Pikk jutt

Nagu näete, ei saa ma ikka korralikult puhkust peetud ja kirjutamata jäetud. Vabandan ennast sellega, et kõik see järgnevalt kirjeldatav sai alguse Sunderlandis, nii et täiesti asjakohane.
Muuseas, seda kõike kirjutan ma praegu Riiast, praegu paberile ja hiljem loodetavasti ka ploogi. Istun Double Coffee (pole kõige parem valik, ma tean, aga ma olin pikast istumisest väsinud ja tahtsin istuda, võib-olla ühe kohvigi võtta (latte ongi praegu ees); tunne on kodune - soomlased lärmavad nurgas) ja mõtlen, mida edasi teha. Aga, alustabem siiski algusest.
Newcastle'ist pidi lend väljuma kell 19:15. Teadsin, et metroosõit Sunderlandist Newcastle'i kesklinna võtab umbes 20 minutit. Veel teadsin (olin kunagi netist uurinud), et Sunderlandist lennujaama sõitmiseks tuleb vahepeal ümber istuda. Võtsin selle kõik kokku nii, et kodust väljuma pean kell 16:00. See mul ka õnnestus. Peatusesse jõudes tuligi rong enam-vähem kohe. Enne sain veel ühele vanemale härrasmehele seletada, kuidas masinast üksikut metroopiletit saada. Temalt olevat keegi küsinud ja ta ei teadnud seletada, sest ta ise sõidab mingi teise süsteemiga. Aga see selleks. Peatustest läbi sõites jälgisin elektroonilisi tabloosid, mis perroonil ootavatele reisijatele parajasti ees oleva rongi kohta infot jagavad. Sinna oli kirjutatud: "to Airport via Newcastle". Asi tundus natuke kahtlane - teadsin ma ju, et lennujaama saamiseks pean ümber istuma. Peatustes olevaid liinide plaane ma ka eriti ei näinud. Ühel hetkel öeldi valjuhääldist, et reisijad, kes tahavad ... (ei mäleta, mis peatus see täpselt oli) sõita, palun istuge järgmises peatuses ümber. Lennujaamast mitte sõnagi. Siis ühel hetkel nägin suurt plakatit mööda vihisemas: "... 1 ... December ... routes ...". Olukord hakkas selginema. Mõtlesin, et kui ma läheksingi maha, et rongi vahetada, siis vahetaksin ma ju selle sama rongi peale, milles ma juba istusin. "to Airport via Newcastle" kõlab ju täiesti usaldusväärselt. Otsustasin, et ei vaheta ma midagi. Kui mingi nõksuga olengi vales rongis, siis aega peaks olema piisavalt, et peale valesse kohta sattumist õige rongiga õigesse kohta sõita. Ja õigesti tegin. Mõne aja pärast jäi rong seisma just para koha peal, et ma sain lugeda, kuidas 11. detsembrist marsruudid muutusid ja et nüüd saab ühe rongiga South Hyltonist (aga see on Sunderlandi tagumine ots, kui Newcastle'i poolt vaadata) otse lennujaama. Nii et mina jõudsin täiesti õigel ajal ja pisut varemgi kohale. Aga lennuk jäi hiljaks. Prahas oli olnud udu (või oli see suits, ei mäleta), mille tagajärjel väljus lennuk 25 minutit hiljem. Polnud hullu. Lennukis õnnestus aknaalune koht krabada. Vaatepilt oli pehmelt öeldes kütkestav. Väiksemad ja suuremad valgussaarekesed kogu selle lühikese 50 minuti pikkuse lennu jooksul maad katmas. Ei olnud nii, et üks suur linn ja siis tükk tühja maad. Valgus ja pimedus olid suhteliselt ühtlaselt jaotunud. Väga ilus.
Stanstedist midagi eriti rääkida pole. Otsisin vaba tooli ja veetsin oma aja seal, paremat tukkumisasendit otsides. Seda vaba tooli polnudki nii lihtne leida, sest väsinud lennureisijate poolt olid hõivatud ka enamus seinaäärseid põrandaid. Viibisin seal pingil mingis ärkveloleku ja une vahepealses seisundis. Päris magama ei lasnud jääda väike mure pagasi pärast - jalgade hoidmine kotil ja suhteliselt madala seljatoega tool lihtsalt ei lubanud head magamisasendit leida. Päris ärkvel ka ei olnud, sest mingi reisiväsimus oli ikkagi sees. Kella kolme ajal hommikul (aga lennuk pidi väljuma kell 6:25) ei pidanud enam vastu ja otsustasin lihtsalt ringi kõndida, kasvõi kotti käeotsas tirides. Asi lõppes sellega, et leidsin ühe teise vaba pingi, istusin sinna maha ja sõin ära suurema jao kaasa tehtud juusutumäärdejuustusaiadest. Kui paras hetk kätte jõudis, läksin ma check-ini lauda otsima. Õige saba leidsin üles rohke vene keelse jutu järgi. Ja muidugi oli leti kohale ka suurelt "Ryanair" ja mitte nii suurelt "Riga" kirjutatud. Leti taga töötavate inimeste nägudest oli lugeda, kuidas neil on pehmelt öeldes kõrini isellest, et heal juhul üks kümnest reisijast saab midagi aru, kui temalt küsitakse kolm kohustuslikku küsimust:

