Häire

Täna hommikul kella seitsme kandis ja minu kõige sügavama une ajal hakkas huilgama häirekell. Vaevaliselt avasin silmad ja mõne aja pärast ajasin end voodis poolistukile. Mingit tahtmist üles tõusta mul polnud, sest seda sireeni võib siin üsna regulaarsete vahedega kuulda. Pealegi olin ma unustanud õhtul radiaatori sisse lülitada ja toas oli jahe, teki alune välja arvatud. Mõtlesin seal, et kas ajada ennast püsti või vajuda tagasi pikali, kui avanes minu toa lukustatud uks, sisse vaatas tundmatu mehenägu, mis mulle "Morning!" ütles ja siis kadus. Unise peaga mõtlesin korraks, et tegemist oli tuletõrjujaga, aga sellega ei olnud nõus tema kiivrita pea, muidugi ei ole ka mingit põhjust, miks tuletõrjuja peaks lihtsalt tere ütlema ja siis kaduma. Sundisin ennast ikkagi üles tõusma, sest olin plaaninud enne kooli veel pesu pesta ja umbes poole tunni pärast ärgatagi. Tõmbasin riided selga, keerasin ukse lukust lahti ja läksin õue. Koridoris alles hakkasin mõtlema, et kuidas see mehenägu läbi minu lukus ukse sisse sai? Ja kuidas ta selle pärast jälle lukustas? Kui olin välisuksest õue astunud, nägin seal lõdisemas kümmetkonda pahurat inimest, nende hulgas Nam Nam, kes küsis minu toa numbrit ja teatas, et võin trahvi saada, sest olin hiljaks jäänud. Vaat' kui huvitav, ma ei teadnudki, et kui häirekell möirgama hakkab, pean ma seitsme sekundi jooksul laskevalmis olema. Leidus teisigi hilinejaid, kellest mõned Nam Nami peale pahased olid ja seda ka sõnadega väljendasid, aga Nam Nam selgitas, et temaga pole küll mõtet pahandada, tema teeb kõigest seda, mis tal kästi teha, ehk hilinejaid üles märkida. Sellest saadi ka aru. Signaal jäi vait, majja tagasi minnes oli näha seda sama mehenägu (koos kehaga, seekord), kes Nam Nami abiga hilinejad üle kontrollis ja siis tuppa tagasi saatis. Kui koolist koju jõudsin, ootas mind ees aga säärane ukse alt sisse lükatud paber: