru tuleb sisse saata erimõõtmelise pagasi august. Toru sai kuskile lindile pandud, linti opereerivad mehed kinnitasid, et kõik on kontrolli all. See oli ka viimane kord, kui seda toru nähti. Õnneks olid seal vaid kergesti asendatavad plakatid. Ilmselt kahtlustas turvakontroll, et tegemist on ülisuure dünamiidipulgaga ja lasi ta kuskil keset põldu õhku. Peale torust lahti saamist oli veel veidi aega, et istuda enne teele minekut, ja siis saingi lahkuvale Maarjale lehvitada. Seekord siis niipidi. Tagasi metroosse ja kesklinna poole. Umbes täpselt tund aega oli mul üle, vaatasin Piccadilly liini peatusi ja mõtlesin, et Hyde Park Corner on hea koht küll, kus maha minna ja tund aega surnuks lüüa. Sealt pärinevad ka need linnupildid. Miskit erilist sügiseses, ei, talvises pargis ei kohanud, ratsapolitseinik ei ole ju midagi erilist? Kings Crossi rongijaama jõudsin vast kolmveerand tundi enne rongi väljumist. Selgus, et sellest oli rohkem kui küll. Mõnda aega istusin ooteruumis ja lugesin raamatut, vahepeal silmanurgast piiludes, kas tablood juba annavad märku, milliselt perroonilt läheb Newcastle'i rong. Veerand tundi enne väljumist ei pidanud enam vastu ja läksin otsima, et äkki kuskil on mõni targem tabloo. Leidsingi hiiglasliku ekraani, mille ees seisis hea hulk inimesi, kaelad õieli. Aeg-ajalt ilmus mõne rongi nime taha perrooni number, mispeale ekraani juurest perrooni poole jooksma hakati. Minu rongi kohta oli aga endiselt öeldud, et valmistatakse ette. Seitse minutit enne rongi väljumist öeldi lõpuks, et rong ootab meid neljandal (äkki oli viies?) perroonil. Sinnapoole liikudes jõudsin veel kuskilt lugeda, et rong paneb uksed kinni minut või pool enne väljumisaega, sõltuvalt firmast. Selles mõttes on ta ikka lennukist kõvasti etem, ei pea kaks tundi varem kohal olema. Kui Londonisse sõites oli Newcastle'i-Leedsi vahel vana ja väsinud rong ja Leedsi-Londoni vahel uus ja korralik, siis Londoni-Newcastle'i vahel sõitis selline vahepealne - vana, aga korralik. Kompromiss? Rongireisist midagi eriti öelda polegi, lugesin raamatut ja kuulasin salaja pealt, mida minu lauakaaslased räägivad. Ahjaa, see oli natuke ebamugav, et istusime neljakesi mingi laua taga, vastasistuja jalgade tõttu ei saanud oma jalgu otse sirgu ajada. Newcastle'is mõtlesin korraks, et läheks vaataks linna ka päevasel ajal, aga olin väsinud ja näljane, tahtsin koju jõuda. Võileivad olid mul küll kotis, aga miskipärast ei tahtnud ma neid ei rongis ega tänaval süüa. Mitte, et see kuidagi ebainglispärane oleks, ei, kohalikud ei lase ennast küll kellestki häirida ja söövad nii rongis kui tänaval. Nii et ega tõesti muud küll öelda pole, õige varsti olingi Sunderlandis tagasi.

Lühisõnumeid

• Aga mina sõin praegu sellist šokolaadi! Üsna tavalise maitsega, vihjeks ütlen, et Nestlé on ta teinud.
  
  


• Netto majonees ja maitsestamata jogurt maitsevad täitsa toidu moodi, samuti purustatud tuunikala vees. Sibula unustasin osta.


• Inglanna Ashley on oma õpingud lõpetanud ja meie juurest ära kolinud. Sel nädalal peaks veel oma asjadele järele tulema. Vat siis, nüüd oleme neljakesi.

