Olen kolinud ja loodan, et varsti ka kolimas

Juhtus säärane asi, et ostsin Tartusse korteri. Kui kallis lugeja huvitub sellest, kuidas kulgeb remont majas, mis on ehitatud aastal 1911, siis astugu ta aga julgelt läbi lehelt http://sverik.pri.ee/. Uute ja põnevate kohtumisteni!

Minu poolt on nüüd vist kõik

No kuidas läks, kuidas läks. Kust mina tean. Oleks võinud paremini minna, närvis olen ma alati, kui inimestega rääkima pean, võõrkeelt on siis eriti raske hääldada, aga oleks võinud ka palju hullemini minna.

Juhendaja avastas viimasel minutil, et teist hindajat ei ole, sest Ken ei saanud tulla, Alfredo oli venitanud kõõluse ja Christo niisama kuskile ära sõitnud. Lõpuks leidis ta mingi lektori, kes ka loomuliku keele analüüsiga tegeleb (tuletame lugejale meelde, et minu töö teemaks oli automaatne Eesti-Prantsuse sõnaraamatu ehitamine), tundus täitsa meeldiv naine olevat. Leidsime siis mingi ruumi ja pidasin oma esitluse ära. Polnudki nagu niiväga kaitsmine, rohkem suuline eksam, mida viva ka tegelikult tähendab. Tundub, et neile tulemused muljet avaldasid. Jäid isegi uskuma, et "või" tähendab "or" või "butter". Hinnang tuleb 17. jaanuaril, küllap siis minu postkasti. Mis tuletab mulle meelde, et oma niigi tihedas homses päevas peaksin leidma aega ka minna ja teada anda oma uuenenud koduaadressist. Siiani teavad nad vist, et see on All Saints.

Kana ja aedvili käsikäes

Ootamatult ruttu on see aeg läinud. Ega teda polnudki palju, alla kahe nädala, aga ikkagi on kummaline, et juba ülehomme hakkan kodupoole tagasi sõitma. Pole nagu õieti kohale jõudnudki, juba paki kohver ja sõida jälle tagasi lennujaama.

Pühapäeval kolis korterisse sisse uusi inimesi. Ma ei teagi, palju neid on, kas kaks või kolm. Ühte nägin täna, esmaspäeva hommikul köögis. Keenialane, teeb oma tohtritööd siin. Teadis isegi, misasi on Eesti, ütles, et CNNi pealt tuleb mingi sari Eesti kohta, kus räägitakse, et see olla maailma kõige ilusam maa. Ma pole CNNi kunagi üle kolme sekundi järjest vaadanud, ei oskagi kommenteerida. Aga noh, mis mul üle jäi, kui temaga nõustuda. Ei tea, kas kohtun ka teiste elanikega? Pean tunnistama, et väga aktiivselt ma ise nende kontakti ei otsi. Minu päevase suhtlemisvajaduse rahuldab see, kui ma endale hommikul "tere" ütlen. Huvitav oleks muidugi teada, mis inimesed seal elavad.

Läbi seina kuulsin, kuidas keenialane küsis teise elaniku käest mingi asja kohta, et ega too ei tea, mida see endast kujutab? Ma ei saanud aru, millest nad rääkisid, aga lahendus oli see, et kõnealune objekt kuulub mulle, varasemale elanikule. Ei tea, kas nad tahavad endale ka selliseid vingeid papist pajalappe nagu minul? Ma või need neile pärandada. Või ihusid nad hammast minu ilusa kausi peale?

Natuke toidust. Ostsin Aldist mingi kana ja porrulaugu piruka. Teate, selline, lehetaigna moodi tainas ümber ja kraam sees. Täitsa hea ja mõnus, parem kui see pitsa ja lasanje, mida ma ahjus veel olen teinud. Ainult et natuke... igav on ta. Hea, aga igav. Kujutan ette, et Rick Stein teeks seitse korda maitsvama. Ei, see Aldi pirukas oli täitsa hea, aga kindlasti saaks veel parem olla.

Ei tea, kas homme veel lisan siia midagi? Kolmapäeval vaevalt et kooli satun. Küll on mul aga veel kasutada Stanstedis ostetud Internetiaega, võib-olla siis kolmapäeva ja neljapäeva vahel veel ilmub mõni sõnum.

Kõike head!

