Londonisse

Nüüd on see siis tehtud. Eile jõudsin tagasi nädalavahetuselt Londonist. Räägin kõigest lähemalt, nii palju kui meeles on, aga lõpu ütlen kohe ära, et praegu olen õnnelikult ja õnnelikuna tagasi Sunderlandis. Tegelikult poleks olnud vaja seda lauset öelda, sest järgnevas ei viita mitte miski sellele, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Anna mulle andeks, palun, ma lihtsalt tahtsin sellise lause kirja panna.

Reis algas ametlikult juba reedel. Newcastle'ist väljus rong laupäeval kell 2:10, aga viimane metroorong Sunderlandist läheb reede õhtuti plaani kohaselt kell 24:01. Nii et tegelikult oleks reis ka tervenisti laupäeva ära mahtunud, aga seda ainult siis, kui reisi algust arvestada metroopeatusest (aga tegelikult poleks see ka siis õnnestunud). Pealegi otsustasin ma igaks juhuks minna eelviimase metroo peale, mis läks 8 minutit varem. Seega alustasin ma oma reisi reede õhtul kell 23:44 maja uksest välja astudes. Newcastle'i poole sõitmiseks tuleb mul üle raudtee viiva silla minna. Seda tehes nägin, kuidas eelviimasel metroorongil ei ole mingit probleemi olla graafikust 3 minutit ees. Sinna peale poleks ma enam ka joostes jõudnud. Kiitsin ennast mõttes selle eest, et nägin ette ettenägematut olukorda. Peatuses näitas tabloo, et järgmine rong tuleb 11 minuti pärast. Ostsin automaadist pileti (keegi oli oma vahetusraha masinasse jätnud ja sain £2,60 asemel £2,20-ga) ja jäin ootele. Kuue minuti pärast oligi rong kohal, täiesti ilma süümepiinadeta, et viimasele metroole tõttavad inimesed temast maha jäävad. Huvitav, on see siinse ühistranspordi levinud käitumisnorm?

Väljusin Newcastle'is ja hakkasin rongijaama poole näitavaid viitasid otsima. Nägin ainult, kuidas mind juhatati tänavale või bussipeatusesse, valisin viimase variandi. Mõne trepi pärast ilmusid ka raudteejaama sildid, mida mööda minnes jõudsin kolme täiesti suletud ukseni. Uste kõrval oli suur silt GNER, mis andis selgelt märku asjaolust, et uste taga ongi jaam. Seisin veidi aega nõutult, läksin siis maa alla tagasi ja väljusin teiste viitade abiga välja tänavale. Oled Sa näinud Tallinna või Tartu või mõne muu Eesti linna tänavatel purjus soomlasi? Vot, kodus on soomlased väga vaiksed ja toredad inimesed. Oled Sa äkki näinud purjus inglasi? Inglased on kodus täpselt sama purjus ja sama lärmakad kui Eestis, ja võib-olla isegi rohkem. Minu silmale näha olevad tänavad olid palistatud just selliste inglastega. Kõndisin natuke selle maja ees, mille alt ma enda meelest olin just välja tulnud, aga rongijaamale ei olnud mitte ühtegi viidet. Maja ees oli suur katusealune, suured kellad igas küljes. Katuse all oli mingisugune taksode ootamise koht, taksod sõitsid ja inimesed seisid järjekorras. Veel oli seal mitu suurt ja sinist puidust kinnist ust, ilma ühegi käepideme või lingita. Maja nägi väga kinnine välja. Kell oli pool üks ja mina endiselt nõutu. Kõndisin natuke ringi, vaatasin purjus inimesi ja küsisin siis ühe tänaval seisva uksehoidja/sisse-/väljaviskaja käest, et kus see rongijaam siin on. Kahjuks ei olnud ma eksinud, rongijaam oligi seesama suurte kinniste ustega maja. Maa all kinniste uste taga seistes olin näinud ma ühe tabloo pealt, et Londonist saabub veidi peale kella ühte rong. Otsustasin niikaua tänaval ringi jõlkuda ja siis tagasi vaatama tulla, et kuidas nende uste kinnisusega ikka on. Tagasi jaama juurde jõudsin täpselt selleks ajaks, et näha, kuidas suured sinised uksed, peale kohvritega inimeste välja laskmist, minu nina all kinni lükatakse. Siiski, tundus, et päris kinni nad veel ei olnud läinud, rakendasin jõudu ja lükkasin. Keegi lükkas vastu, andis siis järele ja pistis oma pea ukse vahelt välja. Seletasin, et minu rong väljub kell 2:10 ja tahaks sisse pääseda. Jaamatöötaja vastas, et jaam avatakse kell pool kaks, ja lükkas ukse kinni. Olin lootnud, et rongijaamad ei erine lennuväljadest ja on ööpäevaringselt lahti. Mis siis ikka, veel veidi öistel tänavatel koperdamist. Kuskile sisse ei tahtnud ka nagu astuda. Pealegi tundus, et inglased panevad sellel ajal oma pubisid juba kinni. Tänavatel olevad purjus inimesed ei tegelenud mitte laaberdamisega vaid seisid järjekorras ja ootasid taksosid.

