Sunderlandi Sõnumid

Olen kolinud ja loodan, et varsti ka kolimas

2007-01-22T15:58:00.002Z

Juhtus säärane asi, et ostsin Tartusse korteri. Kui kallis lugeja huvitub sellest, kuidas kulgeb remont majas, mis on ehitatud aastal 1911, siis astugu ta aga julgelt läbi lehelt http://sverik.pri.ee/. Uute ja põnevate kohtumisteni!

Minu poolt on nüüd vist kõik

2006-12-12T17:52:00.000Z

No kuidas läks, kuidas läks. Kust mina tean. Oleks võinud paremini minna, närvis olen ma alati, kui inimestega rääkima pean, võõrkeelt on siis eriti raske hääldada, aga oleks võinud ka palju hullemini minna.

Juhendaja avastas viimasel minutil, et teist hindajat ei ole, sest Ken ei saanud tulla, Alfredo oli venitanud kõõluse ja Christo niisama kuskile ära sõitnud. Lõpuks leidis ta mingi lektori, kes ka loomuliku keele analüüsiga tegeleb (tuletame lugejale meelde, et minu töö teemaks oli automaatne Eesti-Prantsuse sõnaraamatu ehitamine), tundus täitsa meeldiv naine olevat. Leidsime siis mingi ruumi ja pidasin oma esitluse ära. Polnudki nagu niiväga kaitsmine, rohkem suuline eksam, mida viva ka tegelikult tähendab. Tundub, et neile tulemused muljet avaldasid. Jäid isegi uskuma, et "või" tähendab "or" või "butter". Hinnang tuleb 17. jaanuaril, küllap siis minu postkasti. Mis tuletab mulle meelde, et oma niigi tihedas homses päevas peaksin leidma aega ka minna ja teada anda oma uuenenud koduaadressist. Siiani teavad nad vist, et see on All Saints.

Kana ja aedvili käsikäes

2006-12-11T16:51:00.000Z

Ootamatult ruttu on see aeg läinud. Ega teda polnudki palju, alla kahe nädala, aga ikkagi on kummaline, et juba ülehomme hakkan kodupoole tagasi sõitma. Pole nagu õieti kohale jõudnudki, juba paki kohver ja sõida jälle tagasi lennujaama.

Pühapäeval kolis korterisse sisse uusi inimesi. Ma ei teagi, palju neid on, kas kaks või kolm. Ühte nägin täna, esmaspäeva hommikul köögis. Keenialane, teeb oma tohtritööd siin. Teadis isegi, misasi on Eesti, ütles, et CNNi pealt tuleb mingi sari Eesti kohta, kus räägitakse, et see olla maailma kõige ilusam maa. Ma pole CNNi kunagi üle kolme sekundi järjest vaadanud, ei oskagi kommenteerida. Aga noh, mis mul üle jäi, kui temaga nõustuda. Ei tea, kas kohtun ka teiste elanikega? Pean tunnistama, et väga aktiivselt ma ise nende kontakti ei otsi. Minu päevase suhtlemisvajaduse rahuldab see, kui ma endale hommikul "tere" ütlen. Huvitav oleks muidugi teada, mis inimesed seal elavad.

Läbi seina kuulsin, kuidas keenialane küsis teise elaniku käest mingi asja kohta, et ega too ei tea, mida see endast kujutab? Ma ei saanud aru, millest nad rääkisid, aga lahendus oli see, et kõnealune objekt kuulub mulle, varasemale elanikule. Ei tea, kas nad tahavad endale ka selliseid vingeid papist pajalappe nagu minul? Ma või need neile pärandada. Või ihusid nad hammast minu ilusa kausi peale?

Natuke toidust. Ostsin Aldist mingi kana ja porrulaugu piruka. Teate, selline, lehetaigna moodi tainas ümber ja kraam sees. Täitsa hea ja mõnus, parem kui see pitsa ja lasanje, mida ma ahjus veel olen teinud. Ainult et natuke... igav on ta. Hea, aga igav. Kujutan ette, et Rick Stein teeks seitse korda maitsvama. Ei, see Aldi pirukas oli täitsa hea, aga kindlasti saaks veel parem olla.

Ei tea, kas homme veel lisan siia midagi? Kolmapäeval vaevalt et kooli satun. Küll on mul aga veel kasutada Stanstedis ostetud Internetiaega, võib-olla siis kolmapäeva ja neljapäeva vahel veel ilmub mõni sõnum.

Kõike head!

Hea, et minus ikka nõukogude inimese tee-ise-mittemillestki-midagi oskused säilinud on

2006-12-08T18:39:00.000Z

Siin majas olen varemgi olnud. Ei, mitte siin majas, aga siin majadekompleksis. Clanny House, tuleb tuttav ette? Praegu elan mingis korteris, mis on läbi kolme korruse ja kus on kokku vist 8 magamistuba. Mina olen ainus elanik. Külmkapis on ainult minu toit ja dušikabiini põrandal on ainult minu juuksed. Järgmisel päeval peale sisse kolimist kuulsin mingit kolistamist, vaatasin aknast välja ja nägin välisukse ees kohvrit. Ei jäänud pikalt passima, nii et ma ei teagi, mida see kohver seal tegi. Võib-olla kolis välja, aga võib-olla oli ta lihtsalt vale ukse taha sattunud.

Täna hommikul kuulsin veel kolinat, tegemist oli koristajaga. Clanny House on ainult ajutiseks majutumiseks mõeldud ja korda üritatakse hoida. Ei teagi nüüd, kas see tänane tähendab nüüd seda, et on oodata uut elanikku või oli see lihtsalt regulaarne igareedene koristamine. Igatahes tehakse kõik peale inimeste magamistubade korda. Kööki minnes selgus, et sinna kõige alla käib ka inimeste nõude pesemine. Nõudepesuvahendi ja -nuustiku olin ma ise ostnud, ja kasutatud oli neid ka. Kui poleks ostnud, oleks pesemata jätnud? Või oleks oma vahenditega ära pesnud? Minul oli räpaseid asju jäänud laokile kaks - kahvel ja väike üheportsu ja tegelikult ka ühekordne lasanje karp, kuumakindel. Mina olen koristajale tänulik, et ta mõistis, et kraanikausis ja vett täis olev karp, olgugi ühekordne, tuleb ära pesta, mitte ära vista. Seda karpi läks mul täna veel vaja.

Nimelt on siin olemas keedukann ja külmkapp ja mikrolaineahi ja tavaline pliit koos ahjuga, mille küljes on isegi grill. Aga, siin ei ole mitte ühtegi köögiriista. Ahjus pole isegi plaate, on ainult kaks resti. Mida paganat on teha ajutises majutuskohas pliidiga, kui sul pole panni? Ma ei osta endale panni ainult kümneks päevaks, olen ma imelik? Niisiis ostsin ma lasanje, mis tuli koos karbiga ahju panna, et mulle jääks karp, mida veel edaspidigi saaks ahjus kasutada. Sinna üheportsu lasanje karpi panin ma täna näiteks 15 pardiga täidetud kevadrulli ja küpsetasin nad edukalt ära. Plaanin täna seal veel mingit spinatipirukat küpsetada. Esimesel päeval ostsin ma aga ühe suurema, tervelt kilose lasanje, mis oli tugevamat sorti fooliumkarbis. Selle lõikasin lapikuks (karbi, mitte lasanje), keerasin resti külge ja seal peal küpsetan ma nüüd pitsat.

Kui ma esimest korda oma toitu sinna ahju hakkasin pistma, avastasin, et mul pole ka selliseid vajalikke tarbeid nagu pajalapid. Ühegi riideeseme ega rätiku ohverdamine ei tulnud kõne alla. Pealegi võib kogemata juhtuda, et riie ei olegi riie vaid hoopis mingi sünteetika, ja siis on jama kui palju. Ahi kuum, kõht tühi ja toit ootamas. Jah, ilma pajalappideta saab toidu ahju panna, aga kuidas ta sealt pärast kätte saada? Oodata tunnikese, kuni ta piisavalt jahtub, et näppudega välja võtta? Ei... Vaatasin veel otsivalt ringi, ühe köögikapi otsast paistis mingi suur papitükk, lapikuks lükatud kartulikrõpsu kast. Nüüd on mul papist pajalapid, nendest piisab täpselt selleks, et kuum rest ahjust pliidile tõsta.

Novatt, ja siis see internett. Mingi võrk seal levib, mingi Digital Village, mis ütleb, et toksigu ma sisse oma vautšeri id ja parool ja saangi netti. Vautšeri ja parooli saan oma ülikooli või majutuse korraldaja käest. Veel oli seal suur kiri, et Clanny House'is on võrk tasuta. Mina ei teanud mingist vautšerist mitte midagi. Mind ei osanud valgustada ka mitte ükski ülikooli töötaja, küsisin siit ja sealt, aga kõik kinnitavad justkui ühest suust, et Clanny House'is pole mitte mingisugust internetti. Mina ei teagi nüüd, ei taha sinna sisse ka häkkima hakata, ja ega ma oskakski. Elan siis kodus netita. Nõme muidugi, eriti see, et annab niimoodi lootust ja siis ei saagi. Aga noh, eks ma alustan juba kolmapäeval ju tagasisõitu ka, vast elan üle.