1. "Kas pakkisite oma kohvri ise?"
   
2. "Ega keegi pole teie kohvriga teie teadmata midagi sekeldanud?"
   
3. "Ega teil käsipagasis teravaid esemeid pole?"

Geniaalsed küsimused, nõus. Õnneks olid neil need ka paberil olemas, ilmselt siis mõnes muus keeleski. Suurem probleem oli aga siis, kui mõni käsipagas oli liiga suur ja selle omanikule tuli selgeks teha, et pakkigu kotid ümber või chekkigu ka käsipagas inni. Selliste vestluste kohta neil võõramaakeelseid lausekaarte polnud. Küllap mõtlesid nad: "Kas sellist Euroopat me tahtsimegi?" Ega Ryanairi lennukimeeskonnal parem põli polnud. Inimesed ei tahtnud eriti aru saada, et kõigepealt lastakse lennukisse inimesed, kelle pilet on numbriga kuni 58, siis kuni 65 jne. Varsti piletikontroll loobus ja lasi lihtsalt kõik selles järjekorras sisse nagu me seal koridoris seisime. Nojah, ega seal ju eriti vahet pole ka, olgem ausad.
Väike vahejuhtum kahe meesterahva, lapsekäru ja seda lükkava naisega. Nimelt lastakse päris kõige enne, enne igasuguseid numbreid, sisse lastega inimesed. Sellest saadi rahva hulgas isegi aru. Inimesed seisid aga tiheda massina ukse ees. (Tunnistan, mina kaasaarvatud. Mõtlesin alguses, et minu number 78 on piisavalt väike, et seista eespool näiteks reisijast numbriga 142. Eksisin.) Nii siis üritaski eelpoolmainit naine lükata eelpoolmainit käru eelpoolmainit meestest mööda. Õigemini küll läbi, sest mehed seisid seljaga tema poole ega teinud märkamagi, et mingisugused vankrirattad neil sõna otseses mõttes kannul on. Selga suruvast vankriraamist rääkimata. Miskipärast siiski üks meestest pöördus, taipas olukorda ja üritas teiselegi märku anda. Lõpuks jõudis sõnum kohale, härrasmees tatsas pool sammu kõrvale ja naisel õnnestus vanker nende kahe vahelt läbi pressida. Seepeale vaatas too viimane tatsaja märku andnud mehele otsa ja tema näost võis lugeda, kuidas ta ütles, et küll sai ikka suur heategu täna ära tehtud! Tatsaja pilk surus märguandjal kätt ja ütles: "Hea töö, hea töö." Loodan siiralt, et ta selle kõige juures üle ei pingutanud, äkki jaksab järgminegi aasta mõne heateo teha. Tore muidugi, kui väiksed asjad nii suurt (endaga) rahulolu pakuvad.