Läksin jaamast üle tee ja nägin juba teist korda ühte väga lühikest rohelistes dressides tumeda nahaga meest. Juba meie esimesel kohtumisel oli ta mulle miskipärast "Tere!" öelnud. Panin selle brittide imelikkuse arvele ja ei teinud suurt numbrit. Nüüd teretas ta mind jälle ja küsis, et kas ma kavatsen rongi peale minna. Tema ootas saabunud Londoni rongi pealt mingeid inimesi, kellega ta pidi kokku saama ja õlle võtma, sest polnud neid jupp aega näinud. Nimelt oli ta just äsja naasnud Filipiinidelt puhkuselt. Inimesi ei olnud aga kuskil näha ja see tegi teda natuke pahaseks. Küsis, et kust ma pärit olen, vastasin ausalt. Jupp aega keerutas ta oma suus ja ilmselt ka peas sõna "Estonia", aga ei tea, kas tal selle peale mõni tuluke ka põlema läks. Ma ei viitsinud seletada ka, lisasin hoopis juurde, et hetkel õpin Sunderlandis. See aktiveeris tal kindlasti palju rohkem närvirakke ja saingi teada, et tema on seal tantsu õppinud ja juba lõpetanud. Huvitav, kas ta mõtles selle välja või õpetatakse seal, vabandust, siin tõesti lisaks kõigele muule ka tantsu? Iseenesest võimatu pole. Kuulnud, et minu rong läheb alles jupi aja pärast, kutsus ta mind endale niikauaks külla, eriti kuna neid teisi tüüpe sealt Londoni rongi pealt ei tulnud. Ma ei mõelnud üldse ja keeldusin kohe. Kindlasti jäin ilma mingist huvitavast elamusest, aga mis teha, selline ma olen. Pidasin paremaks hulkuda mööda tänavaid. Avastasin, et paar tänavat edasi oli täielik vaikus. Mitte ühtegi inimest, ei purjus ega kainet. Meeldivas pimeduses lonkides raiskasin oma üleliigse aja ära ja jõudsin täpselt uste avamise ajaks tagasi raudteejaama juurde. Läksin sisse, istusin pingile ja asusin ülejäänud aega kulutama.