Sunderland Revisited

2006-12-06T13:45:00.000Z

Ja ongi nii, kallis lugeja, et olen tagasi Sunderlandis. Sedakorda siis selleks, et anda sisse oma magistritöö ja selle kohta väike ettekanne teha. Päris kaitsmiseks seda nimetada ei saa, keegi mind otseselt ründama ei hakka. Küsimusi küsitakse ikka.

Aga, kõigest järjekorras. Alustada tuleks ikka sellest, kuidas ma siia jõudsin.

Sedakorda siis easyJetiga Tallinnast Londonisse ja sealt edasi Newcastle'isse. Kogu aeg on räägitud, et turvakontrollid on muudkui karmimaks ja karmimaks läinud. Ootasin, et minult chek-inis igasuguseid küsimusi küsitakse, muuhulgas ka vana hea "Kas pakkisite oma koti ise?". Täielik pettumus, keegi ei küsinud seda ja ma ei saanudki öelda, et ei pakkinud, mis siis? Küsiti ainult, ega vedelikke käsipagasis pole. Ei olnud. Turvakontroll ise läks kuidagi kiiremini kui tavaliselt, aga võib-olla see ainult tundus mulle nii.

Hea küll, võtsin lennukis koha sisse ja hakkasin mööduvaid kaasreisijaid vahtima. Üks nendest oli, muuseas, ei keegi muu kui Markko Märtin. Peaksin mainima, et olen ühes lennukis sõitnud ka Sebastian Loebiga, ei mäleta ainult, kas sõitsime Vantaast Frankfurti või vastupidi.

Tuttavasse Stanstedi lennujaama jõudsin laupäeval veidi peale ühte, Newcastle'i lennuki väljumisaeg oli 21:25. Selle vahepealse aja veetsin põhiliselt poolunes. Päris unne ei lubanud jääda näiteks lennujaamas toimunud kontsert, kus kaks lauljannat pluss mõned pillimehed esitasid tuntud hitte, nagu näiteks "American Pie", "Waterloo" ja muud sellist. Seotud oli see kuidagi jõulude ja lastega, ja keegi korjas raha ka.

Veel lõbustati mind sellega, et mingi lennujaamatöötaja hakkas ühel hetkel hõikama "Anybody for crack-off?". Tüüp vaatas igaks juhuks mulle ka korraks otsa, et ega mina huvitatud pole. Ei, tõesti polnud. Lõpuks sain aru ka, mida ta sellega öelda tahtis. Krakowi lennuk väljus kuskilt teisest kohast kui oleks pidanud, inimesed tuli õigesse väravasse suunata.

Nojah, ja siis veel see, et väljuvate lendude nimekirjas oli ka sihtpunkt "Unknown foreign".

Stanstedi lennujaam on kitsi. Need vähesed elektripistikud, mida seal leida võib on neil varustatud siltidega, mis lubavad neid pistikuid kasutada ainult lennujaama personalil. Istu siis seal oma läpakaga kaks ja pool tundi, lase akul tühjaks saada ja jää magama. Ma tegin igaks juhuks kole vara check-ini ära, et saada ikka esimeste hulgas lennukisse. Oleks ma seda teadnud, et turvakontrolli taga on T-mobiili spetsiaalne läpakakasutamisala, koos täiesti ausate pistikutega! Noh, et oleks ma seda teadnud, oleksin ma veel varem ennast sisse kontrollinud.

Lennuk pidi jõudma Newcastle'isse kell 22:30, viimane metroo Sunderlandi, õigemini, South Hyltoni poole pidi väljuma 22:47. Ma polnud lootnudki, et ma selle peale jõuan. Mõtlesin öö lennujaamas veeta ja hommikul esimese metrooga kohale sõita, majutusegi olin endale registreerinud alles pühapäevast alates. Ajutine majutus, seesama koht kus ma ka mõne päeva olin peale esimest saabumist Sunderlandi. Koht oli tuttav, Millfieldi peatuses metroost välja ja viis minutit jalutamist. Igatahes juhtus selline ootamatu lugu, et juba kell 22:27 olin ma lennukist maas ja pagas ka käes. Kiire otsus ja juba ma kõndisin metroo poole. Istusin siis seal vagunis ja mõtlesin, et mida küll majutuse-inimestele rääkida. Et näe, oi, kogemata jõudsin varem kohale? Siis hakkasin ma mõtlema ka sellele, et kui ma ka kell 7 hommikul oleksin saabunud, oleks see ikka liiga vara võinud olla. Ma olen aru saanud, et kui paned endale kinni majutuse alguskuupäevaga X, siis Xndal kuupäeval kell seitse hommikul ei tasu eriti oma tuba taga nõudma hakata. Mõtlesin, et kui nad ei saa mind sisse lasta, siis palun neilt luba seal vastuvõtu põrandal pikali visata ja oodata, kuni tuba vabaneb. Ja äkki mõjuvad haletsusväärselt ka mehe silmist veerevad pisarad? Sõitsin metrooga ja mõtlesin ja kõndisin veidi jala ja laupäeva õhtul kell 23:50 olingi kohal. Majadekompleksil on aed ümber ja aial on kaardiga avatav värav. Minul kaarti polnud, vajutasin nuppu ja kõlarist hakkas kostma inglise keelset juttu. Nii harjumatu, et ei suutnudki kohe mõislikke lauseid formuleerida. Värav tehti siiski lahti.

Astusin vastuvõttu, ütlesin oma nime, näitasin majutuse lepingut ja valmistusin kõige halvemaks. Turvamees hakkas oma raamatust minu nime otsima, mina tegin suu lahti, et hakata seletama, kuidas ma ikka täiesti kogemata liiga vara olen saabunud. Tegin sellise lause, mis ütles, et tegelikult oleksin ma pidanud saabuma alles homme. Turvamees vaatas kella, naeratas ja ütles, et kümne minuti pärast ongi homme. Nõustusin temaga täielikult. Andsin allkirja, sain võtme kätte ja poole tunni pärast juba magasin oma voodis.

See viimane metroo oli vahepeal, vist Newcastle'i ja Sunderlandi vahepeal paksult inglasi täis. Põhiliselt inglasi, kes kõva häälega räägivad. Ei, nad ei karju, nad ei ole vihased, nad lihtsalt räägivad väga kõva häälega. Ja seda sõltumata sellest, kas nad on tänaval või metroos ja kas nende ümber on vähe või palju võõraid inimesi. Kujutage siis ette, kui terve metroo on puupüsti väga valjuhäälseid inimesi täis. Siin tahaks öelda "Itaalia", aga ma pole kunagi Itaalias käinud, nii et jätan selle kommentaari tegemata.

Lisaks olid seal metroos inglased, kes ei mõista üldse riietuda. Mina istun, müts peas, sall kaelas, talvejope seljas ja saapad jalas. Jah, ka mina polnud väga mõislikult käesoleva ilma jaoks riietunud. Aga minu vastas istus naine, kellel oli seljas õhuke õlgu paljaks jättev kleit. Ühel hetkel hakkas ta imestama, miks talle külm tuul peale puhub. Tema kananahka oli natuke paha vaadata.

Minu reisi lõpetas tegelikult aga enne magamajäämist üks leid. Tahtsin oma kotist mingeid asju võtta, pistsin käe sisse ja tundsin niiskust. Tõmbasin kotist välja niiske rätiku ja niiske särgi. Nuusutasin. Puhas etanool.

Edinburgh

2006-07-04T15:54:00.000+01:00

Nagu lubatud sai, siin on tükike meie Edinburghis käigust.

Alustuseks üks All Saintsi kass, jõlgub ta seal üsna tihti ringi, ükskord nurus (näugus) lahtise akna all Maarja käest vorsti ja sai ka.

Sunderlandist metrooga Newcastle'i poole sõites on õige pea peale East Boldoni peatust näha põldude vahel maalappi, mis on sajaks väikseks taskurätisuuruseks tükikeseks jaotatud. Mõnel tükil on midagi kasvuhoonelaadset, kõigil on midagi peenardesarnast, suure hoolega kasvatatakse seal kõikvõimalikke köögivilju. Täpiks "i"-l on kasvuhoonete küljes uljalt lehvivad inglise lipud. Datšad missugused.

Rongijaamad, eriti sellised vanemad, on vahvad. Newcastle'i jaama teadustajana oli tööd leidnud endine diskor. Luges sellise pidulik-meelitava venitatud häälega, nagu edetabelisaates: jaa perrrooonile numbeer 2 on platseerunud Ivernessi rong!