Hea, et minus ikka nõukogude inimese tee-ise-mittemillestki-midagi oskused säilinud on

Siin majas olen varemgi olnud. Ei, mitte siin majas, aga siin majadekompleksis. Clanny House, tuleb tuttav ette? Praegu elan mingis korteris, mis on läbi kolme korruse ja kus on kokku vist 8 magamistuba. Mina olen ainus elanik. Külmkapis on ainult minu toit ja dušikabiini põrandal on ainult minu juuksed. Järgmisel päeval peale sisse kolimist kuulsin mingit kolistamist, vaatasin aknast välja ja nägin välisukse ees kohvrit. Ei jäänud pikalt passima, nii et ma ei teagi, mida see kohver seal tegi. Võib-olla kolis välja, aga võib-olla oli ta lihtsalt vale ukse taha sattunud.

Täna hommikul kuulsin veel kolinat, tegemist oli koristajaga. Clanny House on ainult ajutiseks majutumiseks mõeldud ja korda üritatakse hoida. Ei teagi nüüd, kas see tänane tähendab nüüd seda, et on oodata uut elanikku või oli see lihtsalt regulaarne igareedene koristamine. Igatahes tehakse kõik peale inimeste magamistubade korda. Kööki minnes selgus, et sinna kõige alla käib ka inimeste nõude pesemine. Nõudepesuvahendi ja -nuustiku olin ma ise ostnud, ja kasutatud oli neid ka. Kui poleks ostnud, oleks pesemata jätnud? Või oleks oma vahenditega ära pesnud? Minul oli räpaseid asju jäänud laokile kaks - kahvel ja väike üheportsu ja tegelikult ka ühekordne lasanje karp, kuumakindel. Mina olen koristajale tänulik, et ta mõistis, et kraanikausis ja vett täis olev karp, olgugi ühekordne, tuleb ära pesta, mitte ära vista. Seda karpi läks mul täna veel vaja.

Nimelt on siin olemas keedukann ja külmkapp ja mikrolaineahi ja tavaline pliit koos ahjuga, mille küljes on isegi grill. Aga, siin ei ole mitte ühtegi köögiriista. Ahjus pole isegi plaate, on ainult kaks resti. Mida paganat on teha ajutises majutuskohas pliidiga, kui sul pole panni? Ma ei osta endale panni ainult kümneks päevaks, olen ma imelik? Niisiis ostsin ma lasanje, mis tuli koos karbiga ahju panna, et mulle jääks karp, mida veel edaspidigi saaks ahjus kasutada. Sinna üheportsu lasanje karpi panin ma täna näiteks 15 pardiga täidetud kevadrulli ja küpsetasin nad edukalt ära. Plaanin täna seal veel mingit spinatipirukat küpsetada. Esimesel päeval ostsin ma aga ühe suurema, tervelt kilose lasanje, mis oli tugevamat sorti fooliumkarbis. Selle lõikasin lapikuks (karbi, mitte lasanje), keerasin resti külge ja seal peal küpsetan ma nüüd pitsat.

Kui ma esimest korda oma toitu sinna ahju hakkasin pistma, avastasin, et mul pole ka selliseid vajalikke tarbeid nagu pajalapid. Ühegi riideeseme ega rätiku ohverdamine ei tulnud kõne alla. Pealegi võib kogemata juhtuda, et riie ei olegi riie vaid hoopis mingi sünteetika, ja siis on jama kui palju. Ahi kuum, kõht tühi ja toit ootamas. Jah, ilma pajalappideta saab toidu ahju panna, aga kuidas ta sealt pärast kätte saada? Oodata tunnikese, kuni ta piisavalt jahtub, et näppudega välja võtta? Ei... Vaatasin veel otsivalt ringi, ühe köögikapi otsast paistis mingi suur papitükk, lapikuks lükatud kartulikrõpsu kast. Nüüd on mul papist pajalapid, nendest piisab täpselt selleks, et kuum rest ahjust pliidile tõsta.

Novatt, ja siis see internett. Mingi võrk seal levib, mingi Digital Village, mis ütleb, et toksigu ma sisse oma vautšeri id ja parool ja saangi netti. Vautšeri ja parooli saan oma ülikooli või majutuse korraldaja käest. Veel oli seal suur kiri, et Clanny House'is on võrk tasuta. Mina ei teanud mingist vautšerist mitte midagi. Mind ei osanud valgustada ka mitte ükski ülikooli töötaja, küsisin siit ja sealt, aga kõik kinnitavad justkui ühest suust, et Clanny House'is pole mitte mingisugust internetti. Mina ei teagi nüüd, ei taha sinna sisse ka häkkima hakata, ja ega ma oskakski. Elan siis kodus netita. Nõme muidugi, eriti see, et annab niimoodi lootust ja siis ei saagi. Aga noh, eks ma alustan juba kolmapäeval ju tagasisõitu ka, vast elan üle.

