Edinburgh

Nagu lubatud sai, siin on tükike meie Edinburghis käigust.

Alustuseks üks All Saintsi kass, jõlgub ta seal üsna tihti ringi, ükskord nurus (näugus) lahtise akna all Maarja käest vorsti ja sai ka.

Sunderlandist metrooga Newcastle'i poole sõites on õige pea peale East Boldoni peatust näha põldude vahel maalappi, mis on sajaks väikseks taskurätisuuruseks tükikeseks jaotatud. Mõnel tükil on midagi kasvuhoonelaadset, kõigil on midagi peenardesarnast, suure hoolega kasvatatakse seal kõikvõimalikke köögivilju. Täpiks "i"-l on kasvuhoonete küljes uljalt lehvivad inglise lipud. Datšad missugused.

Rongijaamad, eriti sellised vanemad, on vahvad. Newcastle'i jaama teadustajana oli tööd leidnud endine diskor. Luges sellise pidulik-meelitava venitatud häälega, nagu edetabelisaates: jaa perrrooonile numbeer 2 on platseerunud Ivernessi rong!

Edinburghi rongijaamast välja murdmisega oli tegu, pärast jaamale ringi peale tegemist ja ostukeskuses seiklemist jõudsime linna. Kohe raudteejaama kõrval oli hirmus trummimürts ja torupillide jauramine, et ikka iga lammas aru saaks, et on šoti pealinna jõudnud. Kohalike aktsent on mõnus, enamasti ei saa eriti midagi aru. Näiteks bussijuhi jutust ei õnnestunud sõnagi eraldada. Õnneks üks vanaproua siiski rääkis meiega puhtas inglise keeles ja aitas õiges kohas väljuda.

Viimast korda Sunderlandis teed ületades kõnetas Sverikut vanem mees jalgrattal, kes arvas, et kõik need autojuhid tuleks trellide taha pista. Vastutustunne neil täiesti puudub, kihutavad nagu hullud. Vahel on ta mõelnud, et äkki on asi lihtsalt selles, et ta on vanaks jäänud. Sverik kinnitas talle, et ei, autojuhid on tõesti siin hullud. Kui me mõne tunni pärast oma Edinburghi öömaja juures bussist maha tulime, kihutas, ja tõesti, kihutas meist mööda mingi väike tuunitud autoke. Tähelepanelikud ja teadjamad teavad rääkida, et tegemist oli Volkswagen Golfiga. Igatahes, tõepoolest, kihutas. Tema järel politsei, kel oli silmnähtavalt aru peas ja kes ei üritanudki temaga sammu pidada. Küllap oli politseil kuskil eespool juba abivägi ootamas.

Meie tuba asus viktoriaanlikus-gregoriaanlikus-edvardiaanlikus tavalises beežist kivist briti majas, kus ilusad suured toad on meie kommunaalkorterite kombel pugerikeks jaotatud, millele vihjas ka meie toa lagi. Naabriks pappseina taga oli köhija. Ja mitte mingi niisama käheda kurguga sell, vaid tõsine tiisiker. Selle külalistemaja omanikeks on ilmselt endised hipid, võib-olla seal kõrvaltoas oli mõni hääbuv lillelaps. Hipindusele vihjas muusikavalik hommikusöögilauas (lähme nuusutame kõik lilli ja tinistame kitarri), majauksel sildid arts and crafts welcome, kaitseme loodust jne, ka peremehe väljanägemine. Hommikusöögilauas selgus, et köhija pole mitte surev hipi vaid noor naisterahvas.

Esimesel õhtul läksime hilisest ajast ja väsimusest hoolimata siiski jalutama, leidsime ühe mäe, mille nimi on Arturi iste. Pensionil vulkaan, kus juba madalalt olid vaated päris head, nii võtsime järgmiseks päevaks kavva mägironimise. Mäel oli näha muuhulgas ameerika turiste ja jäneseid. Päris väsitav rühkimine oli, üks konn oli poolel teel otsad andnud. Me saime siiski eluga tippu ja tagasi. Jah, laps olla muretuna veel mul meeldiks šoti mägismaal, aga põlved võttis Arturi iste päris läbi.

Mäega tutvust tegema minnes märkasime äkitselt rohus mingit kana. Oli teine selline pruun, punane laik näos. Faasan? Korralikku pilti ei saanud, suurest erutusest hakkasid käed värisema, kassivärk. Hiljem nägime veel mingeid linde, kelle me ka kiirelt faasaniteks tembeldasime. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist oli siiski tuvidega.

Katsetanud paaril päeval šoti õlledega, oleme lõpuks veendunud, et nad on rohkem viskirahvas. Eriti kehtib reegel: punases purgis õlu pole hea.

Kas seda tunnevadki inglise poissmehed ja tüdruknaised, kui nad eestisse tulevad? Muudkui vahi vastutulijatele otsa ja imesta, kui head nad kõik välja näevad. Täiesti arusaamatu. Kas inimesed on siin nii paiksed, et šoti ja inglise geenid ei segune, et ilusate näojoonte geene ka inglismaale jõuaks? Või on asi lihtsalt keskkonnas?

Signe Kivi oli vist see, kes ütles, et rahvariideid võib ja peabki kombineerima. Rahvariie peab olema rahvale lähedal. Paistab, et teda on siin kuuldud. Nägime meest, kes kandis kilti. Tundus üsna šotlane. Seljas kandis ta Itaalia koondise särki, päris huvitav kombinatsioon.

Edinburghi tasub tagasi minna, turistid on seal oodatud, neid ootavad seal erinevad õudus-ekskursioonid kitsastel pimedatel kõrvaltänavatel, Ye Olde Christmas Shoppe jõulupood, rohkelt mõttetut nodi suveniiripoodides ja pidev torupillimuusika. Aga tegelikult ka tahaks tagasi, ja eriti just šoti maale.