Edinburghi rongijaamast välja murdmisega oli tegu, pärast jaamale ringi peale tegemist ja ostukeskuses seiklemist jõudsime linna. Kohe raudteejaama kõrval oli hirmus trummimürts ja torupillide jauramine, et ikka iga lammas aru saaks, et on šoti pealinna jõudnud. Kohalike aktsent on mõnus, enamasti ei saa eriti midagi aru. Näiteks bussijuhi jutust ei õnnestunud sõnagi eraldada. Õnneks üks vanaproua siiski rääkis meiega puhtas inglise keeles ja aitas õiges kohas väljuda.

Viimast korda Sunderlandis teed ületades kõnetas Sverikut vanem mees jalgrattal, kes arvas, et kõik need autojuhid tuleks trellide taha pista. Vastutustunne neil täiesti puudub, kihutavad nagu hullud. Vahel on ta mõelnud, et äkki on asi lihtsalt selles, et ta on vanaks jäänud. Sverik kinnitas talle, et ei, autojuhid on tõesti siin hullud. Kui me mõne tunni pärast oma Edinburghi öömaja juures bussist maha tulime, kihutas, ja tõesti, kihutas meist mööda mingi väike tuunitud autoke. Tähelepanelikud ja teadjamad teavad rääkida, et tegemist oli Volkswagen Golfiga. Igatahes, tõepoolest, kihutas. Tema järel politsei, kel oli silmnähtavalt aru peas ja kes ei üritanudki temaga sammu pidada. Küllap oli politseil kuskil eespool juba abivägi ootamas.

Meie tuba asus viktoriaanlikus-gregoriaanlikus-edvardiaanlikus tavalises beežist kivist briti majas, kus ilusad suured toad on meie kommunaalkorterite kombel pugerikeks jaotatud, millele vihjas ka meie toa lagi. Naabriks pappseina taga oli köhija. Ja mitte mingi niisama käheda kurguga sell, vaid tõsine tiisiker. Selle külalistemaja omanikeks on ilmselt endised hipid, võib-olla seal kõrvaltoas oli mõni hääbuv lillelaps. Hipindusele vihjas muusikavalik hommikusöögilauas (lähme nuusutame kõik lilli ja tinistame kitarri), majauksel sildid arts and crafts welcome, kaitseme loodust jne, ka peremehe väljanägemine. Hommikusöögilauas selgus, et köhija pole mitte surev hipi vaid noor naisterahvas.

Esimesel õhtul läksime hilisest ajast ja väsimusest hoolimata siiski jalutama, leidsime ühe mäe, mille nimi on Arturi iste. Pensionil vulkaan, kus juba madalalt olid vaated päris head, nii võtsime järgmiseks päevaks kavva mägironimise. Mäel oli näha muuhulgas ameerika turiste ja jäneseid. Päris väsitav rühkimine oli, üks konn oli poolel teel otsad andnud. Me saime siiski eluga tippu ja tagasi. Jah, laps olla muretuna veel mul meeldiks šoti mägismaal, aga põlved võttis Arturi iste päris läbi.

Mäega tutvust tegema minnes märkasime äkitselt rohus mingit kana. Oli teine selline pruun, punane laik näos. Faasan? Korralikku pilti ei saanud, suurest erutusest hakkasid käed värisema, kassivärk. Hiljem nägime veel mingeid linde, kelle me ka kiirelt faasaniteks tembeldasime. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist oli siiski tuvidega.

Katsetanud paaril päeval šoti õlledega, oleme lõpuks veendunud, et nad on rohkem viskirahvas. Eriti kehtib reegel: punases purgis õlu pole hea.

Kas seda tunnevadki inglise poissmehed ja tüdruknaised, kui nad eestisse tulevad? Muudkui vahi vastutulijatele otsa ja imesta, kui head nad kõik välja näevad. Täiesti arusaamatu. Kas inimesed on siin nii paiksed, et šoti ja inglise geenid ei segune, et ilusate näojoonte geene ka inglismaale jõuaks? Või on asi lihtsalt keskkonnas?

Signe Kivi oli vist see, kes ütles, et rahvariideid võib ja peabki kombineerima. Rahvariie peab olema rahvale lähedal. Paistab, et teda on siin kuuldud. Nägime meest, kes kandis kilti. Tundus üsna šotlane. Seljas kandis ta Itaalia koondise särki, päris huvitav kombinatsioon.

Edinburghi tasub tagasi minna, turistid on seal oodatud, neid ootavad seal erinevad õudus-ekskursioonid kitsastel pimedatel kõrvaltänavatel, Ye Olde Christmas Shoppe jõulupood, rohkelt mõttetut nodi suveniiripoodides ja pidev torupillimuusika. Aga tegelikult ka tahaks tagasi, ja eriti just šoti maale.

Uute kohtumisteni

2006-06-23T12:38:00.001+01:00

Nonii, ega's midagi. Hüvasti, mõttetu vaade minu aknast.

Saapaviksist peske puhtaks neegrid,
pange kokku kogu tuttav kraam.
Võtke kaasa elu näinud peeglid,
kitsas kast kus pooleks saeti daam.

Oma viiul, Bruno, pane kasti,
sa, Alfonso, pista põue flööt.
Sinul, Lulu, laabub seegi hästi,
pese sebralt maha viimne vööt.

Igas asjas tuleb tunda piire,
nalja tehti, nüüd peab piisama.
Koorem peale, meil on kaunis kiire,
ärge viitke aega niisama.

Tuldi maha trapetsite otsast,
viimast korda karu trummi lööb.
Nüüd mil tsirkus teise linna kolib,
vana lõvi klouni ära sööb.

Koorem peale, meil on kaunis kiire,
ärge viitke aega niisama.
Igas asjas tuleb tunda piire,
nalja tehti, nüüd peab piisama.

J. Viiding

Hüvasti, Sunderland. Kohtumiseni novembris.

P.S. Loodetavasti lisanduvad peagi siia kirjad Šotimaalt, jääge kuuldele.

Jalgpall on parem kui eksam

2006-06-21T13:05:00.000+01:00

Eile käisin teist korda Newcastle'is. Linn oli endiselt tore, Suurbritannia väidetavalt parim tänav endiselt igav. Ei viitsinud piltigi teha, pealegi sadas. Vihm peletas mu ühte ostukeskusse, kuhu ma peaaegu oleks jäänudki. Hoone oli hiiglaslik, mingi 3-4 kvartalit suur ja kõik uksed viisid autoparklasse. Pärast, tuldud teed pidi tagasi minnes(no oma 3 kilomeetrit ikka) väljapääsu leidnuna nägin maja ümber veel mitmeid uksi, aga ju need olid siis ainult sissepääsud ja seestpoolt nähtamatud.

Reisu tegelikuks eesmärgiks oli kunst, Laing Art Gallery. Prerafaeliite ja viktooria-aja kunsti, hunnikus akvarelli ümbruskonna vaadetega, natuke kunstkäsitöö-liikumise esemeid ja üks Degas, Turner ja Bacon. Minu hitiks sai kuskil all nurga taga rippunud Ralph Hedley Blinking in the Sun (Cat in a Cottage Window).

Vaatamata Sveriku tänasele eksamile käisime eile Inglismaa-Rootsi mängu vaatamas. Kesklinna kahjuks ei jõudnud/viitsinud minna, sealsed kõrtsid oleksid ehk rohkem ja toredamat rahvast täis olnud. Kohalik pubi oli pooltäis kohalikke pooltäis rullnokki. Me Sverikuga üritasime kõigest väest mitte rootslaste moodi välja näha. Meid vaadati küll, aga jalgpall oli huvitavam ja vaimset ega füüsilist kontakti keegi otsima ei tulnud. Inglismaa väravate puhul üritasime eestlase tagasihoidlikul kombel rõõmustada ja Rootsi väravate puhul ükskõiksed ja pahurad olla. Inglased muidugi möirgasid, hüppasid nagu üks mees püsti ja teise värava puhul lausa üksteisele selga (nagu mängijad platsil). Sverikul oli seepärast isegi paha tunne hiljem, et ta oli Rootsi vastu olnud. Aga rootslased olid ilusamad.

Metrootiir

2006-06-18T10:40:00.000+01:00

Käisime kolmapäeval Newcastle'is. Oli täitsa mõnus linn. Täna, kui Sverik õpib eksamiks, lähen vaatan veel korra üle. Kah selline jõeäärne tööstusminevikuga, nagu Sunderlandki, aga silmnähtavalt ponnistanud saamaks kaasaaegsemaks kultuurilinnaks. Tyne'i jõe ühel kaldal on Newcastle, teisel Gateshead, muidu eraldi linnad, aga turiste meelitavad nad ühise sildi all. Ja see jõeäär paistiski põhilise tõmbenumbrina.