Sunderland Revisited

Ja ongi nii, kallis lugeja, et olen tagasi Sunderlandis. Sedakorda siis selleks, et anda sisse oma magistritöö ja selle kohta väike ettekanne teha. Päris kaitsmiseks seda nimetada ei saa, keegi mind otseselt ründama ei hakka. Küsimusi küsitakse ikka.

Aga, kõigest järjekorras. Alustada tuleks ikka sellest, kuidas ma siia jõudsin.

Sedakorda siis easyJetiga Tallinnast Londonisse ja sealt edasi Newcastle'isse. Kogu aeg on räägitud, et turvakontrollid on muudkui karmimaks ja karmimaks läinud. Ootasin, et minult chek-inis igasuguseid küsimusi küsitakse, muuhulgas ka vana hea "Kas pakkisite oma koti ise?". Täielik pettumus, keegi ei küsinud seda ja ma ei saanudki öelda, et ei pakkinud, mis siis? Küsiti ainult, ega vedelikke käsipagasis pole. Ei olnud. Turvakontroll ise läks kuidagi kiiremini kui tavaliselt, aga võib-olla see ainult tundus mulle nii.

Hea küll, võtsin lennukis koha sisse ja hakkasin mööduvaid kaasreisijaid vahtima. Üks nendest oli, muuseas, ei keegi muu kui Markko Märtin. Peaksin mainima, et olen ühes lennukis sõitnud ka Sebastian Loebiga, ei mäleta ainult, kas sõitsime Vantaast Frankfurti või vastupidi.

Tuttavasse Stanstedi lennujaama jõudsin laupäeval veidi peale ühte, Newcastle'i lennuki väljumisaeg oli 21:25. Selle vahepealse aja veetsin põhiliselt poolunes. Päris unne ei lubanud jääda näiteks lennujaamas toimunud kontsert, kus kaks lauljannat pluss mõned pillimehed esitasid tuntud hitte, nagu näiteks "American Pie", "Waterloo" ja muud sellist. Seotud oli see kuidagi jõulude ja lastega, ja keegi korjas raha ka.

Veel lõbustati mind sellega, et mingi lennujaamatöötaja hakkas ühel hetkel hõikama "Anybody for crack-off?". Tüüp vaatas igaks juhuks mulle ka korraks otsa, et ega mina huvitatud pole. Ei, tõesti polnud. Lõpuks sain aru ka, mida ta sellega öelda tahtis. Krakowi lennuk väljus kuskilt teisest kohast kui oleks pidanud, inimesed tuli õigesse väravasse suunata.

Nojah, ja siis veel see, et väljuvate lendude nimekirjas oli ka sihtpunkt "Unknown foreign".

Stanstedi lennujaam on kitsi. Need vähesed elektripistikud, mida seal leida võib on neil varustatud siltidega, mis lubavad neid pistikuid kasutada ainult lennujaama personalil. Istu siis seal oma läpakaga kaks ja pool tundi, lase akul tühjaks saada ja jää magama. Ma tegin igaks juhuks kole vara check-ini ära, et saada ikka esimeste hulgas lennukisse. Oleks ma seda teadnud, et turvakontrolli taga on T-mobiili spetsiaalne läpakakasutamisala, koos täiesti ausate pistikutega! Noh, et oleks ma seda teadnud, oleksin ma veel varem ennast sisse kontrollinud.

