Minu poolt on nüüd vist kõik

No kuidas läks, kuidas läks. Kust mina tean. Oleks võinud paremini minna, närvis olen ma alati, kui inimestega rääkima pean, võõrkeelt on siis eriti raske hääldada, aga oleks võinud ka palju hullemini minna.

Juhendaja avastas viimasel minutil, et teist hindajat ei ole, sest Ken ei saanud tulla, Alfredo oli venitanud kõõluse ja Christo niisama kuskile ära sõitnud. Lõpuks leidis ta mingi lektori, kes ka loomuliku keele analüüsiga tegeleb (tuletame lugejale meelde, et minu töö teemaks oli automaatne Eesti-Prantsuse sõnaraamatu ehitamine), tundus täitsa meeldiv naine olevat. Leidsime siis mingi ruumi ja pidasin oma esitluse ära. Polnudki nagu niiväga kaitsmine, rohkem suuline eksam, mida viva ka tegelikult tähendab. Tundub, et neile tulemused muljet avaldasid. Jäid isegi uskuma, et "või" tähendab "or" või "butter". Hinnang tuleb 17. jaanuaril, küllap siis minu postkasti. Mis tuletab mulle meelde, et oma niigi tihedas homses päevas peaksin leidma aega ka minna ja teada anda oma uuenenud koduaadressist. Siiani teavad nad vist, et see on All Saints.

Kana ja aedvili käsikäes

Ootamatult ruttu on see aeg läinud. Ega teda polnudki palju, alla kahe nädala, aga ikkagi on kummaline, et juba ülehomme hakkan kodupoole tagasi sõitma. Pole nagu õieti kohale jõudnudki, juba paki kohver ja sõida jälle tagasi lennujaama.

Pühapäeval kolis korterisse sisse uusi inimesi. Ma ei teagi, palju neid on, kas kaks või kolm. Ühte nägin täna, esmaspäeva hommikul köögis. Keenialane, teeb oma tohtritööd siin. Teadis isegi, misasi on Eesti, ütles, et CNNi pealt tuleb mingi sari Eesti kohta, kus räägitakse, et see olla maailma kõige ilusam maa. Ma pole CNNi kunagi üle kolme sekundi järjest vaadanud, ei oskagi kommenteerida. Aga noh, mis mul üle jäi, kui temaga nõustuda. Ei tea, kas kohtun ka teiste elanikega? Pean tunnistama, et väga aktiivselt ma ise nende kontakti ei otsi. Minu päevase suhtlemisvajaduse rahuldab see, kui ma endale hommikul "tere" ütlen. Huvitav oleks muidugi teada, mis inimesed seal elavad.

Läbi seina kuulsin, kuidas keenialane küsis teise elaniku käest mingi asja kohta, et ega too ei tea, mida see endast kujutab? Ma ei saanud aru, millest nad rääkisid, aga lahendus oli see, et kõnealune objekt kuulub mulle, varasemale elanikule. Ei tea, kas nad tahavad endale ka selliseid vingeid papist pajalappe nagu minul? Ma või need neile pärandada. Või ihusid nad hammast minu ilusa kausi peale?

Natuke toidust. Ostsin Aldist mingi kana ja porrulaugu piruka. Teate, selline, lehetaigna moodi tainas ümber ja kraam sees. Täitsa hea ja mõnus, parem kui see pitsa ja lasanje, mida ma ahjus veel olen teinud. Ainult et natuke... igav on ta. Hea, aga igav. Kujutan ette, et Rick Stein teeks seitse korda maitsvama. Ei, see Aldi pirukas oli täitsa hea, aga kindlasti saaks veel parem olla.

Ei tea, kas homme veel lisan siia midagi? Kolmapäeval vaevalt et kooli satun. Küll on mul aga veel kasutada Stanstedis ostetud Internetiaega, võib-olla siis kolmapäeva ja neljapäeva vahel veel ilmub mõni sõnum.

Kõike head!