Gatesheadis üllatas meid esimesena väike kirik, mis osutus külastuskeskuseks. Tore muidugi, et kirik peale tulekahju tühjana seisma ei jäänud, kuid minu jaoks oli pisut kummastav haudade vahelt turismiinfoni trügida. Kirik-keskuse kõrval oli üks väga mõnus uus maja, The Sage Gateshead kontserdimaja. Terasest ja klaasist, aga selline ümar ja pehme. Sees sai ka ringi vaadata, läbi ruumi voogas sinine barjäär, mis jätkus ka õues. Hoone oli üldse kuidagi muusikapärane. Kohe selline maja, mis kutsub kontserdile. No tegelikult ajas mu kihevile hoopis see, et samal õhtul esines seal Lou Reed (Velvet Underground). Piletid olid muidugi välja müüdud, aga sai kiigata saali, kus tinistati heli paika.

Edasi läksime Baltic Flour Millsi (endine jahuveski) kaasaegse kunsti keskusse, kus oli paar ootamatult head näitust. Sellised näitused siis. Või oli mul lihtsalt nii hea päev, et kõik, mida ma Gatesheadis nägin, tundus tore ja vahva. Näiteks aastatuhande rippsild (The Millennium Bridge), mis laevade jaoks silmana kokku käivat.

Sverik oli alguses umbusklik, kui ma tahtsin ilmtingimata sõita kohaliku sümbol-maamärgi Angel of the Northi (põhja ingli) juurde. Aga tundus, et talle siiski meeldis see 20-meetrine rauast lennukitiibjate jäsemetega kuju. Tunnine väljasõit ingli juurde tekitas söögiisu, otsisime mõnusat söögikohta mingil kaubandustänaval ja muidugi tulutult. Kui jõeäärne oli mind lausa vaimustanud siis see kaubandusala oli tõeiselt igav, beežid ja suurejoonelised, igavad majad. See tänav olla radio4 küsitluses kunagi valitud suurbritannia parimaks tänavaks. Võib- olla vaatasin valest otsast või oli kõht liiga tühi, täna vaatan üle.

Lõpuks leidsime ühe kõrtsi, aga otseloomulikult oli see vaid joogikõrts, infobrošüüri andmetel lausa legendaarne rokipeerude kogunemiskoht. Ei nahkpükse ega pikki juukseid, ontlikud meesterahvad ekraanidelt jalgpalli vaatamas. Üks kivipesu-teksaülikonnas vana karvik siiski minu rõõmustamiseks nende seas. Võtsime nälja peletuseks John Smithi õlled, maitses täitsa okei, kuigi nime põhjal oleks oodanud mingit iseloomutut jama. Mängisid Saudi-Araabia ja Tuneesia, meie hoidsime pöialt spordile kui sellisele, ilmselt ka kohalikud, kuna vaadati suhteliselt kiretult. Ükspäev tahaks end Inglismaa mängu ajal mõnda pubisse sisse litsuda.

Et meil oli tahtmine metrooga rannikule jõuda, hankisime hinnalist ja maitsvat valmistoitu Marks&Spencerist. Metroo on neil siin endiselt maapealne asi, vähemasti väljaspool suuremaid linnu. Kogu piirkond on üsna tihedalt asustatud, üks linnake läheb teiseks üle, sellist päris maakohta ei kohanudki. Reisi lõpp-eesmärgiks oli reisijuhis kiidetud kulunud kuurortlinn Whitley Bay, rannikualal olid ilusad vanad ja lagunevad kaetud perroonidega rongijaamad. Tänavad tihedasti täis idamaade take-away toidukohti, räämas külalistemaju ja ööklubisid.

Et oma transpordikaardi kõiki võimalusi ära kasutada, otsustasime praamiga üle Tyne jõe sõita. Suudmes on 2 linna North Shields ja South Shields, silda nende vahel polegi. Jõudsime sadamasse ja nägime eelviimast praami lahkumas, jalutasime pisut ringi ja läksime viimasega.

Õhtu kiskus jahedaks ja et olime jälle näljased ja tüdinud, Shieldsides eriti ringi ei vaadanud. Sõitsime Newcastle'isse tagasi ja hakkasime jälle süüa otsima. Ja jõudsime taas joogipubisse, kust meid lahkesti juhatati lähedalasuvasse Salsa-nimelisse kohta, kus sõime ja jõime hispaaniapärast. Sverikule meeldis (ta kartis, et Inglismaal on ainult inglise kohad), mulle vist samal põhjusel eriti mitte.

Hilisõhtul jalutasime veel ringi, jõudsime lõpuks ka Uue Lossini (Newcastle) ja laskusime mööda eriti kitsaid ja kahtlasi treppe ning tänavaid alla jõe äärde. Turisti mõistus on ikka huvitav asi, omas kodus mõtleks ikka enne kuus korda ja ilmselt ei läheks sarnase väljanägemisega teed pidi. Aga võõras kohas, eriti San Migueli õlut joonuna ronid igale poole, kust tundub, et otse saab ja naljatad muudkui endamisi, et tea, kas saab nuiaga pähe või ei. Ei saanud. Aga öine jõeäär oli jälle ilus.

Oli tore suvepäev.

P.S. Ei õnnestunudki täna seiklema minna, Metroo rööpad olid üles võetud ja bussiga ei viitsinud.

Viimased minutid, viimased päevad

2006-06-17T20:09:00.000+01:00

Ettevaatust: järgnev sisaldab üleloomulikus koguses sõna "ettekanne".

Teisipäeval kella kümne paiku tuli teha ettekanne oma järjekordsest kodutööst, töö tuli esitada ettekande ajal. Minul õnnestus järjekordselt viimase minuti piire nihutada. Pool vajalikust kirjatööst valmis esmaspäeva ja teisipäeva vahelisel ööl, et mitte öelda teisipäeva hommikul.

Täpse ülesande olin saanud ühe doktorandi käest, võrrelda ja katsetada piltide erinevuse mõõte. Ehk et kuidas mõõta kahe pildi sarnasust/erinevust. Võiksin ju kõik tema kaela ajada ja öelda, et tema ei teinud asju selleks ajaks kui lubas, aga ega mina tähtaegade osas kuigi palju parem ei ole. Samas, tähtaegadest üle ma väga ei lähe, jätan lihtsalt asjad viimasele sekundile.

Igatahes oleksin saanud väga edukalt oma jutu ka ilma temata valmis kirjutada, tema hilinemisi kasutasin lihtsalt ettekäänetena, miks kõike muudkui edasi lükata.

Ettekandeks vajalikud slaidid valmisid teiste ettekannete kuulamise ajal. Ühel hetkel nägin seda doktoranti klassiruumi akna tagant läbi minemas, oli ta öelnud, et kutsugu ma teda, kui oma ettekannet hakkan pidama. Käisingi enne kutsumas, aga teda polnud kohal, kuidagi oli ta siis ise õigesse kohta jõudnud. Eelmise päeva õhtuks oli ta lubanud vaadata üle mu programmijupi ja teatada meilitsi, kas arvutused on programeeritud õigesti. Kirja polnud saabunud, nüüd, teiste ettekannete ajal küsis ta, et kas saaks minu ettekande edasi lükata, ta olevat leidnud mu programmist vea. Vea, mis muudab absoluutselt kõiki tulemusi. Eino tere. Tere, Eino. Vaatasin üle, mis vea ta siis leidnud oli. Selgus, et ta ise oli Matlabi koodist veidi valesti aru saanud, lõpuks nõustus, et küllap on siis ikka õigesti tehtud.

Öösel olin maganud 20 minutit, imekombel suutsin ettekande ajal ärkvel püsida. Kursavend Martin ütles hiljem, et täitsa mõistlik ettekanne olevat olnud, tema nägi üsna mitut minu omast palju kehvemat. Loodame siis kõige paremat.

Eile lõpetasin viimase kodutöö, see siiski ei jäänud viimasele minutile, tähtaeg on kuskil 26. või 28. juunil, sel ajal oleme aga juba Šotimaal.

* * *

Ja nüüd midagi hoopis teisest valdkonnast.

Mõni aeg enne siia tulekut olin näinud "Loomade farmi" etendust. See tuletas ennast mulle minu esimeste siinoldud kuude jooksul kõvasti meelde. Paar päeva tagasi pistsime arvutisse "Loomade farmi" DVD ja vaatasime üle, ja juba kuue päeva pärast lahkume Sunderlandist päris pikaks ajaks. Rokivad nad ikka täiega, aplaus.

Teisel kaldal

2006-06-13T16:34:00.000+01:00

Eile läks Sverik kooli, mina linna jalutama. Käisin ka koolis sees, selline täitsa kobe üheksakümnendate ehitis, ei mingi arhitektuuriime, aga siiamaani kõlbab vaadata (Sverik on sellest vist kunagi talvel pilti ka teinud).