Londonis

Mis sest Londonist ikka rääkida. Saime teada, et Kensington rokib. Korterite üürihinnad rokivad seal ka täiega, ei tea, palju need programmeerijad Londonis ka teenivad? Metroo kolmepäevapilet tasus end igati ära, nende kolme päeva jooksul, mis ma seal olin, nühkisime ikka kõvasti edasi-tagasi. Väga mugav ka, peaks ütlema, ja puhtam ja korralikum kui Sunderlandi-Newcastle'i metroo. Mulle meeldivad sellised rajatised, mis linnale mingi uue mõõtme annavad. Metroo näiteks muudab linna sipelgapesaga sarnasemaks, Tallinnasse võiks ta ka kunagi rajatud saada. Esimene liin oleks KuMu-Kadriorg-Kesklinn. Ah, vaata parem pilte. Ühel pildil on näha The Burns Hotel, kõige ülemise vasakpoolse akna kardin natuke eest tõmmatud. Seal taga elasimegi. Udused pildid enne seda on läbi selle sama akna tehtud.

Häire

Täna hommikul kella seitsme kandis ja minu kõige sügavama une ajal hakkas huilgama häirekell. Vaevaliselt avasin silmad ja mõne aja pärast ajasin end voodis poolistukile. Mingit tahtmist üles tõusta mul polnud, sest seda sireeni võib siin üsna regulaarsete vahedega kuulda. Pealegi olin ma unustanud õhtul radiaatori sisse lülitada ja toas oli jahe, teki alune välja arvatud. Mõtlesin seal, et kas ajada ennast püsti või vajuda tagasi pikali, kui avanes minu toa lukustatud uks, sisse vaatas tundmatu mehenägu, mis mulle "Morning!" ütles ja siis kadus. Unise peaga mõtlesin korraks, et tegemist oli tuletõrjujaga, aga sellega ei olnud nõus tema kiivrita pea, muidugi ei ole ka mingit põhjust, miks tuletõrjuja peaks lihtsalt tere ütlema ja siis kaduma. Sundisin ennast ikkagi üles tõusma, sest olin plaaninud enne kooli veel pesu pesta ja umbes poole tunni pärast ärgatagi. Tõmbasin riided selga, keerasin ukse lukust lahti ja läksin õue. Koridoris alles hakkasin mõtlema, et kuidas see mehenägu läbi minu lukus ukse sisse sai? Ja kuidas ta selle pärast jälle lukustas? Kui olin välisuksest õue astunud, nägin seal lõdisemas kümmetkonda pahurat inimest, nende hulgas Nam Nam, kes küsis minu toa numbrit ja teatas, et võin trahvi saada, sest olin hiljaks jäänud. Vaat' kui huvitav, ma ei teadnudki, et kui häirekell möirgama hakkab, pean ma seitsme sekundi jooksul laskevalmis olema. Leidus teisigi hilinejaid, kellest mõned Nam Nami peale pahased olid ja seda ka sõnadega väljendasid, aga Nam Nam selgitas, et temaga pole küll mõtet pahandada, tema teeb kõigest seda, mis tal kästi teha, ehk hilinejaid üles märkida. Sellest saadi ka aru. Signaal jäi vait, majja tagasi minnes oli näha seda sama mehenägu (koos kehaga, seekord), kes Nam Nami abiga hilinejad üle kontrollis ja siis tuppa tagasi saatis. Kui koolist koju jõudsin, ootas mind ees aga säärane ukse alt sisse lükatud paber:

Londonisse

Nüüd on see siis tehtud. Eile jõudsin tagasi nädalavahetuselt Londonist. Räägin kõigest lähemalt, nii palju kui meeles on, aga lõpu ütlen kohe ära, et praegu olen õnnelikult ja õnnelikuna tagasi Sunderlandis. Tegelikult poleks olnud vaja seda lauset öelda, sest järgnevas ei viita mitte miski sellele, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Anna mulle andeks, palun, ma lihtsalt tahtsin sellise lause kirja panna.