Lennuk pidi jõudma Newcastle'isse kell 22:30, viimane metroo Sunderlandi, õigemini, South Hyltoni poole pidi väljuma 22:47. Ma polnud lootnudki, et ma selle peale jõuan. Mõtlesin öö lennujaamas veeta ja hommikul esimese metrooga kohale sõita, majutusegi olin endale registreerinud alles pühapäevast alates. Ajutine majutus, seesama koht kus ma ka mõne päeva olin peale esimest saabumist Sunderlandi. Koht oli tuttav, Millfieldi peatuses metroost välja ja viis minutit jalutamist. Igatahes juhtus selline ootamatu lugu, et juba kell 22:27 olin ma lennukist maas ja pagas ka käes. Kiire otsus ja juba ma kõndisin metroo poole. Istusin siis seal vagunis ja mõtlesin, et mida küll majutuse-inimestele rääkida. Et näe, oi, kogemata jõudsin varem kohale? Siis hakkasin ma mõtlema ka sellele, et kui ma ka kell 7 hommikul oleksin saabunud, oleks see ikka liiga vara võinud olla. Ma olen aru saanud, et kui paned endale kinni majutuse alguskuupäevaga X, siis Xndal kuupäeval kell seitse hommikul ei tasu eriti oma tuba taga nõudma hakata. Mõtlesin, et kui nad ei saa mind sisse lasta, siis palun neilt luba seal vastuvõtu põrandal pikali visata ja oodata, kuni tuba vabaneb. Ja äkki mõjuvad haletsusväärselt ka mehe silmist veerevad pisarad? Sõitsin metrooga ja mõtlesin ja kõndisin veidi jala ja laupäeva õhtul kell 23:50 olingi kohal. Majadekompleksil on aed ümber ja aial on kaardiga avatav värav. Minul kaarti polnud, vajutasin nuppu ja kõlarist hakkas kostma inglise keelset juttu. Nii harjumatu, et ei suutnudki kohe mõislikke lauseid formuleerida. Värav tehti siiski lahti.

Astusin vastuvõttu, ütlesin oma nime, näitasin majutuse lepingut ja valmistusin kõige halvemaks. Turvamees hakkas oma raamatust minu nime otsima, mina tegin suu lahti, et hakata seletama, kuidas ma ikka täiesti kogemata liiga vara olen saabunud. Tegin sellise lause, mis ütles, et tegelikult oleksin ma pidanud saabuma alles homme. Turvamees vaatas kella, naeratas ja ütles, et kümne minuti pärast ongi homme. Nõustusin temaga täielikult. Andsin allkirja, sain võtme kätte ja poole tunni pärast juba magasin oma voodis.

See viimane metroo oli vahepeal, vist Newcastle'i ja Sunderlandi vahepeal paksult inglasi täis. Põhiliselt inglasi, kes kõva häälega räägivad. Ei, nad ei karju, nad ei ole vihased, nad lihtsalt räägivad väga kõva häälega. Ja seda sõltumata sellest, kas nad on tänaval või metroos ja kas nende ümber on vähe või palju võõraid inimesi. Kujutage siis ette, kui terve metroo on puupüsti väga valjuhäälseid inimesi täis. Siin tahaks öelda "Itaalia", aga ma pole kunagi Itaalias käinud, nii et jätan selle kommentaari tegemata.

Lisaks olid seal metroos inglased, kes ei mõista üldse riietuda. Mina istun, müts peas, sall kaelas, talvejope seljas ja saapad jalas. Jah, ka mina polnud väga mõislikult käesoleva ilma jaoks riietunud. Aga minu vastas istus naine, kellel oli seljas õhuke õlgu paljaks jättev kleit. Ühel hetkel hakkas ta imestama, miks talle külm tuul peale puhub. Tema kananahka oli natuke paha vaadata.

Minu reisi lõpetas tegelikult aga enne magamajäämist üks leid. Tahtsin oma kotist mingeid asju võtta, pistsin käe sisse ja tundsin niiskust. Tõmbasin kotist välja niiske rätiku ja niiske särgi. Nuusutasin. Puhas etanool.

Edinburgh

Nagu lubatud sai, siin on tükike meie Edinburghis käigust.

Alustuseks üks All Saintsi kass, jõlgub ta seal üsna tihti ringi, ükskord nurus (näugus) lahtise akna all Maarja käest vorsti ja sai ka.

Sunderlandist metrooga Newcastle'i poole sõites on õige pea peale East Boldoni peatust näha põldude vahel maalappi, mis on sajaks väikseks taskurätisuuruseks tükikeseks jaotatud. Mõnel tükil on midagi kasvuhoonelaadset, kõigil on midagi peenardesarnast, suure hoolega kasvatatakse seal kõikvõimalikke köögivilju. Täpiks "i"-l on kasvuhoonete küljes uljalt lehvivad inglise lipud. Datšad missugused.

Rongijaamad, eriti sellised vanemad, on vahvad. Newcastle'i jaama teadustajana oli tööd leidnud endine diskor. Luges sellise pidulik-meelitava venitatud häälega, nagu edetabelisaates: jaa perrrooonile numbeer 2 on platseerunud Ivernessi rong!