Sedapuhku sain sillast üle ja kesklinna. Tegin vea, mõeldes, et lähen siuhh läbi kaubanduskeskuse ja vaatan, mis seal teisel pool ka on. Poolel teel tundus, et keskus ei lõppegi otsa. Põhimõtteliselt ongi keset linna üks hiiglaslik pood, selle ümber paar väikest tänavat, kus on ka poed, ja siis on juba elurajoonid. Ikka need pikad majarivid. Tume šokolaad, piimašokolaad, sekka mõni kamatahvel. Igavese sügisega ilm just hetkel ei hiilga, täitsa suvine on.

Murdnud end kaubandusvõrgust välja, suundusin turismiinfokeskusse kaarti hankima. Alustuseks küsisin ühe tütarlapse käest, et mis siis siin ka vaadata on (oi, ma olen oma turistidest hästi õppust võtnud!), kes oli sellise laia küsimuse peale ootamatult nõutu. Siis ilmus üks elukogenum naine, kes ütles tüdrukule, et "it's not like i'm taking over" ja võttis sujuvalt üle. Sel hetkel ma tundsin end ära. Häbi hakkas kohe. Lugematud korrad, kui ma olen praktikantide ja kaastööliste käest niimoodi kliendi ära haaranud! Aga keskus oli avar ja jahe, toolidega, kadedaks tegi kohe.

Materjalid käes, läksin Mowbray parki nendega tutvuma. Selgus, et Sunderlandis tõesti pole liiga palju vaadata, ja nüüd on hirmus isu Newcastle'isse minna. Pargis astus ligi üks tädi, kes küsis, ega ma jäätist ei taha, ta ostnud kolm tükki. Ju ta siis luges end mehega valesti kokku. Hea jäätis oli. Istekoht pargis tiigi ääres polnud jällegi kõige õnnestunum, kajakas-kajakas, appi-appi, sittus mu koti lennult täis.

Illustratsiooniks pilt pargi luigeperest. Luigeväljaheited (pildil vasakul) on ka hirmuäratavalt suured.

Jalutasin ka pargi ümbruses ringi, seal olid pisut paremad šokolaadikarva majad, hoolitsetud aedadega ja tänavadki puhtamad.

Inglased on lipuhullud. Nagu üks suur laulev revolutsioon käiks kogu aeg, autodest ja akendest on lipud väljas. Meil praegu paistab see vaid siilisoenguga poiste rõõm olevat.

Kaunistagem eesti kojad kolme koduvärviga, ja kui te alles ehitate maja, siis kasvõi tellingudki!

Hakkas tibutama ja ma läksin muuseumi. Mul läheb muuseumis alati kaua, sageli sulgemiseni. Sunderlandi muuseum oli olnud hästi interaktiivne, kui ta viie aasta eest avati, aga hüperaktiivsed briti lapsed on kogu interaktiivsuse katki teinud. Kui kuskil midagi katsuda või vajutada tuli, siis seda enamasti lihtsalt polnud või see ei töötanud. Näidati kõike: piirkonna ajalugu, söekaevurite ja laevaehitajate elu, 20. sajandit läbi naise emantsipeerumise, loomatopiseid ja mineraale, keraamikat ja tekstiili, klaasitööstuse toodangut.

Minu jaoks olid hitid: juugendisugemetega kaltsuvaip; päästearmee kolme tilaga teekann kiiremaks teevalamiseks; lõvitopis, milda läinud sajandi alguses pimedate lastele harimiseks neile ratsutada anti; kivististesaalis ootamatu laest kostev irvitusmörin "mhöhhröhhmhöhh" ning teadmine, et Beda Venerabilis kirjutas esimese inglise ajaloo just Sunderlandis. Ja loomulikult panid nad muuseumi enne kinni, kui mina lõpuni jõudsin, keraamika jäi nägemata...

Muuseumi juurde kuulus ka talveaed, kus oli kolmekümne jala kõrgune vesiobjekt, linnusirin ja eksootilised taimed.

Lõpetuseks tore raudteesild, silla all Weari jõgi.

Milline urgas!

2006-06-11T18:58:00.000+01:00

Alustuseks vabandan kõigi Sveriku lugejate ees, et nüüd kirjutan siin kohati mina, Kurnajuhka; ei hakanud oma napi 2 nädala pärast uut ploogi tegema. Ja sõnumid needki.

Eile jõudsin kohale, Berliini kaudu. Naisterahvad, kes te lähipäevil kavatsete sinnakanti sattuda, varuge aega ja erinevaid isikut ja tegevusala tõendavaid dokumente. Kaunispõllu lennusadamas oli väga norija passikontroll, minu ees õiendas pikalt ühe kena venelannaga, nõudes lisaks passile autojuhilube või ükskõik mis muid dokumente. Minu pilti uuris ka kaua, aga ilmselt ei näinud ma jalgpallilibu moodi välja, ehkki naeratasin oma parimat. Lend oli pilvitu, maa paistis. Inglise lennuvälja äärde olid kohalikud oma lambad turistidele vaatamiseks välja pannud (sestap võiks pigem Newcastle'i lennujaam kanda Schönefeldi aunime). Rongiga Sunderlandi sõites nägime veel hobuseid ja inglasi.

Sveriku korterist on kõik naabrid vist välja kolinud, aga oma sodi on nad igatahes maha jätnud. Kööki jõudes tahtsin hüüda: what a dump! (Elizabeth Taylori häälega filmist "Kes kardab...") Ja ka wc-s ja duširuumis. Pole Eestis ühikas elanud, ei tea. Ja ma pole kõige suurem puhtusesõber, eksole. Siiski tundsin hirmsat kiusatust hakata koristama, usin idaeuroopa naine ikkagi. Surusin kiusatuse maha.

Sverik pakkus mulle alustuseks Murphy'se õlut (iiri oma) ja keetis kuskussi (araabia oma) ja soendas liha (eesti oma, mina tõin). Siis imestasime, et näed, olemegi koos. Ja läksime magama.

Murelikele sugulastele Sveriku toitumisest: ta toitub küll. Väidetavalt lausa otsib poes rammusamat toitu (piimagallon kapis oli tõesti 3,7%, samas jälle kalkusnisink oli kõhnumisajakirja testivõitja, aga see olevat odav).

Täna jalutasime alustuseks mere äärde, oli tore rannailm, muidugi ei ujutud, ainult väikelapsed ja nagamannid plädistasid vees. Muulil olid kalamehed ja sekka mõni üksik kalanaine (aitäh vanaemale õnge eest, kahju et Abajale unustasin). Igal kalamehel on suur kast, ilmselt mitte saagi, vaid õlle jaoks. Ja majaka ümbrus muuli tipus lehkas ümbertöödeldud õlle järele. Mere lähedal on Roker (linnaosa) park, mis on väga lopsakas ja tore, kus mudelraudteehuvilistest papid lastele rongisõitu teevad. Ükspäev lähen ja pildistan seda teile.

Rannast tuli mööda jõeäärt loogeline jalgtee, mille ääres oli mõnus lillevõsa, tihedad õitsvad põõsad, nende seas huvitavaid taieseid: juhuslikud trepiastmed, kellegi sumadan koos pikksilmaga, korsten ja muud sellist, kõik muidugi kivist. Kõige suurejoonelisem oli poolik maja (mille laialipaisatud tükid need ülejäänud siis ilmselt olid). Isegi taldrikud köögikapil virnas, ainult mine ja ela, kiviinimene!

Oleksime läinud ka kesklinna, aga sillal (pildil; pilt tehtud ülikooli juurest) olid politseinikud ees, autod lasti üle, aga jalakäijaid mitte. Tulime koju. Esimene mulje Sunderlandist on sama, mis siinsest ühikastki: muidu korralik, aga räpasevõitu.

Olen kohal

2006-06-11T10:39:00.000+01:00

Mis toimub?

2006-06-09T16:47:00.000+01:00

Debora sõnul pidi Theo umbes nädal peale teda (ehk siis 25. mai kandis) ära sõitma, Dimitrios pidi 13. juunini jääma. Kreeklast pole ma juba väga mitu päeva näinud ega kuulnud, minu seina taga ta elas. Viimati, kui ma teda nägin, olin ma just majast väljumas, tema tuli samal hetkel oma toa uksest välja. Ütlesime "Hi!" ja jäime nagu hetkeks seisma, mispeale tema küsis, et kas ma olen lahkumas. Ütlesin, et ei. Või noh, jah, aga tulen tagasi. Tema ütles "ok" ja läks kööki.

Theo käest küsisin juuni alguses elektriraha, ja ka seda, et millal tema ära sõidab. Ütles, et 8. juunil. Tõesti, eile hommikul, kui mina kooli läksin, tõstiski tema kaste välja. Tulin õhtul tagasi, korteris valitses vaikus.

