Eile, ei, juba üleeile oli teine ja viimane eksam. Miskipärast algasid nad mõlemad kell 18, omapärane. Osaliselt selle tõttu oli mu päevakava jälle tagurpidi - magama kell 6-7 ja üles kella 14 ajal. Umbes nii ta läks. Esimesele, neurovõrkude eksamile oli hea minna, olin mõni tund tagasi ärganud ja seega puhanud olemisega. Miskipärast otsustasin ma aga enne teadmuspõhiste süsteemide eksamit, et päevakava tuleb korda tagasi saada. Kuidagi õnnestus, et 26. jaanuaril kell 2 öösel keset õppimist tuli vastupandamatu uni. Läksingi magama, aga lubasin endale, et ärkan kell 10 üles, sest materjalid tahtsid veel vaatamist. Ärkasingi, ja õppisin ka. Selleks ajaks aga, kui kell kuus sai ja eksam kätte jõudis olin ma juba suhteliselt väsinud, mistulemusena minu käekiri harilikust veelgi kahtlasema kuju omandas. Ma usun, et selle järgi võiks mulle vabalt näiteks skisofreenia diagnoosi panna. Igatahes, sain ta enam-vähem tehtud. Koju tulles, aga kell oli juba kümne kandis, lootsin, et suur väsimus paneb mu kohe magama, ärkan hommikul jälle kümne ajal ja kõik on kombes. Võta näpust, seoses pinge langusega vabanes kuskil mingisugune energia, mis mind jälle kella kuueni hommikul üleval hoidis. Läksin magama, kui inimesed seoses oma tööle jõudmisega MSNi ilmuma hakkasid. Ja ma ei tea, mis sest päevakavast niimoodi saab. Aga praegu otsustas amaroK panna mängima loo "I Love The Nightlife", Alicia Bridges.
Mul on sahtlis rongipiletid, mis mind 4. veebruaril Londonisse ja 6. veebruaril sealt jälle tagasi sõidutavad. Minnes tuleb teha ümberistumine Leedsi jaamas. Maarja hoiatas mind, et ta olla kunagi keeleõppe eesmärgil miskit linti kuulanud, kus rongijaama dispetšer hõikas, millisele perroonile minna et oma rong leida. Mitte midagi ei olevat aru saada olnud. Ma loodan, et seal on ka tablood ja juhatavad sildid, sest tõepoolest, inglise keelest ei ole alati lihtne aru saada. Nettos juhtus selline lugu, et võtsin mina oma makaronid ja saiapätsi ja läksin järjekorda. Minu ees, nagu Nettos alati (tähendab, mitte ainult minu ees) oli inimene, kelle kokku krabatud kaup hästi ühte suurde kärusse ära ei tahtnud mahtuda. Müüjad tegutsevad seal aga kiiresti ja mind see ei häirinud. Minu selja taha ilmusid isa ja poeg, kah samasuguse käruga. Ütlesid mulle midagi ja näitasid käega järgmise kassa poole. See, mida nad ütlesid, kõlas umbes nii: "Mmpfmvmh!" Vaatasin neile nõutult otsa. Siis vaatasin nende viipe järgi kõrvalasuva kinnise kassa poole. Vaatasin veel nõutuma näoga. Isa ja poeg kordasid oma häälitsust paar korda, veidi nõudlikumalt. Ja vehkisid veel käega. Otsustasin igaks juhuks nende viipe järgi käituda ja teise kassa poole minna. Tuli välja, et järgmine kassa oli tegelikult lahti ja isa-poega andsid mulle sõbralikult märku, et ma oma makaronide ja saiaga mõttetult ootama ei peaks. Üritasin neile midagi vastu kobiseda, küllap said nemad minu jutust sama palju aru kui mina nende omast. Lõpp hea, kõik hea. Niipaljuke siis jälle inglise keelest kohalike suus. Leedsis on mul veidi üle poole tunni aega mõistatada, millisel perroonil millist rongi ootama jääda. Londonisse lähen ma üldse selle pärast, et Maarja sõidab sinna turismimessile. Päris hea koht kohtumiseks, minu meelest, see London.
Hommik algas tegelikult meeldiva üllatusega, et maa on härmas. Miks meeldiva? Mulle meeldib jäätunud õhk, selle pärast meeldiv üllatus. Oma maja kõrval asuvast härmas All Saintsi kirikust tegin ka pilti. Kui koolist umbes kolme tunni pärast tagasi tulin, oli kirik üles sulanud. Kooliteel pildistasin veel ühte kooli kõrval olevat, rohelise muru ja raudaiaga ümbritsetud kirikut. Väidetavalt üks UK vanimaid kivist ehitatuid, aastast 674. 
Lugejakirjad:
Palun, võta ise sõna!