Reis algas ametlikult juba reedel. Newcastle'ist väljus rong laupäeval kell 2:10, aga viimane metroorong Sunderlandist läheb reede õhtuti plaani kohaselt kell 24:01. Nii et tegelikult oleks reis ka tervenisti laupäeva ära mahtunud, aga seda ainult siis, kui reisi algust arvestada metroopeatusest (aga tegelikult poleks see ka siis õnnestunud). Pealegi otsustasin ma igaks juhuks minna eelviimase metroo peale, mis läks 8 minutit varem. Seega alustasin ma oma reisi reede õhtul kell 23:44 maja uksest välja astudes. Newcastle'i poole sõitmiseks tuleb mul üle raudtee viiva silla minna. Seda tehes nägin, kuidas eelviimasel metroorongil ei ole mingit probleemi olla graafikust 3 minutit ees. Sinna peale poleks ma enam ka joostes jõudnud. Kiitsin ennast mõttes selle eest, et nägin ette ettenägematut olukorda. Peatuses näitas tabloo, et järgmine rong tuleb 11 minuti pärast. Ostsin automaadist pileti (keegi oli oma vahetusraha masinasse jätnud ja sain £2,60 asemel £2,20-ga) ja jäin ootele. Kuue minuti pärast oligi rong kohal, täiesti ilma süümepiinadeta, et viimasele metroole tõttavad inimesed temast maha jäävad. Huvitav, on see siinse ühistranspordi levinud käitumisnorm?

Väljusin Newcastle'is ja hakkasin rongijaama poole näitavaid viitasid otsima. Nägin ainult, kuidas mind juhatati tänavale või bussipeatusesse, valisin viimase variandi. Mõne trepi pärast ilmusid ka raudteejaama sildid, mida mööda minnes jõudsin kolme täiesti suletud ukseni. Uste kõrval oli suur silt GNER, mis andis selgelt märku asjaolust, et uste taga ongi jaam. Seisin veidi aega nõutult, läksin siis maa alla tagasi ja väljusin teiste viitade abiga välja tänavale. Oled Sa näinud Tallinna või Tartu või mõne muu Eesti linna tänavatel purjus soomlasi? Vot, kodus on soomlased väga vaiksed ja toredad inimesed. Oled Sa äkki näinud purjus inglasi? Inglased on kodus täpselt sama purjus ja sama lärmakad kui Eestis, ja võib-olla isegi rohkem. Minu silmale näha olevad tänavad olid palistatud just selliste inglastega. Kõndisin natuke selle maja ees, mille alt ma enda meelest olin just välja tulnud, aga rongijaamale ei olnud mitte ühtegi viidet. Maja ees oli suur katusealune, suured kellad igas küljes. Katuse all oli mingisugune taksode ootamise koht, taksod sõitsid ja inimesed seisid järjekorras. Veel oli seal mitu suurt ja sinist puidust kinnist ust, ilma ühegi käepideme või lingita. Maja nägi väga kinnine välja. Kell oli pool üks ja mina endiselt nõutu. Kõndisin natuke ringi, vaatasin purjus inimesi ja küsisin siis ühe tänaval seisva uksehoidja/sisse-/väljaviskaja käest, et kus see rongijaam siin on. Kahjuks ei olnud ma eksinud, rongijaam oligi seesama suurte kinniste ustega maja. Maa all kinniste uste taga seistes olin näinud ma ühe tabloo pealt, et Londonist saabub veidi peale kella ühte rong. Otsustasin niikaua tänaval ringi jõlkuda ja siis tagasi vaatama tulla, et kuidas nende uste kinnisusega ikka on. Tagasi jaama juurde jõudsin täpselt selleks ajaks, et näha, kuidas suured sinised uksed, peale kohvritega inimeste välja laskmist, minu nina all kinni lükatakse. Siiski, tundus, et päris kinni nad veel ei olnud läinud, rakendasin jõudu ja lükkasin. Keegi lükkas vastu, andis siis järele ja pistis oma pea ukse vahelt välja. Seletasin, et minu rong väljub kell 2:10 ja tahaks sisse pääseda. Jaamatöötaja vastas, et jaam avatakse kell pool kaks, ja lükkas ukse kinni. Olin lootnud, et rongijaamad ei erine lennuväljadest ja on ööpäevaringselt lahti. Mis siis ikka, veel veidi öistel tänavatel koperdamist. Kuskile sisse ei tahtnud ka nagu astuda. Pealegi tundus, et inglased panevad sellel ajal oma pubisid juba kinni. Tänavatel olevad purjus inimesed ei tegelenud mitte laaberdamisega vaid seisid järjekorras ja ootasid taksosid.