Tagasi Ryanairi meeskonna püüete juurde reisiseltskonnale midagi selgeks teha. Kogu reis jätkus üldiselt samas vaimus. Õnneks oli Ryanairis (nagu ka easyJetis) tööl valdavalt noored elurõõmsad inimesed. Ühel stjuuardessil oli vist isegi sünnipäev, kui ma ei eksi - 23 aastat. Võin eksida ka, sest ega siis minagi kõigest aru ei saa, mis mikrofoni öeldakse. Nii et liiga palju see vist neid ei heidutanud, et nad pidid viis korda järjest ütlema, et istuge ometi maha ja pange turvavöö kinni, lennuk maandub, ja ikka ei saadud aru. Ning seda, et mobiiltelefonid tuleb välja lülitada, sest see tõesti segab lennuki navigatsioonisüsteemi. Kui inimesed ikka nohisedes SMSe või tont teab mda edasi toksisid, nõuti telefoni kohest üleandmist personalile. Vahel ei aidanud aga seegi ja siis ähvardati lausa politseiga. Kuskilt leidis personal lõpuks kellegi, kes käskluse telefonide välja lülitamise kohta vene keeles mikrofoni ütles. See isegi aitas, nagukene. Ärge saage palun valesti aru, lennukimeeskonnal oli tegelikult lõbus. Ja ma ei taha öelda, et reisiseltskond oleks kuidagi juhm või pahatahtlik olnud. Lihtsalt, nagu koorivend Jaanus Jaeger kord ütles: "Seisime, teine teisel pool keelebarjääri." Nagu näete, lõppes kõik siiski õnnelikult. Hoolimata sellest, et umbes kohe peale seda, kui lennuki rattad maad puudutasid, tegid inimesed turvavööd lahti ja hakkasid pea kohalt pakke võtma. Hea küll, liialdasin natukene.
Nüüd aga, Lätis, seisan mina ise teiselpool seda barjääri. Kui linnaliinubussis poleks mind üks kaasreisijanna, kes ka juba Stanstedis ööbinud oli, kõnetanud ja küsinud, et ega ma ei tea, kuna tuleb maha minna, et bussijaama sattuda, oleksin ma ilmselt õigest kohast mööda sõitnud. Ega ma ei teagi, mida ma ootasin. Ilmselt seda, et ühel hetkel ilmub bussis tabloole "Autoosta", bussijuht karjub selle sõna mikrofoni ja ümberringi on palju kohvritega inimesi, kes kõik suurtesse bussidesse ronivad ja sealt maha tulevad. Minu saatusekaaslasest leedulanna pöördus aga vene keeles kellegi kolmanda poole ja sai vajalikud instruktsioonid. Olles ta need mulle inglise keeles edasi andnud, vibutas ta veel mõtteliselt näpuga ja ütles, et see on väga paha, et ma vene keelt ei oska. Mis mul üle jäi kui nõustuda, oli ju tema minu juhtlõng bussijaama. Orienteerusime kohale, soovisime häid jõule ja läksime oma teed. Ostsin pileti Tartusse, panin koti pagasihoidu, kõmpisin natuke linnas ringi ja siin, Double Coffees nüüd ma siis olen. Kell on kolm, buss läheb veerand kaheksa. Vaatame, mis saab.