Hea, et minus ikka nõukogude inimese tee-ise-mittemillestki-midagi oskused säilinud on

Siin majas olen varemgi olnud. Ei, mitte siin majas, aga siin majadekompleksis. Clanny House, tuleb tuttav ette? Praegu elan mingis korteris, mis on läbi kolme korruse ja kus on kokku vist 8 magamistuba. Mina olen ainus elanik. Külmkapis on ainult minu toit ja dušikabiini põrandal on ainult minu juuksed. Järgmisel päeval peale sisse kolimist kuulsin mingit kolistamist, vaatasin aknast välja ja nägin välisukse ees kohvrit. Ei jäänud pikalt passima, nii et ma ei teagi, mida see kohver seal tegi. Võib-olla kolis välja, aga võib-olla oli ta lihtsalt vale ukse taha sattunud.

Täna hommikul kuulsin veel kolinat, tegemist oli koristajaga. Clanny House on ainult ajutiseks majutumiseks mõeldud ja korda üritatakse hoida. Ei teagi nüüd, kas see tänane tähendab nüüd seda, et on oodata uut elanikku või oli see lihtsalt regulaarne igareedene koristamine. Igatahes tehakse kõik peale inimeste magamistubade korda. Kööki minnes selgus, et sinna kõige alla käib ka inimeste nõude pesemine. Nõudepesuvahendi ja -nuustiku olin ma ise ostnud, ja kasutatud oli neid ka. Kui poleks ostnud, oleks pesemata jätnud? Või oleks oma vahenditega ära pesnud? Minul oli räpaseid asju jäänud laokile kaks - kahvel ja väike üheportsu ja tegelikult ka ühekordne lasanje karp, kuumakindel. Mina olen koristajale tänulik, et ta mõistis, et kraanikausis ja vett täis olev karp, olgugi ühekordne, tuleb ära pesta, mitte ära vista. Seda karpi läks mul täna veel vaja.

Nimelt on siin olemas keedukann ja külmkapp ja mikrolaineahi ja tavaline pliit koos ahjuga, mille küljes on isegi grill. Aga, siin ei ole mitte ühtegi köögiriista. Ahjus pole isegi plaate, on ainult kaks resti. Mida paganat on teha ajutises majutuskohas pliidiga, kui sul pole panni? Ma ei osta endale panni ainult kümneks päevaks, olen ma imelik? Niisiis ostsin ma lasanje, mis tuli koos karbiga ahju panna, et mulle jääks karp, mida veel edaspidigi saaks ahjus kasutada. Sinna üheportsu lasanje karpi panin ma täna näiteks 15 pardiga täidetud kevadrulli ja küpsetasin nad edukalt ära. Plaanin täna seal veel mingit spinatipirukat küpsetada. Esimesel päeval ostsin ma aga ühe suurema, tervelt kilose lasanje, mis oli tugevamat sorti fooliumkarbis. Selle lõikasin lapikuks (karbi, mitte lasanje), keerasin resti külge ja seal peal küpsetan ma nüüd pitsat.

Kui ma esimest korda oma toitu sinna ahju hakkasin pistma, avastasin, et mul pole ka selliseid vajalikke tarbeid nagu pajalapid. Ühegi riideeseme ega rätiku ohverdamine ei tulnud kõne alla. Pealegi võib kogemata juhtuda, et riie ei olegi riie vaid hoopis mingi sünteetika, ja siis on jama kui palju. Ahi kuum, kõht tühi ja toit ootamas. Jah, ilma pajalappideta saab toidu ahju panna, aga kuidas ta sealt pärast kätte saada? Oodata tunnikese, kuni ta piisavalt jahtub, et näppudega välja võtta? Ei... Vaatasin veel otsivalt ringi, ühe köögikapi otsast paistis mingi suur papitükk, lapikuks lükatud kartulikrõpsu kast. Nüüd on mul papist pajalapid, nendest piisab täpselt selleks, et kuum rest ahjust pliidile tõsta.