Läksin jaamast üle tee ja nägin juba teist korda ühte väga lühikest rohelistes dressides tumeda nahaga meest. Juba meie esimesel kohtumisel oli ta mulle miskipärast "Tere!" öelnud. Panin selle brittide imelikkuse arvele ja ei teinud suurt numbrit. Nüüd teretas ta mind jälle ja küsis, et kas ma kavatsen rongi peale minna. Tema ootas saabunud Londoni rongi pealt mingeid inimesi, kellega ta pidi kokku saama ja õlle võtma, sest polnud neid jupp aega näinud. Nimelt oli ta just äsja naasnud Filipiinidelt puhkuselt. Inimesi ei olnud aga kuskil näha ja see tegi teda natuke pahaseks. Küsis, et kust ma pärit olen, vastasin ausalt. Jupp aega keerutas ta oma suus ja ilmselt ka peas sõna "Estonia", aga ei tea, kas tal selle peale mõni tuluke ka põlema läks. Ma ei viitsinud seletada ka, lisasin hoopis juurde, et hetkel õpin Sunderlandis. See aktiveeris tal kindlasti palju rohkem närvirakke ja saingi teada, et tema on seal tantsu õppinud ja juba lõpetanud. Huvitav, kas ta mõtles selle välja või õpetatakse seal, vabandust, siin tõesti lisaks kõigele muule ka tantsu? Iseenesest võimatu pole. Kuulnud, et minu rong läheb alles jupi aja pärast, kutsus ta mind endale niikauaks külla, eriti kuna neid teisi tüüpe sealt Londoni rongi pealt ei tulnud. Ma ei mõelnud üldse ja keeldusin kohe. Kindlasti jäin ilma mingist huvitavast elamusest, aga mis teha, selline ma olen. Pidasin paremaks hulkuda mööda tänavaid. Avastasin, et paar tänavat edasi oli täielik vaikus. Mitte ühtegi inimest, ei purjus ega kainet. Meeldivas pimeduses lonkides raiskasin oma üleliigse aja ära ja jõudsin täpselt uste avamise ajaks tagasi raudteejaama juurde. Läksin sisse, istusin pingile ja asusin ülejäänud aega kulutama.

Tabloodelt võis lugeda, kuidas minu rong, mis mind Leedsi pidi viima ja ise edasi Manchesteri lennujaama sõitma väljub platvormilt number kaks. Hetkel ei olnud seal ühtegi rongi, küll aga seisis üks platvormi number kolm ääres. Sinna jõudmiseks tuleb minna üle silla, millest ma ei viitsinud üldise aja surnuks löömise ajal üle minna. Mingil hetkel otsustasin aga igaks juhuks vaatama minna, mis seal kolmandal perroonil toimub, sest seal oli ikkagi rong ja juba ka päris palju inimesi, teisel perroonil ootas peale minu veel kaks inimest. Kolmanda platvormi tablood arvasid kõik, et rong Manchesteri lennujaama läheb just kolmandalt perroonilt. Olin veidi segaduses, aga mõne aja pärast teatasid juba ka ülejäänud tablood, et kolmas on õige valik, ja lisaks veel, et teisele saabub rong Yorkist. Varsti saabusid ka need ülejäänud inimesed, kes koos minuga teisel perroonil olid oodanud. Rong oli seega leitud. Piletile oli mul kirjutatud, et minu koht on vagunis A. Vagun A asus rongi tagumises otsas. Kõik uksed olid kinni, sees ei paistnud mitte kedagi olevat. Sama lugu oli ka järgmiste vagunitega. Rongi esimese otsa juures oli paras kogus valjuhäälseid noori inimesi, sinnapoole mind eriti ei tõmmanud. Seisin koos natuke vanemate inimestega umbes vaguni number D juures. Kell oli juba pea-aegu kaks ja mina ei mõistnud, miks ei lasta inimesi rongi, siis aga selgus, et esimese vaguni ühest uksest ikkagi pääseb sisse, ja et valjuhäälsed noored olid juba moodustanud saba. Järjekorras seistes nägin, et rongi teine vagun oli samuti A, säh sulle. Piletite kontroll läks väga aeglaselt, lisaks seisid veidi eemal, aga ikkagi sealsamas kaks politseinikku, kes jälgisid kogu toimuvat. Ühel hetkel läks nende juurde mingi mantliga mees ja hakkas politseinikega rääkima, misjärel enam uksel pileteid üldse ei kontrollitud. Sisse jõudes selgus, et minu koha on üks valjuhäälsetest noorukitest juba hõivanud, aga loomulikult ei olnud mul mingit tahtmist tühjast tüli tekitada, pealegi oli rongis ruumi maa ja ilm. Noorukid läksid maha teises peatuses Durhamis, edasi oli sõit päris vaikne. Mõne aja pärast kästi meil kõigil teisest vagunist esimesse kolida, sest rongijuhil või ma ei tea kellel tuli mõte suurem osa tühjadest vagunitest kuskile jaama maha jätta. Sain natuke maad esimeses vagunis tukkuda, kui meid jälle tagasi teise vagunisse saadeti. Midagi polnud muutunud, ikka seesama vana ja väsinud vagun. Istusin oma õigele kohale ja tukkusin Leedsini.

