Eestist jälle Inglismaale
Tegelikult jõudsin juba üleeile siia tagasi. Umbes kella 23 ajal. Eile aga tegelesin kõige muuga ja ploogimiseks nagu aega ei jäänudki. Ja ploogimise tunnet ka ei olnud. Niipalju siis vabandustest.
Reis marsruudil Tallinn-Sunderland algas 12. jaanuaril kella 9 paiku. Lennuk Berliini pidi väljuma 11:20, aga väljus varem, sest imekombel jõudsid kõik reisijad enne õiget aega kohale. Muuseas, reisijate hulgas oli väga palju soomlasi. Schönefeldi lennujaam oli mattunud uttu. Nähtavus umbes kaks meetrit. Ei tea, kas selle pärast, või olin ma magades tähele panemata jätnud teated lennuki lootusetust purunemisest ja suuremast lootusetusest maanduda, igatahes otsustasid reisijad peale õnnelikku maandumist plaksutada. Nagu filmis. Lennujaama kohta nii palju, et vääris oma nime täiesti - välisel vaatlusel tundus rohkem põllu kui lennujaama moodi. Lennuk Newcastle'isse pidi väljuma alles 20:15, istusin aega parajaks tegema Cindy (Sindi?) kohvikusse. Ühtegi eurot mul kaasas polnud. Nii jäigi väga ahvatlev värskelt pressitud apelsinimahl (0,3 l, €3,20) ostmata. Selle asemel lugesin Borgesi esseid. Siinkohal suured tänud kinkijale. Lennukile minemise protseduuri alustasin umbes kaks ja pool tundi enne väljumisaega. Esimest korda õnnestus mul saada pardale astumise grupp 'A' ehk enne mind pääsesid kohti rabama ainult lapsed ja invaliidid. Siiani olen pidanud leppima grupiga 'B'. Turvakontrolli saba oli hiiglaslik ja väga aeglaselt liikuv. Saba tagumises otsas kontrolliti pardakaarte ja hõigati valju häälega, et kellel on rohelisega "DOC" kaardile kirjutatud, võib minna teise korruse turvakontrolli. Mina olin üks õnnelikest. Loteriivõit? Teisel korrusel oli kõigepealt kiire eelkontroll ja seejärel aeglane ja äärmiselt põhjalik päriskontroll. Lisaks tavalisele metallidetektorväravale uuriti kõik inimesed põhjalikult käsiskänneriga üle. Seda hoolimata sellest, kas väravad piuksusid või mitte. Iga teine meesterahvas pidi oma kingad jalast võtma ja need läbivalgustamiseks andma. Lisaks pidin oma koti teistkordselt Röntgeni kiirte alt läbi saatma, sest ma ei teadnud, et sülearvuti tuleb muust kolast eraldi läbi valgustada. Tänu sellele kõigele sain seista teisel pool turvaväravaid samal ajal, kui kõik minu varandus ja selle sisu ekraanile ilmus. Nägin, et minu kingades (aga ka paljudes teistes kingades) on keset talda mingi (metallist?) riba. Põnev. Seejärel ehmatasin veidi, sest ekraanile ilmusid väikesed käärid. Kas tõesti on Ordi mulle "kingituse" jätnud? Ei, õnneks oli tegemist ühe proua käekotiga, minu arvuti tuli alles peale seda. Proua jäi sinna asju klaarima, mina panin kingad jalga ja leidsin vaba pingi, kus lennukit oodata ja kaneelirulle süüa. Raamatut enam lugeda ei jaksanud, väsimus oli kallal. Mõne aja pärast sain ekraanidelt teada värava, kus edasi oodata. Lennuk hilines. Kapten ütles pärast, et Belfastis oli viivitusi olnud. Enne õhku tõusmist tuli veel tiivad mingi vedelikuga üle lasta, mis pidi takistama jäätumist. Kõige selle tulemusena hilines lennuki väljumine oluliselt. Muuseas, esmakordselt nägin easyJeti lennukis vabu kohti. Ei tea, milles asi oli. Turvalisusest veel niipalju, et Euroopas on mingi passikontrollimaania lahti läinud. Passi kontrolliti absoluutselt igal pool: Eestist lahkudes, Saksamaale saabudes, Saksamaalt lahkudes, Inglismaale saabudes. Kas on äkki mingid ebapopulaarsed isikud liikvel? Saksamaalt lahkudes uuriti eriti hoolega. Passikontroll võttis isegi luubi, et paremini näha. Ilmselt oli tegemist siiski alles ametit õppiva isikuga ja minu Eesti Vabariigi pass, 2000 aasta väljalase oli talle uus ja huvitav.