Novatt, ja siis see internett. Mingi võrk seal levib, mingi Digital Village, mis ütleb, et toksigu ma sisse oma vautšeri id ja parool ja saangi netti. Vautšeri ja parooli saan oma ülikooli või majutuse korraldaja käest. Veel oli seal suur kiri, et Clanny House'is on võrk tasuta. Mina ei teanud mingist vautšerist mitte midagi. Mind ei osanud valgustada ka mitte ükski ülikooli töötaja, küsisin siit ja sealt, aga kõik kinnitavad justkui ühest suust, et Clanny House'is pole mitte mingisugust internetti. Mina ei teagi nüüd, ei taha sinna sisse ka häkkima hakata, ja ega ma oskakski. Elan siis kodus netita. Nõme muidugi, eriti see, et annab niimoodi lootust ja siis ei saagi. Aga noh, eks ma alustan juba kolmapäeval ju tagasisõitu ka, vast elan üle.

Sunderland Revisited

Ja ongi nii, kallis lugeja, et olen tagasi Sunderlandis. Sedakorda siis selleks, et anda sisse oma magistritöö ja selle kohta väike ettekanne teha. Päris kaitsmiseks seda nimetada ei saa, keegi mind otseselt ründama ei hakka. Küsimusi küsitakse ikka.

Aga, kõigest järjekorras. Alustada tuleks ikka sellest, kuidas ma siia jõudsin.

Sedakorda siis easyJetiga Tallinnast Londonisse ja sealt edasi Newcastle'isse. Kogu aeg on räägitud, et turvakontrollid on muudkui karmimaks ja karmimaks läinud. Ootasin, et minult chek-inis igasuguseid küsimusi küsitakse, muuhulgas ka vana hea "Kas pakkisite oma koti ise?". Täielik pettumus, keegi ei küsinud seda ja ma ei saanudki öelda, et ei pakkinud, mis siis? Küsiti ainult, ega vedelikke käsipagasis pole. Ei olnud. Turvakontroll ise läks kuidagi kiiremini kui tavaliselt, aga võib-olla see ainult tundus mulle nii.

Hea küll, võtsin lennukis koha sisse ja hakkasin mööduvaid kaasreisijaid vahtima. Üks nendest oli, muuseas, ei keegi muu kui Markko Märtin. Peaksin mainima, et olen ühes lennukis sõitnud ka Sebastian Loebiga, ei mäleta ainult, kas sõitsime Vantaast Frankfurti või vastupidi.

Tuttavasse Stanstedi lennujaama jõudsin laupäeval veidi peale ühte, Newcastle'i lennuki väljumisaeg oli 21:25. Selle vahepealse aja veetsin põhiliselt poolunes. Päris unne ei lubanud jääda näiteks lennujaamas toimunud kontsert, kus kaks lauljannat pluss mõned pillimehed esitasid tuntud hitte, nagu näiteks "American Pie", "Waterloo" ja muud sellist. Seotud oli see kuidagi jõulude ja lastega, ja keegi korjas raha ka.

Veel lõbustati mind sellega, et mingi lennujaamatöötaja hakkas ühel hetkel hõikama "Anybody for crack-off?". Tüüp vaatas igaks juhuks mulle ka korraks otsa, et ega mina huvitatud pole. Ei, tõesti polnud. Lõpuks sain aru ka, mida ta sellega öelda tahtis. Krakowi lennuk väljus kuskilt teisest kohast kui oleks pidanud, inimesed tuli õigesse väravasse suunata.

Nojah, ja siis veel see, et väljuvate lendude nimekirjas oli ka sihtpunkt "Unknown foreign".

Stanstedi lennujaam on kitsi. Need vähesed elektripistikud, mida seal leida võib on neil varustatud siltidega, mis lubavad neid pistikuid kasutada ainult lennujaama personalil. Istu siis seal oma läpakaga kaks ja pool tundi, lase akul tühjaks saada ja jää magama. Ma tegin igaks juhuks kole vara check-ini ära, et saada ikka esimeste hulgas lennukisse. Oleks ma seda teadnud, et turvakontrolli taga on T-mobiili spetsiaalne läpakakasutamisala, koos täiesti ausate pistikutega! Noh, et oleks ma seda teadnud, oleksin ma veel varem ennast sisse kontrollinud.