Edinburghi rongijaamast välja murdmisega oli tegu, pärast jaamale ringi peale tegemist ja ostukeskuses seiklemist jõudsime linna. Kohe raudteejaama kõrval oli hirmus trummimürts ja torupillide jauramine, et ikka iga lammas aru saaks, et on šoti pealinna jõudnud. Kohalike aktsent on mõnus, enamasti ei saa eriti midagi aru. Näiteks bussijuhi jutust ei õnnestunud sõnagi eraldada. Õnneks üks vanaproua siiski rääkis meiega puhtas inglise keeles ja aitas õiges kohas väljuda.

Viimast korda Sunderlandis teed ületades kõnetas Sverikut vanem mees jalgrattal, kes arvas, et kõik need autojuhid tuleks trellide taha pista. Vastutustunne neil täiesti puudub, kihutavad nagu hullud. Vahel on ta mõelnud, et äkki on asi lihtsalt selles, et ta on vanaks jäänud. Sverik kinnitas talle, et ei, autojuhid on tõesti siin hullud. Kui me mõne tunni pärast oma Edinburghi öömaja juures bussist maha tulime, kihutas, ja tõesti, kihutas meist mööda mingi väike tuunitud autoke. Tähelepanelikud ja teadjamad teavad rääkida, et tegemist oli Volkswagen Golfiga. Igatahes, tõepoolest, kihutas. Tema järel politsei, kel oli silmnähtavalt aru peas ja kes ei üritanudki temaga sammu pidada. Küllap oli politseil kuskil eespool juba abivägi ootamas.

Meie tuba asus viktoriaanlikus-gregoriaanlikus-edvardiaanlikus tavalises beežist kivist briti majas, kus ilusad suured toad on meie kommunaalkorterite kombel pugerikeks jaotatud, millele vihjas ka meie toa lagi. Naabriks pappseina taga oli köhija. Ja mitte mingi niisama käheda kurguga sell, vaid tõsine tiisiker. Selle külalistemaja omanikeks on ilmselt endised hipid, võib-olla seal kõrvaltoas oli mõni hääbuv lillelaps. Hipindusele vihjas muusikavalik hommikusöögilauas (lähme nuusutame kõik lilli ja tinistame kitarri), majauksel sildid arts and crafts welcome, kaitseme loodust jne, ka peremehe väljanägemine. Hommikusöögilauas selgus, et köhija pole mitte surev hipi vaid noor naisterahvas.

Esimesel õhtul läksime hilisest ajast ja väsimusest hoolimata siiski jalutama, leidsime ühe mäe, mille nimi on Arturi iste. Pensionil vulkaan, kus juba madalalt olid vaated päris head, nii võtsime järgmiseks päevaks kavva mägironimise. Mäel oli näha muuhulgas ameerika turiste ja jäneseid. Päris väsitav rühkimine oli, üks konn oli poolel teel otsad andnud. Me saime siiski eluga tippu ja tagasi. Jah, laps olla muretuna veel mul meeldiks šoti mägismaal, aga põlved võttis Arturi iste päris läbi.

Mäega tutvust tegema minnes märkasime äkitselt rohus mingit kana. Oli teine selline pruun, punane laik näos. Faasan? Korralikku pilti ei saanud, suurest erutusest hakkasid käed värisema, kassivärk. Hiljem nägime veel mingeid linde, kelle me ka kiirelt faasaniteks tembeldasime. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist oli siiski tuvidega.

Katsetanud paaril päeval šoti õlledega, oleme lõpuks veendunud, et nad on rohkem viskirahvas. Eriti kehtib reegel: punases purgis õlu pole hea.

Kas seda tunnevadki inglise poissmehed ja tüdruknaised, kui nad eestisse tulevad? Muudkui vahi vastutulijatele otsa ja imesta, kui head nad kõik välja näevad. Täiesti arusaamatu. Kas inimesed on siin nii paiksed, et šoti ja inglise geenid ei segune, et ilusate näojoonte geene ka inglismaale jõuaks? Või on asi lihtsalt keskkonnas?

Signe Kivi oli vist see, kes ütles, et rahvariideid võib ja peabki kombineerima. Rahvariie peab olema rahvale lähedal. Paistab, et teda on siin kuuldud. Nägime meest, kes kandis kilti. Tundus üsna šotlane. Seljas kandis ta Itaalia koondise särki, päris huvitav kombinatsioon.

Edinburghi tasub tagasi minna, turistid on seal oodatud, neid ootavad seal erinevad õudus-ekskursioonid kitsastel pimedatel kõrvaltänavatel, Ye Olde Christmas Shoppe jõulupood, rohkelt mõttetut nodi suveniiripoodides ja pidev torupillimuusika. Aga tegelikult ka tahaks tagasi, ja eriti just šoti maale.