Leedsis polnud õige rongi leidmisega mingeid probleeme, sest jaamas oligi ainult kaks rongi. Londoni rongil olid juba uksed lahti ka ja võis sisse astuda. Tegingi seda ja tukkusin edasi, nüüd aga juba palju uuematel ja mugavamatel istmetel. Igal pool olid ka seinakontaktid, kuhu lubati torgata mobiiltelefone ja sülearvuteid. Arvutit mul kaasas polnud ja mobiili aku oli ka täis, nii et jätsin suurepärase võimaluse kasutamata. Vahepeal lükati ringi mingit toidukäru ja pakuti inimestele võimalust endale miskit suupistet või jooki osta, aga kesse nii varajasel hommikutunnil ikka süüa tahab. Kings Crossi jaama jõudsime täpselt, lisaks sellele olid mul kõrvad lukus. Aeg-ajalt oli rong sõitnud suure kiirusega tunnelitesse või sealt välja, ilmselt toimus siis mingi suuremat sorti õhurõhu muutus, mis kõrvad koheselt lukustas. Tuleb välja, et rongisõidul on lendamisega ühised jooned - käru pealt pakutakse süüa ja kõrvad lähevad lukku. Rongi kasuks räägib see, et kaks minutit enne väljumist lastakse veel peale ja mingist turvakontrollist pole lõhnagi. Kokkuvõttes ei saagi öelda, et õhusõit kuigisuur ajavõit oleks. Pealegi on rongijaamad tavaliselt suhteliselt linna keskel või selle läheduses, lennujaamadest ei tasu seda aga oodata. Peale oma läbi kolgitud koti kätte saamist tuleb veel mingi transpordivahendi abiga vähemalt pool tundi loksuda, et asustatud paika jõuda. Kings Crossis leidsin kassa, mis müüs metroopileteid ja palusin ühe kolme päeva travelcardi, müüja vaatas alguses natuke arusaamatu näoga, nagu oleks tahtnud veel midagi küsida, aga ma lisasin juurde, et maksab umbes viisteist naela, mispeale ta enam midagi peale raha küsida ei tahtnud ja andis mulle pileti kätte. Tänasin kontrollimata, mille ma tema käest sain. Tagasivaatavalt võib öelda, et kuna ma selle piletiga edukalt kolm päeva Londonis ringi sõitsin, ju siis oli ikka õige asi. Kodus olin metrooliinide osas kodutöö ära teinud, pidin ainult õigeid treppe ja eskalaatoreid näitavad nooled üles leidma ja tuubirongi peale hüppama. Vast pool tundi sõitu, Earls Courtsis mahatulek, kiirelt õige hotelli ukse leidmine ja ühe unise (kell oli kaheksa hommikul) Maarja näo nägemine. Olingi Londoins.

Sunderland, ülaltvaates

Miks ma küll kohe selle peale ei tulnud, et Google'i kaartides on olemas ka ilusad lähivaates fotod kogu Inglismaast ja seega ka Sunderlandi linnast! Minu maja näiteks on ilusti näha, kui avada lehekülg maps.google.co.uk, trükkida otsingusse SR6 0DN ja vajutada ülal paremal asuval "Satellite" nupul. Punane asukohta näitav täpike peaks olema pea-aegu täpselt minu maja kohal. Kolm sinist katust seal ümber parkimisplatsi näha on, mina olen nendest ülemise parempoolse all. Head vaatamist, varsti näitan Sulle ka oma kooliteed.