Iseenesest pole siin midagi imelikku, ainult et. Ainult et köögis on igasugust kola. Alustades kahest jogurtist (tõsi, toitu pole palju) ja lõpetades nugade-kahvlite ja nelja virna laotud kruusi ja kõige lõpuks veekeedukannuga. Kannuga, mida ma nägin esimest korda alles paar päeva tagasi. Ikka kasutatud, mitte uus. Võiks ju olla ka Dimitriose asjad, kes on lihtsalt mõneks päevaks kuskile kadunud, aga tema kapp on toidust tühi, kui mitte arvestada veerandit küüslauku ja selle koortest moodustunud hunnikut.

Võimalikke variante on mitmeid. Lahkumiskuupäevadega pani Debora mööda, nii et Dimitrios võib vabalt läinud olla, ma ise pole tema käest küsinud, kauaks ta jääb. Võib-olla oli Theol nii palju igasugust muud kola, et ta tunnistas need noad-kahvlid ja keedukannu täiesti ebavajalikuks ning jättis maha. Keedukann oli näiteks tema toas, aga tõi selle sealt enne lahkumist ära. Sama võib kehtida ka Dimitriose kohta. Ma ei tea, kelle söögiriistad need on, aga kruusid olid minu meelest Theo jaod. Ja nagu oleks neid kunagi olnud viis, lauale on aga jäänud neli... Äkki keegi neist tuleb siia samasse korterisse veel tagasi, seepärast jättis mõned asjad maha.

See viimane kõlab üsna loogiliselt. Ainult et mina ei oleks jätnud sellisel juhul oma kappi kimpu sibulaid kasvama. Rohelised varred on kapist väljas. Või jätnud külmkappi plahvatusohtlikku hermeetiliselt suletud karpi grillkanatiibadega. Täna uurisin seda karpi lähemalt, kõlblik kuni 21. veebruar. Pakend peab veel vastu, homme viin välja prügikasti.

24 tunni pärast hakkan liikuma Newcastle'i lennujaama poole!

Minust on ette jõutud

2006-06-06T16:11:00.000+01:00

Käimas oli Valentina õppivate agentide (eh, kõlab nagu "Dr. Adamsi dresseeritud hiired") viimane loeng, vaatasime õpitule tagasi. Valentina küsis palju ja keegi ei paistnud enam mitte midagi mäletavat. Kõik tegid märkmeid, nagu kuuleksid nad neid teemasid esimest korda.

Jõudsime boostingu ja baggingu juurde, Valentina küsis, kas keegi oskab nimetada nende sarnasusi? Keegi eriti ei osanud, lõpuks sakslanna Kathrin arvas, et küllap nad mõlemad kombineerivad mitmetest nõrkadest õppijatest ühe tugeva. Valentina jäi vastusega rahule, jutt jätkus enam-vähem samal teemal.

Mingil hetkel jõudsime jälle nende sarnasusteni tagasi, Valentina arvas, et minul on kindlasti hea meel välja öelda need kaks sarnasust ja erinevust, mis boostingul ja baggingul on. Meel nüüd nii hea ei olnud, aga kambapeale kuidagi nad ikka välja mõtlesime. Tundus aga, et Valentina ootas veel midagi. Ja tõesti, tema meelest oli Kathrin ennist veel ühe hea sarnasuse välja toonud. Minu enda meelest oli üks minu pakututest just Kathrinilt kuuldud, ja nii arvasid ka teised, kaasa arvatud Kathrin ise, kuid Valentina ei jäänud ikka rahule. Olukorra lahendas ugandalane Silver, kes näpuga oma paberites natuke järge otsis ja siis teatas, et tõepoolest, Kathrin oli selle sama sarnasuse välja toonud.

Ilmselt avaldatakse varsti näidend pealkirjaga "Intelligentsed süsteemid" vms. Ega mul kahju ei ole, Silver on väga tore inimene.

Mida kuuleb öösiti ja päeval ka?

2006-06-04T18:27:00.000+01:00

Mul on tunne, et seoses suve saabumisega ehitati minu akna alt jooksev tee ümber mingiks võidusõidu ringrajaks. Aeg-ajalt tundub, et aknast sõidavad, ei, lendavad mootorsõidukid mööda kiirustel, mis ületavad lubatut mitmetes kordades. Kardinad on mul pea kogu aeg ees, nii et näinud ma neist ühtegi pole. Selleks ajaks, kui jõuan vaate tänavale avada, on nemad juba ammu kadunud.

Eks nii selle liiklusega harjuda tulebki, kui vasakpoolsus selge, tuleb level 2 ja ülehelikiirusel liikuvad objektid.

Olge terved!

2006-06-01T16:09:00.000+01:00

Tervisi ja palju õnne kõigile neile, kelle sünnipäev juunikuu esimesse otsa on sattunud!

Praegu meenub kuus inimest, aga kindlasti on neid veel. Sünnipäevapuu on siin:

Seisab ta minu kooliteel, kes teab, millega on tegemist, andke märku.

Seene tänav

2006-05-27T22:11:00.000+01:00

Vat, mis kõik välja ei tule. Tuleb välja, et ma elan šampinjoni tänaval - kirjutasin Wikipediasse "portobello" ja saingi teada. Nüüd tundub mulle, et ma olen selle juba kunagi varem avastanud ja lihtsalt unustanud. Ma ei suuda enam vahet teha, on see taasavastatud mälestus või tesavüü.

Ära oota minult sisukaid ja pikki sissekandeid. Kogu aeg kulub koolitööst kõrvalehiilimisele.

Kaks nädalat veel ja siis pean öösiti teki pärast võitlema hakkama. Kas mõistad, kallis lugeja, kuidas ma seda ootan?

Liigume edasi

2006-05-27T01:26:00.000+01:00

Tartu Ülikool teatas, et paneb mu konto 30 päeva pärast kinni. See tähendab seda, et minu ut.ee postiaadress läheb hingusele. Kui ma just ei leia head põhjust, miks see konto säilitada tuleks. Noh, ega eriti ei leia küll. Doktorantuur kõlab ahvatlevalt, aga tahaks natukene puhata. Vaatame seda asja järgmisel aastal, või ülejärgmisel.

Ole siis teadlik, kallis sõber, olekski Sul aeg harjuda minu alternatiivsete aadressidega.

Life, the Universe and Everything

2006-05-23T14:42:00.000+01:00

Vahel on mul tunne, et mul on vastus olemas, puudu on ainult kaks üsna olulist asja:

Oskus oma mõtted ehk see vastus korralikult kirja panna, välja öelda, teistele edasi anda, rakendada. Ma ei saa sellest vastusest veel ise ka päris täpselt aru.
Küsimus.

Võit on käes!

2006-05-20T23:09:00.000+01:00

Äitäh kõigile! Palju õnne Soomlastele! Tsiteerides klassikuid: "Maailmal on veel lootust, kui alasti naiste asemel hevikollid võidavad."

Tulin ülekannet jälle kooli vaatama, kiirem ühendus. Ühel hetkel avastasid minu kõrval istuvad kolm tüdrukut, et minu arvuti näitab Eurovisiooni. Ütlesin neile aadressi, kust seda vaadata saab, ja kuigi oli juba 22. laul, olid nad väga õnnelikud ja asusid innuga oma arvutitest jälgima.

Täna panin ka Raadio 2 käima, video oli küll raadiost oma 20 sekundit ees, aga polnud hullu. Huvitav, kas neile ümberkaudsetele inimestele väga veider tundus, et üks vahib Eurovisiooni ja kohe mitte kuidagi ei suuda naeru pidada. No aga mis teha, purjus inimeste juttu on ju nii tore kuulata, kui teemaks on Eurovisioon ja inimesed on Juur ja Kivirähk.

Söön lambaliha

2006-05-20T18:34:00.000+01:00

Ostsin mingit külmutatud lamba kebabit. Karbile oli kirjutatud "5 kebabit", sees oli viis lambalihalatti, mis olid mõnest kohast jämedamad ja mõnest õhemad. Sinusoidi moodi. Nägi välja nagu viis lihapalli oleks üksteise otsa pandud, neli väiksemat lihapalli nende vahel. Pannil kerges õlis praadimine töötas täiesti, maitses päris hästi. Juurde praadisin kartuleid ning tegin kurgist, tomatist ja jogurtist salatit. Muidu oli hea, aga ühe asja puudumine andis tunda - salatis oleks võinud redist olla.

Valimisreklaam

2006-05-16T18:23:00.000+01:00

Ole hea, kui mahti saad, anna minu eest ja enda eest ka hääl Soomele. Eurovisioonil muidugi. Mujal võid ka anda, kui on kuskil anda, aga hetkel pean jah (laulu)võistlust silmas. Hmm.., kui nüüd mõelda, ma saaks ilmselt ise ka siit kuidagi, aga pole kohalike telefonidega üldse tutvunud. Aga Soomele, jah. Neil on ju täitsa tore lugu. Aga anna hääl ka siis, kui lugu üldse ei meeldi. Nad nii püüavad ja neil oleks väga hää meel, kui ometi mõni hea koht, ja miks mitte ka võit ükskord ometi tuleks. Nii et siis hääl Soomele, oleme rääkinud? Ja räägi teistele ka edasi.