Puhkusele

Kuna juba homme lähen lennukile ja sõidan ära Eesti poole, lähevad Sunderlandi Sõnumid talvepuhkusele. Järgmised uudised kõigi eelduste kohaselt 13. jaanuaril 2006. Muidugi, kui vaheajal peaks mingeid olulisi teateid Sunderlandist tulema, küllap ma nad siin siis ikka ära märgin. Hääd jõulu Sulle igatahes. Uute kohtumisteni uuel aastal. Aitäh, et olid minuga sel sügisel. Kohtume veel.

Veidi väsinud

Tahaksin kirjutada Sulle, kallis lugeja, sellest, kuidas ma poolteist tundi tagasi oma esimese projekti/kirjatöö/programmijupi/misiganes sisse andsin, ja et kuidas see siin käib üldse ja et kümneminutiline hilinemine pannakse kirja. Ja veel sellest, kuidas ma hommikul, hea küll, öösel siia jõudsin ja ainult raamatukokku pääsesin ja seal, läppunud õhus Windowsit olin sunnitud kasutama ja kui ebameeldiv see oli. Kuigi, tuleb tunnistada, et minu kõrval istuv indialane/pakistanlane, kes oma rahvalikke viise laulda ümises, tegi olukorra mõnevõrra lõbusamaks. Aga. Ma olen praegu väsinud ja aega ka ei ole. Nii et jääb kirjutamata. Äkki mõni teine kord? Ega Sa ei pahanda?

Hommikud koolis

Kell seitse hommikul hakkab siin ringi liikuma koristaja, kes kipub iseendaga rääkima. Kui mind märkab, siis ütleb, et oh, ei märganudki!, nagu ta oleks siis vähem iseendaga rääkinud, kui oleks teadnud, et mina ka siin olen. Ja räägib veel minuga natuke. Ja iseendaga. Loodan, et ta eesti keelt ei mõista ja üle minu õla praegu ei loe.

Uudiseid

Inglismaa lendab õhku, aga mina ei tea asjast midagi! See juhtus eile, 11. detsembri varahommikul. Mina istusin siis koolis arvuti taga. Pauku ei kulnud. Suitsu ei näe. Loodan ainult, et see kuidagi nädala pärast toimuvaid lende ei mõjuta. Noh näiteks, et suits on endiselt nii paks, et lennukid ei näe maanduda. Või et lihtsalt kütust ei ole.

Nohu, aga mitte mul

Reede hommikul saabus kooli minu sunderlandlasest kursavend, kes oli natuke ähmis, sest tema meelest ei olnud neurovõrkude lektori esitatud võrgu täpsuse mõõtmise algoritm päris õige. Ta olevat teistegi neurovõrkudega tegelevate inimestega rääkinud ja nood olevat olnud temaga ühel arvamusel. Mina ei saanud kohe aru, et milles see probleem siis tema arvates on. Nagu ütlesin, ta oli kergelt ähmis ja seetõttu rääkis veidi kiiremini kui tavaliselt. Ja loomulikult oma Sunderlandi inglise keelt. Mida ta, muuseas, võib ka niimoodi rääkida, et absoluutselt mitte ühestki sõnast ei saa aru. Vähe sellest, isegi sõnade vahekohti ei ole võimalik tabada. Tulemuseks on mingi täiesti uus keel. Õnneks üritab ta minuga rääkides pisut korralikumalt hääldada, aga ega tol hetkel sellest mingit kasu küll ei olnud, sest tal oli hirmus nohu kallal. Mida ma selle kõigega öelda tahan? Vat seda, et kohaliku, nohuse kohaliku inglise keel on segane ja arusaamatu. Ta pidi mulle vist kogu oma juttu neli korda üle seletama.