Uute kohtumisteni

Nonii, ega's midagi. Hüvasti, mõttetu vaade minu aknast.

Saapaviksist peske puhtaks neegrid,
pange kokku kogu tuttav kraam.
Võtke kaasa elu näinud peeglid,
kitsas kast kus pooleks saeti daam.

Oma viiul, Bruno, pane kasti,
sa, Alfonso, pista põue flööt.
Sinul, Lulu, laabub seegi hästi,
pese sebralt maha viimne vööt.

Igas asjas tuleb tunda piire,
nalja tehti, nüüd peab piisama.
Koorem peale, meil on kaunis kiire,
ärge viitke aega niisama.

Tuldi maha trapetsite otsast,
viimast korda karu trummi lööb.
Nüüd mil tsirkus teise linna kolib,
vana lõvi klouni ära sööb.

Koorem peale, meil on kaunis kiire,
ärge viitke aega niisama.
Igas asjas tuleb tunda piire,
nalja tehti, nüüd peab piisama.

J. Viiding

Hüvasti, Sunderland. Kohtumiseni novembris.

P.S. Loodetavasti lisanduvad peagi siia kirjad Šotimaalt, jääge kuuldele.

Viimased minutid, viimased päevad

Ettevaatust: järgnev sisaldab üleloomulikus koguses sõna "ettekanne".

Teisipäeval kella kümne paiku tuli teha ettekanne oma järjekordsest kodutööst, töö tuli esitada ettekande ajal. Minul õnnestus järjekordselt viimase minuti piire nihutada. Pool vajalikust kirjatööst valmis esmaspäeva ja teisipäeva vahelisel ööl, et mitte öelda teisipäeva hommikul.

Täpse ülesande olin saanud ühe doktorandi käest, võrrelda ja katsetada piltide erinevuse mõõte. Ehk et kuidas mõõta kahe pildi sarnasust/erinevust. Võiksin ju kõik tema kaela ajada ja öelda, et tema ei teinud asju selleks ajaks kui lubas, aga ega mina tähtaegade osas kuigi palju parem ei ole. Samas, tähtaegadest üle ma väga ei lähe, jätan lihtsalt asjad viimasele sekundile.

Igatahes oleksin saanud väga edukalt oma jutu ka ilma temata valmis kirjutada, tema hilinemisi kasutasin lihtsalt ettekäänetena, miks kõike muudkui edasi lükata.

Ettekandeks vajalikud slaidid valmisid teiste ettekannete kuulamise ajal. Ühel hetkel nägin seda doktoranti klassiruumi akna tagant läbi minemas, oli ta öelnud, et kutsugu ma teda, kui oma ettekannet hakkan pidama. Käisingi enne kutsumas, aga teda polnud kohal, kuidagi oli ta siis ise õigesse kohta jõudnud. Eelmise päeva õhtuks oli ta lubanud vaadata üle mu programmijupi ja teatada meilitsi, kas arvutused on programeeritud õigesti. Kirja polnud saabunud, nüüd, teiste ettekannete ajal küsis ta, et kas saaks minu ettekande edasi lükata, ta olevat leidnud mu programmist vea. Vea, mis muudab absoluutselt kõiki tulemusi. Eino tere. Tere, Eino. Vaatasin üle, mis vea ta siis leidnud oli. Selgus, et ta ise oli Matlabi koodist veidi valesti aru saanud, lõpuks nõustus, et küllap on siis ikka õigesti tehtud.

Öösel olin maganud 20 minutit, imekombel suutsin ettekande ajal ärkvel püsida. Kursavend Martin ütles hiljem, et täitsa mõistlik ettekanne olevat olnud, tema nägi üsna mitut minu omast palju kehvemat. Loodame siis kõige paremat.

Eile lõpetasin viimase kodutöö, see siiski ei jäänud viimasele minutile, tähtaeg on kuskil 26. või 28. juunil, sel ajal oleme aga juba Šotimaal.

* * *

Ja nüüd midagi hoopis teisest valdkonnast.

Mõni aeg enne siia tulekut olin näinud "Loomade farmi" etendust. See tuletas ennast mulle minu esimeste siinoldud kuude jooksul kõvasti meelde. Paar päeva tagasi pistsime arvutisse "Loomade farmi" DVD ja vaatasime üle, ja juba kuue päeva pärast lahkume Sunderlandist päris pikaks ajaks. Rokivad nad ikka täiega, aplaus.