Londonist

Kui juba triloogiat alustasin, siis pean ta ka lõpuni kirjutama. Seega, esmaspäeva hommikul ärkasime varakult. Hommikusöök hotellis ja siis metroosse. Eelmises Londonipostituses viidatud piltidel on näha Eestit tutvustavad plakatid, need tuli peale messi pruuni papptorusse toppida ja tagasi Eestisse viia. Lennujaamas selgus, et see toru tuleb sisse saata erimõõtmelise pagasi august. Toru sai kuskile lindile pandud, linti opereerivad mehed kinnitasid, et kõik on kontrolli all. See oli ka viimane kord, kui seda toru nähti. Õnneks olid seal vaid kergesti asendatavad plakatid. Ilmselt kahtlustas turvakontroll, et tegemist on ülisuure dünamiidipulgaga ja lasi ta kuskil keset põldu õhku. Peale torust lahti saamist oli veel veidi aega, et istuda enne teele minekut, ja siis saingi lahkuvale Maarjale lehvitada. Seekord siis niipidi. Tagasi metroosse ja kesklinna poole. Umbes täpselt tund aega oli mul üle, vaatasin Piccadilly liini peatusi ja mõtlesin, et Hyde Park Corner on hea koht küll, kus maha minna ja tund aega surnuks lüüa. Sealt pärinevad ka need linnupildid. Miskit erilist sügiseses, ei, talvises pargis ei kohanud, ratsapolitseinik ei ole ju midagi erilist? Kings Crossi rongijaama jõudsin vast kolmveerand tundi enne rongi väljumist. Selgus, et sellest oli rohkem kui küll. Mõnda aega istusin ooteruumis ja lugesin raamatut, vahepeal silmanurgast piiludes, kas tablood juba annavad märku, milliselt perroonilt läheb Newcastle'i rong. Veerand tundi enne väljumist ei pidanud enam vastu ja läksin otsima, et äkki kuskil on mõni targem tabloo. Leidsingi hiiglasliku ekraani, mille ees seisis hea hulk inimesi, kaelad õieli. Aeg-ajalt ilmus mõne rongi nime taha perrooni number, mispeale ekraani juurest perrooni poole jooksma hakati. Minu rongi kohta oli aga endiselt öeldud, et valmistatakse ette. Seitse minutit enne rongi väljumist öeldi lõpuks, et rong ootab meid neljandal (äkki oli viies?) perroonil. Sinnapoole liikudes jõudsin veel kuskilt lugeda, et rong paneb uksed kinni minut või pool enne väljumisaega, sõltuvalt firmast. Selles mõttes on ta ikka lennukist kõvasti etem, ei pea kaks tundi varem kohal olema. Kui Londonisse sõites oli Newcastle'i-Leedsi vahel vana ja väsinud rong ja Leedsi-Londoni vahel uus ja korralik, siis Londoni-Newcastle'i vahel sõitis selline vahepealne - vana, aga korralik. Kompromiss? Rongireisist midagi eriti öelda polegi, lugesin raamatut ja kuulasin salaja pealt, mida minu lauakaaslased räägivad. Ahjaa, see oli natuke ebamugav, et istusime neljakesi mingi laua taga, vastasistuja jalgade tõttu ei saanud oma jalgu otse sirgu ajada. Newcastle'is mõtlesin korraks, et läheks vaataks linna ka päevasel ajal, aga olin väsinud ja näljane, tahtsin koju jõuda. Võileivad olid mul küll kotis, aga miskipärast ei tahtnud ma neid ei rongis ega tänaval süüa. Mitte, et see kuidagi ebainglispärane oleks, ei, kohalikud ei lase ennast küll kellestki häirida ja söövad nii rongis kui tänaval. Nii et ega tõesti muud küll öelda pole, õige varsti olingi Sunderlandis tagasi.