Motivée

Iirlasest kursavend hakkas majast 23 ajal lahkuma, aga uksed suletakse kell 22. Tuli minu käest küsima, et kuidas välja saada. Lubasin oma kaardiga uksed lahti teha. Iirlane (nimi ei tule kahjuks praegu meelde, vabandust!) küsis, et kuidas ka projektidega läheb. Vastasin, et läheb kah, raske on ennast tööle motiveerida. Sellega oli ta täiesti nõus ja ütles, et tema vahtis viimased kuus tundi lihtsalt Google'i gruppe. Hea teada, et ma selles mõttes üksi ei ole. Kogemata õnnestus mul teda ka hirmutada, et ühe "take home exami" ("võta eksam koju kaasa"? Jah, eksami tegemiseks on aega üks nädal.) tähtaeg on homme kell 9:30. Õnneks mõistsin, et ta sai mu jutust valesti aru (mõista aitas tema mitu korda öeldud "shit") ja seletasin uuesti, et tegelikult on tähtaeg alles nädala pärast, homme antakse eksam kätte.

Pildike kooliõuest

Pole midagi öelda, kerge udu, pimedus ja jahe õhk sobivad sellele linnale. Üks kollane poolik kuu ka taevasse. Praegu tunnen fotokast puudust. (Seda osalt kadedusest, et ühel ja teisel on võimalus väljamaalt pilte edastada.) Kahju, et ei tohi arvuteid siit välja, jõe äärde viia. Mul on tunne, et seal lendaks töö kolm korda kiiremini.

Räpased üksikasjad

Elektriga on siin nii, et elektri saamiseks tuleb kuskilt putkast mingisugune julla osta ja see siis elektrimõõtjasse pista ja siis on jälle 10 (20, 60) naela eest elektrit. Mõõtja peal on number näha. Ja see, kuidas ta väiksemaks tiksub. Minul pole eriti aimu, kuidas see süsteem töötab, tavaliselt ostab Debora selle julla ja küsib pärast raha. Ei, kõrvale panna midagi eriti ei saa, sest, nagu ma ütlesin, mõõtja peal on kogu aeg näha, palju seal raha "sees" on. Kui Debora mult järgmise julla jaoks minu osa raha küsis, ei olnud mul sula kuskilt võtta ja lubasin järgmisel päeval anda. Juhtus aga nii, et sain seda alles ülejärgmisel päeval teha. Ja siis, kui mina kodus olin, polnud jälle teda. Kirjutasin talle kirja, et suur tänu saksa maiuse eest, siin on raha, loodetavasti pole hullu, et päev hiljem, ja et loodetavasti meeldib talle tume sokolaad. Lükkasin koos kirja ja rahaga tema ukse alt ka ühe Kalevi 72% sisse.
Köögis oli vahepeal aga midagi kahtlast toimunud. Esiteks, veekeetja ümbrus oli kaetud keetmata riisiga. Teiseks, pliidi plaatide vahel ujus mingi kahtlane, veidi paks vedelik. Kolmandaks, kraanikausis oli lisaks tavapärastele mustadele nugadele-kahvlitele veidi rohkem kui ühe söögikorra jagu keedetud spagette. Mul oli aega ainult selle üle imestada ja oma söök mikrolaineahjus soojaks teha. Täna kohtusin köögis Deboraga, kes tänas sokolaadi eest ja ütles, et talle tume meeldib küll, väga hea oli. Tore. Küsis, et kas ma nägin, mis kraanikausis oli? Selleks ajaks oli kraanikauss spagettidest tühi. Vastasin, et nägin jah. Debora kurtis, et need teised tüübid (ma tegelikult ei tea, kellele ta ülejäänud kolmest korterielanikust täpsemalt vihjas) on täiesti võimatud, nagu väiksed lapsed, kas nad kodus ka nii käituvad? Debora oli need spagetid sealt ära koristanud. Veel ütles ta, et mina olin ainuke, kelle käest ta teist korda elektri raha küsima ei pidanud. Mina veel muretsesin, et andsin raha päev hiljem kui olin lubanud.
Ja kui ma siis otsiva pilguga ringi vaatasin, et kus see pott on, millega ma tahtsin oma makarone keeta, küsis Debora, et kas ma otsin potti? Ütlesin, et jah, mispeale ta oma toast selle ka tõi (see pott on Debora oma, ma tean) ja ütles, et mulle võib ta seda ikka laenata, kuigi ta selle (ju siis teiste eest) igaks juhuks oma tuppa hoiule pani. Tänasin, keetsin makaronid ära ja pesin poti puhtaks.

