Kodus tehtud

Ma ei viitsi nendest elektroodidest rääkida. Mis seal siis ikka oli, elektroodid reie külge, haamriga põlve pihta ja loed arvutiekraanilt, kui kiiresti muskel kokku tõmbus. Kõigepealt demonstreeris Bob, kuidas seda kõike teha ja kleepis mulle elektroodid teksade peale. Kui demonstratsioon läbi sai, ütles ta, et nüüd pole muud, kui tuleb püksid alla lasta ja elektroodid naha peale kleepida. Ja et selleks on kaks võimalust. Üks võimalus on ronida lauale ja teha seda seal. Seepeale küsis keegi, et kas siis saab parema hinde, mispeale Bob ütles, et eks see sõltub jalgadest. Kui tegemist on mehega, siis ei, ei saa. Bob avaldas ka teise võimaluse, et koridoris vasakut kätt on WC, kus saab seda ka teha. Olgu öeldud, et keegi ei tahtnud oma hinnet parandada. Ja näedsa, rääkisingi natuke elektroodidest.

Õhtul köögis süüa tehes astus sisse Debora, kes ütles, et tema ema on pagar (või midagi sellist) ja tegi kõigile oma tütre korterikaaslastele väikese kingituse, ja ulatas mulle väikese tsellofaanpaki. Väga ootamatu ja väga tore üllatus, kodustehtud asjadest ongi siin puudus. Debora imestas veel, et siin ei tea mitte keegi mitte midagi kombest panna jõulude ajal lauale pärg ja sinna sisse kuni neli küünalt põlema. Ma sain öelda, et mina olen kuulnud küll sellisest kombest aga harrastamas pole ma seda veel tõesti kedagi näinud. Veel olime mõlemad nõus sellega, et ühest küljest tahaks, et jõulud juba kiiremini kohale jõuaksid ja kiiremini koju saaks, teisest küljest tahaks aga, et oleks veel palju aega oma asjadega valmis saada. Nii et kahe otsaga asi. Tema, muuseas, lendab juba neljapäeval, 15. detsembril Saksamaale.
Pakis olid aga väga huvitavad maiustused, eile sõin ära kaks beseed, taignasse oli segatud mingil kujul sokolaadi-kakaod ja natuke pähkleid ja muud head kraami. Ärge kartke, pähkleid oli seal piisavalt vähe, mulle nad ei mõjunud.