Lisa: Jüri ploogis on asjalikku infot - viide videole ja poolfinaali hääletusnumber. Minge kaege perra.

Et keel elaks

2006-05-16T00:25:00.000+01:00

Mul on tunne, et olen seda sõna varemgi kasutanud, aga praegu tuli ta jälle meelde. Võiks ta kirjeldada näiteks inimest, kes loeb lugematul hulgal (näiteks Wikipedia) artikleid, seejuures neist lõpuni aru saamata, mis aga sellegi poolest ei takista teda loetud teemadel arutlemast ja sõna võtmast. Sõna ise oleks "tugitooliteadlane". Usun, et mõistad, mida see sõna võiks tähendada, nii et kasuta teda ja laienda minu siintoodud kirjeldust julgelt, kallis lugeja!

Kinos veel ei jookse

2006-05-15T18:55:00.000+01:00

Valmimas on uus Eesti põnevusfilmide triloogia "Optimumi otsinguil"! Siit võite endale laadida triloogia esimese osa, tööpealkirjaga movie_100_200.mpeg.

Millega on tegemist? Olen evolutsiooniliste algoritmide raames optimeerimas ühte funktsiooni. Matemaatikutele ütlen, et see funktsioon on [-5; 5]³ -> R. Teistele, et funktsioon saab sisse x, y ja z ning annab välja ühe arvu. Minu ülesandeks on leida need x, y ja z nii, et see arv oleks võimalikult väike. Funktsioonist endast ma mitte midagi ei tea, saan sinna ainult väärtusi sisse sööta ja vaadata, mis välja tuleb.

Ja video? Niimoodi näeb selle funktsiooni graafik välja, kui alt keskelt vasakule ja paremale jooksevad teljed x ja y, alla jookseb funktsiooni väärtuse telg (negatiivsed väärtused üleval, ärge neid telgedele kirjutatud numbreid uskuge) ja z telg on asetatud ajateljele. Piltlikult öeldes on ülesandeks leida võimalikult kõrge tipp.

Miks ma selle video üldse tegin? Mind häiris natuke, et ma ei teadnud sellest funktsioonist suurt midagi. Tahtsin olla veendunud, et minu algoritmid leidsid tõepoolest selle õige optimumi. Veendusin. Nüüd tuleb vajalik jutt paberile panna. Olgu öeldud, et selle video tegemine ja otsinguruumi "vaatamine" polnud absoluutselt vajalik.

P.S. Ma tean, et tegelikult on tegemist AVI DivX formaadis oleva videoklipiga, aga noh, juhtus, tänapäevased videomängijad ei tohiks sellistest pisidetailidest segadusse sattuda.

Vanasti oli rohi...?

2006-05-13T22:50:00.000+01:00

Naljakas, kuidas täna on nii, et lihtsalt avastad kõvakettalt ühe kuue gigabaidi suuruse faili. Mis on seal juba jaanuarist olnud ja mille sa nüüd esimest korda avad. Lihtsalt on meelest läinud ja jääb kahe silma vahele; mis see kuus gigabaiti siis ikka ära ei ole. Kunagi oli ka paarkümmend megabaiti kõvakettaks piisav. Eh, mäletan, kuidas mul on lõbus olnud ka täiesti kõvakettata arvutiga, kõik vajalik oli 5" diskettidel. Ühelt laetakse operatsioonisüsteem, mis tekitab virtuaalse mäluketta, teistel on mängud ja muud põnevad programmid.

Mis see kuuegigabaidine fail siis oli? Üks DVD "pilt" (iso image, noh). Nimi oli tal ka täiesti mittemidagiütlev: k3b_image.img. Monteerisin külge ja avasin Oglega. Selgus, et "Vana kuue" DVD, mingil põhjusel olin ta oma arvutisse tekitanud. Vaatasin ja kuulasin ta otsast lõpuni läbi. Ise ka imestasin, pole ma eriline Tätte fänn, aga noh, hea pikk ettekääne koolitööst kõrvalehiilimiseks. (Oi, mulle meeldib hiilida!) Ja eesti keelt on ikka tore kuulata.

Programm esitletud, magistritöö teema käes

2006-05-10T18:00:00.000+01:00

Kas teate, et kui ma närvi lähen, näiteks siis, kui pean avalikult esinema, hakkab mul ülahuule vasem pool tõmblema? Ma ei tea, kas see teistele ka paistab või tõmblevad ainult minu närvid, aga kui näete minu tõmblevaid huuli, siis teadke, et olen avalikult esinemas.

Täna esitlesime oma loomuliku keele analüüsi raames valminud programme. Kõva esitlemine oli kah, lektor, mingi tundmatu tüüp ja paar huvilist olid arvuti ümber ja kuulasid ettekandjaid.

Tundus, et lektorile ja tollele teisele tüübile minu tehtu meeldis. Küsisid mõningate parameetrite kohta, et kuidas ma need leidsin. Vastasin, et empiiriliselt. Tüüp hakkas naerma ja ütles, et ahaa, muutsid nii kaua, kuni hakkasid sobima, jajah, ära muretse, me kõik teeme nii.

Pärastpoole küsis, et noh, kas siis töötab ka? Tegemist on nimelt programmiga, mis sobitab kokku lauseid ja nende tõlkeid. Eesti ja prantsuse keeles. Näitasin ekraanile, kus tulemus näha oli. Tüüp hakkas jälle naerma ja ütles, et hüva, ta võtab prantsuse keele enda kontrollida, Michael (lektor), sa vaata eestikeelne üle. Nali naljaks, vastasin ausalt, et ei, ei tööta. Tegemist on liiga vaba tõlkega, et selline lihtne programm sellega hakkama saaks. Tõdesime, et ka negatiivne tulemus on tulemus.

Hiljem kohtusin koridoris Michaeliga ja küsisin, et kas oleks võimalik sama teemaga jätkata ja see tema juhendamisel magistritööks vormida? Sain vastuse, et jaa, muidugi, astugu ma mõnipäev läbi ja räägime sellest asjast. Nii et teema on mul nüüd siis vist olemas. Loodan, et sellest tõlkijatele reaalset kasu ka kerkib, ehk siis et järgmine lahendus juba kasutatavaid tulemusi annaks.

Kehv mälu võib kasuks tulla

2006-05-09T01:31:00.000+01:00

Leidsin kirjutamisel ja programmeerimisel ühise joone. Kirjutamise all mõtlen siin igasuguse teksti kirjutamist, mis on teistele lugemiseks ette nähtud.

Kui ma mingit juttu kirjutan, siis kirjutamise ajal aeg-ajalt ikka loen üle, millega ma hakkama olen saanud. Kirjutan juurde, unustan seejuures varasema ja saan niimoodi jutu alguse värske pilguga üle vaadata. Selle pilguga, millega vaatab seda inimene, kes teksti esimest korda näeb. Kirjutamise ajal on selle pilguga raske vaadata, vaatad ikka kirjutaja silme läbi. Kirjutades ühes jutis ja kordagi tagasi vaatamata on tulemuseks hüplik mõte, jutt pole enam voolav. Eriti hea on järgmine päev lugeda ja siis hinnang anda, nii kaua aga ei viitsi lühemate tekstide puhul tavaliselt oodata.

Avastasin, et programmeerimise juures kasutan sama põhimõtet. Näiteks ehitan mingit raamistikku, ehitamise ajal tundub kõik kogu aeg väga loogiline, iga meetod ja klass on põhjendatud. Kohe peale raamistiku valmimist on seda ka lihtne kasutada, sest kogu äsjaloodud struktuur on peas, kõik tundub intuitiivne ja mugav.

Sel hetkel on hea see raamistik korraks kõrvale panna ja üritada ta ära unustada. Kui nädala pärast on unustamine õnnestunud, tuleb ta uuesti kasutusele võtta. Siis lähenen programmile jälle esmavaataja pilguga, kellel on kindlad ootused ja kindel intuitsioon, kuidas asjad käima peavad. Kohe on selge, mis on puudu ja mis sai loodud ebaloomulikult.

Söömisest

2006-05-07T23:22:00.000+01:00

Mul on kaks võimalikku seisundit. Esimene on see, et kõht on tühi ja keskenduda ei saa, sest noh, kõht on tühi. Teine tuleb natuke hiljem, siis on kõht täis ja keskenduda ei saa, sest uni tuleb.

Aga tegelikult, uni on ka selle esimese seisundi ajal.

Ja veel, tundub, et olen sõltuvuses. Füüsilises ja psüühilises. Ja tsüklis. Pingutustele vaatamata pole veel päevagi ilma möödunud.