Tabloodelt võis lugeda, kuidas minu rong, mis mind Leedsi pidi viima ja ise edasi Manchesteri lennujaama sõitma väljub platvormilt number kaks. Hetkel ei olnud seal ühtegi rongi, küll aga seisis üks platvormi number kolm ääres. Sinna jõudmiseks tuleb minna üle silla, millest ma ei viitsinud üldise aja surnuks löömise ajal üle minna. Mingil hetkel otsustasin aga igaks juhuks vaatama minna, mis seal kolmandal perroonil toimub, sest seal oli ikkagi rong ja juba ka päris palju inimesi, teisel perroonil ootas peale minu veel kaks inimest. Kolmanda platvormi tablood arvasid kõik, et rong Manchesteri lennujaama läheb just kolmandalt perroonilt. Olin veidi segaduses, aga mõne aja pärast teatasid juba ka ülejäänud tablood, et kolmas on õige valik, ja lisaks veel, et teisele saabub rong Yorkist. Varsti saabusid ka need ülejäänud inimesed, kes koos minuga teisel perroonil olid oodanud. Rong oli seega leitud. Piletile oli mul kirjutatud, et minu koht on vagunis A. Vagun A asus rongi tagumises otsas. Kõik uksed olid kinni, sees ei paistnud mitte kedagi olevat. Sama lugu oli ka järgmiste vagunitega. Rongi esimese otsa juures oli paras kogus valjuhäälseid noori inimesi, sinnapoole mind eriti ei tõmmanud. Seisin koos natuke vanemate inimestega umbes vaguni number D juures. Kell oli juba pea-aegu kaks ja mina ei mõistnud, miks ei lasta inimesi rongi, siis aga selgus, et esimese vaguni ühest uksest ikkagi pääseb sisse, ja et valjuhäälsed noored olid juba moodustanud saba. Järjekorras seistes nägin, et rongi teine vagun oli samuti A, säh sulle. Piletite kontroll läks väga aeglaselt, lisaks seisid veidi eemal, aga ikkagi sealsamas kaks politseinikku, kes jälgisid kogu toimuvat. Ühel hetkel läks nende juurde mingi mantliga mees ja hakkas politseinikega rääkima, misjärel enam uksel pileteid üldse ei kontrollitud. Sisse jõudes selgus, et minu koha on üks valjuhäälsetest noorukitest juba hõivanud, aga loomulikult ei olnud mul mingit tahtmist tühjast tüli tekitada, pealegi oli rongis ruumi maa ja ilm. Noorukid läksid maha teises peatuses Durhamis, edasi oli sõit päris vaikne. Mõne aja pärast kästi meil kõigil teisest vagunist esimesse kolida, sest rongijuhil või ma ei tea kellel tuli mõte suurem osa tühjadest vagunitest kuskile jaama maha jätta. Sain natuke maad esimeses vagunis tukkuda, kui meid jälle tagasi teise vagunisse saadeti. Midagi polnud muutunud, ikka seesama vana ja väsinud vagun. Istusin oma õigele kohale ja tukkusin Leedsini.

Leedsis polnud õige rongi leidmisega mingeid probleeme, sest jaamas oligi ainult kaks rongi. Londoni rongil olid juba uksed lahti ka ja võis sisse astuda. Tegingi seda ja tukkusin edasi, nüüd aga juba palju uuematel ja mugavamatel istmetel. Igal pool olid ka seinakontaktid, kuhu lubati torgata mobiiltelefone ja sülearvuteid. Arvutit mul kaasas polnud ja mobiili aku oli ka täis, nii et jätsin suurepärase võimaluse kasutamata. Vahepeal lükati ringi mingit toidukäru ja pakuti inimestele võimalust endale miskit suupistet või jooki osta, aga kesse nii varajasel hommikutunnil ikka süüa tahab. Kings Crossi jaama jõudsime täpselt, lisaks sellele olid mul kõrvad lukus. Aeg-ajalt oli rong sõitnud suure kiirusega tunnelitesse või sealt välja, ilmselt toimus siis mingi suuremat sorti õhurõhu muutus, mis kõrvad koheselt lukustas. Tuleb välja, et rongisõidul on lendamisega ühised jooned - käru pealt pakutakse süüa ja kõrvad lähevad lukku. Rongi kasuks räägib see, et kaks minutit enne väljumist lastakse veel peale ja mingist turvakontrollist pole lõhnagi. Kokkuvõttes ei saagi öelda, et õhusõit kuigisuur ajavõit oleks. Pealegi on rongijaamad tavaliselt suhteliselt linna keskel või selle läheduses, lennujaamadest ei tasu seda aga oodata. Peale oma läbi kolgitud koti kätte saamist tuleb veel mingi transpordivahendi abiga vähemalt pool tundi loksuda, et asustatud paika jõuda. Kings Crossis leidsin kassa, mis müüs metroopileteid ja palusin ühe kolme päeva travelcardi, müüja vaatas alguses natuke arusaamatu näoga, nagu oleks tahtnud veel midagi küsida, aga ma lisasin juurde, et maksab umbes viisteist naela, mispeale ta enam midagi peale raha küsida ei tahtnud ja andis mulle pileti kätte. Tänasin kontrollimata, mille ma tema käest sain. Tagasivaatavalt võib öelda, et kuna ma selle piletiga edukalt kolm päeva Londonis ringi sõitsin, ju siis oli ikka õige asi. Kodus olin metrooliinide osas kodutöö ära teinud, pidin ainult õigeid treppe ja eskalaatoreid näitavad nooled üles leidma ja tuubirongi peale hüppama. Vast pool tundi sõitu, Earls Courtsis mahatulek, kiirelt õige hotelli ukse leidmine ja ühe unise (kell oli kaheksa hommikul) Maarja näo nägemine. Olingi Londoins.