Puding

Mida sisaldab endas üks Nettost ostetud jõulupuding? Põhiliselt rosinaid, suhkrut ja leivapuru. Noh ja siis veel igasugu muud värki. Tegin selle asjanduse mikrolaineahjus soojaks ja otsustasin peale õhtusööki pintslisse pista. Kui kahe kolmandikuga hakkama olin saanud, tegin väikese puhkuse ja lugesin veel pakendil olevat infolehte. Lugesingi lõpuks välja, et käesolev kausike sisaldab umbes kolme portsjonit. Ohkasin kergendatult, et ma ei peagi seda tihket magusat... asja ühe korraga ära sööma.

Ja veel, miks lõikavad inglased võileivad kolmnurga kujuliseks? Ise lõikaksite ka, kui teil nii suured leivaviilud oleksid, muidu lihtsalt ei mahu leib suhu!

Bonjour

Just praegu hakkas minu vastas istuva neegri kotist kostma rahulikku naisehäälset laulu: "Ring-ring-ring. Ring-ring-ring." (jo-mi-so, di-mi-so.) Neeger võttis kotist telefoni, vajutas nuppu ja ütles: "Bonjour."

Kodus tehtud

Ma ei viitsi nendest elektroodidest rääkida. Mis seal siis ikka oli, elektroodid reie külge, haamriga põlve pihta ja loed arvutiekraanilt, kui kiiresti muskel kokku tõmbus. Kõigepealt demonstreeris Bob, kuidas seda kõike teha ja kleepis mulle elektroodid teksade peale. Kui demonstratsioon läbi sai, ütles ta, et nüüd pole muud, kui tuleb püksid alla lasta ja elektroodid naha peale kleepida. Ja et selleks on kaks võimalust. Üks võimalus on ronida lauale ja teha seda seal. Seepeale küsis keegi, et kas siis saab parema hinde, mispeale Bob ütles, et eks see sõltub jalgadest. Kui tegemist on mehega, siis ei, ei saa. Bob avaldas ka teise võimaluse, et koridoris vasakut kätt on WC, kus saab seda ka teha. Olgu öeldud, et keegi ei tahtnud oma hinnet parandada. Ja näedsa, rääkisingi natuke elektroodidest.

Õhtul köögis süüa tehes astus sisse Debora, kes ütles, et tema ema on pagar (või midagi sellist) ja tegi kõigile oma tütre korterikaaslastele väikese kingituse, ja ulatas mulle väikese tsellofaanpaki. Väga ootamatu ja väga tore üllatus, kodustehtud asjadest ongi siin puudus. Debora imestas veel, et siin ei tea mitte keegi mitte midagi kombest panna jõulude ajal lauale pärg ja sinna sisse kuni neli küünalt põlema. Ma sain öelda, et mina olen kuulnud küll sellisest kombest aga harrastamas pole ma seda veel tõesti kedagi näinud. Veel olime mõlemad nõus sellega, et ühest küljest tahaks, et jõulud juba kiiremini kohale jõuaksid ja kiiremini koju saaks, teisest küljest tahaks aga, et oleks veel palju aega oma asjadega valmis saada. Nii et kahe otsaga asi. Tema, muuseas, lendab juba neljapäeval, 15. detsembril Saksamaale.
Pakis olid aga väga huvitavad maiustused, eile sõin ära kaks beseed, taignasse oli segatud mingil kujul sokolaadi-kakaod ja natuke pähkleid ja muud head kraami. Ärge kartke, pähkleid oli seal piisavalt vähe, mulle nad ei mõjunud.