Lennuk pidi jõudma Newcastle'isse kell 22:30, viimane metroo Sunderlandi, õigemini, South Hyltoni poole pidi väljuma 22:47. Ma polnud lootnudki, et ma selle peale jõuan. Mõtlesin öö lennujaamas veeta ja hommikul esimese metrooga kohale sõita, majutusegi olin endale registreerinud alles pühapäevast alates. Ajutine majutus, seesama koht kus ma ka mõne päeva olin peale esimest saabumist Sunderlandi. Koht oli tuttav, Millfieldi peatuses metroost välja ja viis minutit jalutamist. Igatahes juhtus selline ootamatu lugu, et juba kell 22:27 olin ma lennukist maas ja pagas ka käes. Kiire otsus ja juba ma kõndisin metroo poole. Istusin siis seal vagunis ja mõtlesin, et mida küll majutuse-inimestele rääkida. Et näe, oi, kogemata jõudsin varem kohale? Siis hakkasin ma mõtlema ka sellele, et kui ma ka kell 7 hommikul oleksin saabunud, oleks see ikka liiga vara võinud olla. Ma olen aru saanud, et kui paned endale kinni majutuse alguskuupäevaga X, siis Xndal kuupäeval kell seitse hommikul ei tasu eriti oma tuba taga nõudma hakata. Mõtlesin, et kui nad ei saa mind sisse lasta, siis palun neilt luba seal vastuvõtu põrandal pikali visata ja oodata, kuni tuba vabaneb. Ja äkki mõjuvad haletsusväärselt ka mehe silmist veerevad pisarad? Sõitsin metrooga ja mõtlesin ja kõndisin veidi jala ja laupäeva õhtul kell 23:50 olingi kohal. Majadekompleksil on aed ümber ja aial on kaardiga avatav värav. Minul kaarti polnud, vajutasin nuppu ja kõlarist hakkas kostma inglise keelset juttu. Nii harjumatu, et ei suutnudki kohe mõislikke lauseid formuleerida. Värav tehti siiski lahti.

Astusin vastuvõttu, ütlesin oma nime, näitasin majutuse lepingut ja valmistusin kõige halvemaks. Turvamees hakkas oma raamatust minu nime otsima, mina tegin suu lahti, et hakata seletama, kuidas ma ikka täiesti kogemata liiga vara olen saabunud. Tegin sellise lause, mis ütles, et tegelikult oleksin ma pidanud saabuma alles homme. Turvamees vaatas kella, naeratas ja ütles, et kümne minuti pärast ongi homme. Nõustusin temaga täielikult. Andsin allkirja, sain võtme kätte ja poole tunni pärast juba magasin oma voodis.

See viimane metroo oli vahepeal, vist Newcastle'i ja Sunderlandi vahepeal paksult inglasi täis. Põhiliselt inglasi, kes kõva häälega räägivad. Ei, nad ei karju, nad ei ole vihased, nad lihtsalt räägivad väga kõva häälega. Ja seda sõltumata sellest, kas nad on tänaval või metroos ja kas nende ümber on vähe või palju võõraid inimesi. Kujutage siis ette, kui terve metroo on puupüsti väga valjuhäälseid inimesi täis. Siin tahaks öelda "Itaalia", aga ma pole kunagi Itaalias käinud, nii et jätan selle kommentaari tegemata.

Lisaks olid seal metroos inglased, kes ei mõista üldse riietuda. Mina istun, müts peas, sall kaelas, talvejope seljas ja saapad jalas. Jah, ka mina polnud väga mõislikult käesoleva ilma jaoks riietunud. Aga minu vastas istus naine, kellel oli seljas õhuke õlgu paljaks jättev kleit. Ühel hetkel hakkas ta imestama, miks talle külm tuul peale puhub. Tema kananahka oli natuke paha vaadata.

Minu reisi lõpetas tegelikult aga enne magamajäämist üks leid. Tahtsin oma kotist mingeid asju võtta, pistsin käe sisse ja tundsin niiskust. Tõmbasin kotist välja niiske rätiku ja niiske särgi. Nuusutasin. Puhas etanool.