Newcastle'i lennujaamas metroopiletit ostes avastasin enda üllatuseks, et metroopilet maksab £2,60, mitte £2,30 nagu olin arvanud. Õnneks leidsin taskupõhjast vajaliku hulga münte, umbes viis penni jäi ülegi. Kui rong sõitma hakkas, panin stopperi käima. 47 minuti pärast olin Stadium of Light peatuses ja 52 minuti pärast kodus (ehk siis metroopeatusest 5 minutit jalgsi ja kohal). Oli kodune tunne küll, pole midagi öelda.
Reis marsruudil Tallinn-Sunderland algas 12. jaanuaril kella 9 paiku. Lennuk Berliini pidi väljuma 11:20, aga väljus varem, sest imekombel jõudsid kõik reisijad enne õiget aega kohale. Muuseas, reisijate hulgas oli väga palju soomlasi. Schönefeldi lennujaam oli mattunud uttu. Nähtavus umbes kaks meetrit. Ei tea, kas selle pärast, või olin ma magades tähele panemata jätnud teated lennuki lootusetust purunemisest ja suuremast lootusetusest maanduda, igatahes otsustasid reisijad peale õnnelikku maandumist plaksutada. Nagu filmis. Lennujaama kohta nii palju, et vääris oma nime täiesti - välisel vaatlusel tundus rohkem põllu kui lennujaama moodi. Lennuk Newcastle'isse pidi väljuma alles 20:15, istusin aega parajaks tegema Cindy (Sindi?) kohvikusse. Ühtegi eurot mul kaasas polnud. Nii jäigi väga ahvatlev värskelt pressitud apelsinimahl (0,3 l, €3,20) ostmata. Selle asemel lugesin Borgesi esseid. Siinkohal suured tänud kinkijale. Lennukile minemise protseduuri alustasin umbes kaks ja pool tundi enne väljumisaega. Esimest korda õnnestus mul saada pardale astumise grupp 'A' ehk enne mind pääsesid kohti rabama ainult lapsed ja invaliidid. Siiani olen pidanud leppima grupiga 'B'. Turvakontrolli saba oli hiiglaslik ja väga aeglaselt liikuv. Saba tagumises otsas kontrolliti pardakaarte ja hõigati valju häälega, et kellel on rohelisega "DOC" kaardile kirjutatud, võib minna teise korruse turvakontrolli. Mina olin üks õnnelikest. Loteriivõit? Teisel korrusel oli kõigepealt kiire eelkontroll ja seejärel aeglane ja äärmiselt põhjalik päriskontroll. Lisaks tavalisele metallidetektorväravale uuriti kõik inimesed põhjalikult käsiskänneriga üle. Seda hoolimata sellest, kas väravad piuksusid või mitte. Iga teine meesterahvas pidi oma kingad jalast võtma ja need läbivalgustamiseks andma. Lisaks pidin oma koti teistkordselt Röntgeni kiirte alt läbi saatma, sest ma ei teadnud, et sülearvuti tuleb muust kolast eraldi läbi valgustada. Tänu sellele kõigele sain seista teisel pool turvaväravaid samal ajal, kui kõik minu varandus ja selle sisu ekraanile ilmus. Nägin, et minu kingades (aga ka paljudes teistes kingades) on keset talda mingi (metallist?) riba. Põnev. Seejärel ehmatasin veidi, sest ekraanile ilmusid väikesed käärid. Kas tõesti on Ordi mulle "kingituse" jätnud? Ei, õnneks oli tegemist ühe proua käekotiga, minu arvuti tuli alles peale seda. Proua jäi sinna asju klaarima, mina panin kingad jalga ja leidsin vaba pingi, kus lennukit oodata ja kaneelirulle süüa. Raamatut enam lugeda ei jaksanud, väsimus oli kallal. Mõne aja pärast sain ekraanidelt teada värava, kus edasi oodata. Lennuk hilines. Kapten ütles pärast, et Belfastis oli viivitusi olnud. Enne õhku tõusmist tuli veel tiivad mingi vedelikuga üle lasta, mis pidi takistama jäätumist. Kõige selle tulemusena hilines lennuki väljumine oluliselt. Muuseas, esmakordselt nägin easyJeti lennukis vabu kohti. Ei tea, milles asi oli. Turvalisusest veel niipalju, et Euroopas on mingi passikontrollimaania lahti läinud. Passi kontrolliti absoluutselt igal pool: Eestist lahkudes, Saksamaale saabudes, Saksamaalt lahkudes, Inglismaale saabudes. Kas on äkki mingid ebapopulaarsed isikud liikvel? Saksamaalt lahkudes uuriti eriti hoolega. Passikontroll võttis isegi luubi, et paremini näha. Ilmselt oli tegemist siiski alles ametit õppiva isikuga ja minu Eesti Vabariigi pass, 2000 aasta väljalase oli talle uus ja huvitav.
Newcastle'i lennujaamas metroopiletit ostes avastasin enda üllatuseks, et metroopilet maksab £2,60, mitte £2,30 nagu olin arvanud. Õnneks leidsin taskupõhjast vajaliku hulga münte, umbes viis penni jäi ülegi. Kui rong sõitma hakkas, panin stopperi käima. 47 minuti pärast olin Stadium of Light peatuses ja 52 minuti pärast kodus (ehk siis metroopeatusest 5 minutit jalgsi ja kohal). Oli kodune tunne küll, pole midagi öelda.
kirjutas: Sverik | laupäev, jaanuar 14, 2006
Lugejakirjad:
seal kinga talla sees on mingi kronksa jah (sellel on mingi nimi ka, aga mul ei tule meelde, mis see on, mul on vana pea), mu saapal on see katki murdunud ja seetõttu konts loksub saapa all :( mis tähendab algavat saaparallit. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. tegelikult ma tahtsin öelda, et selle kronksa olemasolu tuleb lisaks läbivalgustamisele avalikuks ka siis kui loksuva kingakontsaga saapaparandaja juurde lähed ja saad teada, et see kronksa on katki ja seda parandada ei saa.
No tore, ma leidsin su blogi just siis, kui sa Inglismaalt lahkusid, nüüd hakkan su püsilugejaks ;)
Ära taandridadega koonerda, siis on su teksti veeeel mõnusam lugeda.
Seda et, kronksa nimi kingatalla sees on "supinaator" ja tema idee on selles, et kontsa ja talda omavahel koos hoida nagu vana armast abielupaari. Ma tean, sest mu tantsukingadel on need naljaka, igasuguseid kulinaarseid fantaasiaid tekitava nimega rauad mitu korda katki läinud - ja ma võin sulle lubada, nende parandamine on üks kallemaid väljaminekuid kingaparandamisel üldse! Nii palju siis rõõmutekitavate sõnade rohkusest maailmas:)
Rõõm näha, et minu lugejad ei ole mind maha jätnud, hoolimata sellest, et ma pahatihti suure hulga raskesti loetavat teksti välja sülitan! Olge tervitatud tagasi!
Palun, võta ise sõna!