Kabjad

2006-05-04T18:04:00.000+01:00

Kuulsin kapjade klõbinat. Tõmbasin kardina eest, akna alt sammus mööda kahe musta hobuse ja ühe musta kutsariga must madal klaasist seintega vanker. Hobuste lakka oli põimitud lilla pael. Vankris oli helepruun kirst, paar pärga ja kaarti, ja mingi raamitud tahvel. Vankri järel sõitis üks must läikiv limusiin, siis teine. Mõtlesin juba, et tegemist on mingi tähtsama tegelase suurema matusega. Siis lõpetas aga rongkäigu väike helesinine pereauto.

Saingi maast lahti

2006-05-04T13:31:00.000+01:00

Pea-aegu kõigis paremates põnevusfilmides ärkab peategelane ühel hetkel kõrbes, ja tema pea peale on roninud skorpion, astel pistevalmis.

Äkki oli tegemist mingi inglise herilasega, kes ei mõistagi nõelata? Ilmselt oli ta just õuest külma käest tulnud, liikus väga aeglaselt ja lendamiseks polnud ta ka võimeline. Igaks juhuks tegutsesin siiski ettevaatlikult. Panin ennast riidesse, katsin ta kruusiga ja tõstsin ta õue. Enne veel oli ta aga jõudnud minu linale tekitada kaks täpikest. Algselt oli nende ümber ka väike niiskuseringike, aga see kuivas ruttu.

Lisaks sellele avastasin hiljem padja nurga alt veel kolm musta täpikest. Need oleksid justkui olnud mingid putuka osad. Ühe täpikese küljes oli midagi kiletiiva sarnast.

Jõudsin mereni

2006-05-03T17:18:00.000+01:00

Miks ma ei viitsi enam kirjutada sellest, kuidas vana pesumasin on uuega asendatud (näeb küll seegi kasutatud välja), ja kuidas see vist jälle otsad andis? Või sellest, et Deboral on ema külas, täna vist küll lahkus, ja kuidas sarnasus oli silmaga näha? Või et külmkappi ilmusid koos Debora saabumisega sellised, Sulle piltidelt tuttavate juustupakkide suurused pakikesed, tume kraam sees ja "Pumpernickel" peale kirjutatud? Ei tea. Äkki on see kõik lihtsalt liiga tavaliseks muutunud?

Kallis lugeja, vaata parem pilte. Need tegin 5. aprillil, enne Eestisse sõitmist.

http://sverik.pri.ee/pildid/5.aprill/

Peale jäid põhiliselt lilled ja linnud, mõni üksik maja siiski ka. Enamus piltidest on tehtud muuseumi taga olevas pargis.

Täna oli, ja on endiselt jälle väga ilus ilm. 18 kraadi sooja, päike paistab. Vahepeal, eriti mere ääres tuleb tugev tuul ja teeb olemise jahedaks. Siis tuleb jope lukk lõuani kinni tõmmata. Majade vahele jõudes hakkab aga palav ja t-särk on täiesti paras. Vähemalt niikaua, kuni päike otse peale paistab.

http://sverik.pri.ee/pildid/3.mai/

Vesi oli oodatult jahe. Mõtisklesin, et tea, kas siin üldse ujutaksegi. Minu küsimusele vastas üks silt, mis teatas, et ujutakse küll, mootoriga ja mootorita laevad on lausa keelatud. Ilmselt räägitakse sellest alast, mis jääb kaarjast, tulemastiga lõppevast muulist vasakule. Ilus liivarand on sääl.

Mingi tüüp askeldas muuli ääres adru ja muud pahna hunnikus, mille meri sinna kuhjanud oli. Otsis ilmselt oma viskikasti.

Vat see murukeegel seal, või kuidas seda kutsuda tuleks. Istusin seal platsi ääres mõnda aega, puhkasin jalga ja jälgisin lõbutsevaid vanureid. Olin ainus allakuuekümneviiene, kes seal läheduses viibis. Ei, siiski, üks vanaisa oli oma umbes seitsmeaastase lapselapse kaasa võtnud, sõitis too sääl jalgrattaga ringi.

Ahjaa, seda Elgar marsi mängijat nägin ka vilksamisi. Miskine valge mikrobuss, kõlarid peal, Union Jackidega kaunistatud. Mingid valimised on vist tulemas, kui ma õigesti aru olen saanud. Ei tea, kas väga väikese tähtsusega, või ongi reklaam selline tagasihoidlik. Või on nad alles väga kaugel. Tänaval pole igatahes ühtegi plakatit, postkastist olen umbes kaks lihtsakoelist must-valget lehte leidnud, mis mul, tegelikult meil, tervel korteril ühe või teise poolt viisakalt hääletada soovitasid.

Esimene mai

2006-05-01T16:43:00.000+01:00

Õuest kostub muusikat. Tundub, nagu mängiks üleskeeratav grammofon Elgari marssi ("Land of Hope and Glory"). Minu aknast jalutab mööda suures koguses inimesi, tänavaäär on autosid täis pargitud. Ma ei tea, mis toimub.

Šotlased ründavad?

2006-04-29T13:15:00.000+01:00

Tänane hommik äratas mind mõttega, et sõda on lahti läinud. Õuest kostsid kumedad paugud. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Jupp aega järjest. Siis väike paus, ja jälle edasi, ühtlaste, paarisekundiliste vahedega. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Tulid meelde need aupaugud kahuritest, mida kord Londonis Toweri juures kuulsin. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Pool minutit pausi ja jälle edasi. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Kõmm. Siis tuli veidi pikem paus, ja algas tärin. Ta-ta-ta-ta-ta-ta-ta. Ausõna, ma olin ärkvel. Tähelepaneliku kuulajana sain aru, et tärinat tegi suruõhuhaamer. Küllap siis olid käsil teetööd. Kahuripaugud jäidki seletamata.

Õpetamist ei toimu, õppimist loodetavasti küll

2006-04-28T15:02:00.000+01:00

Lõppenud oli selle nädala viimane praktikum. Õppejõud Valentina soovis head nädalavahetust ja ütles, et kohtume siis ülejärgmisel nädalal. Kõik olid hämmingus, mis siis järgmisel viga on? Seda teati, et esmaspäeval on bank holiday, ilmselt siis esimese mai tõttu, aga et terve nädal vaba? Valentina kinnitas, et tõepoolest on nii. Postgraduate'idele ei toimu ühtegi loengut ega praktikumi. Keegi ei tahtnud eriti uskuda, Valentina soovitas järele uurida, aga oli üsna kindel, et tal ei ole valeinformatsioon.

Läksime Peter Dunne'i käes küsima, kas jutt vastab tõele? Peter kinnitas, tõepoolest otsustati see nädal magistrantidele vabaks teha. Kui mäletate, siis baka tudengitel oli käesolev nädal vaba, ehk nende lihavõtte vaheaeg kestis kolm nädalat, nemad on siis järgmisel nädalal koolis ja meid pole. Peter ütles veel, et selle nimi pole mitte holiday ehk puhkus, vaid lihtsalt no teaching period ehk õpetamist-ei-toimu-periood. Kursavend Andy ütles, et jajaa, "lugemisnädal". Martin arvas, et no jah, tema võtab seda kui vaba nädalat. Õppejõud Peter lubas teha näo, et ta ei kuulnud seda ja naeris. Samas oli ta nõus, et selline üks üksik nädal kooli tekitab paljudes pahameelt, veidi totter tõepoolest.

Mind see väga pahaseks ei teegi, nüüd on lootust, et ma selle nädala kooliasjadega tegelemiseks kulutan. Kui mu Eestiskäik oleks kahe nädala asemel kolm olnud, oleksin ma õppimise asemel ilmselt jälle teatrist teatrisse hulkunud. Mis oleks muidugi tore olnud, aga kooliasjad oleksid ripakile jäänud. Mis meid kõiki asjaolsalisi, kaasarvatud õppejõude üllatama pani, oli see, et mitte keegi meie kursuselt sellest mitte midagi kuulnud polnud. Kui Valentina poleks seda poolkogemata poetanud, oleksime me kõik teisipäeval koolis imestanud, et miks loengud ära jäävad.

Kirsiaiast

2006-04-27T21:57:00.000+01:00

Miks ma seda nüüd siis tegin? Nagu melanhooliat vähe oleks. Hea küll, et pärast kala ja krõbekartuleid kõht täis oli ja korraks pikali viskasin, ja hea küll, et ansambel Anduri klappidesse kõlama panin, aga miks küll oli mul sinna otsa vaja veel "Kirsiaia" muusika visata?

Veidike Amélie kõla on temas, leian järjekordsel kuulamisel. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli seda Amélie maitset ka näidendis endas. Venemaa või Pariis, mis seal vahet. Melanhoolia voolab kõrvadesse ja mõtlen tagasi.

Ei saa ikka kirjutamata jätta. Vast on paremgi, et ma seda varem ei teinud, on olnud aega seedida.

Nagu terasem lugeja juba taipab, õnnestus mul oma kahenädalase Eestisviibimise ajal külastada muuhulgas ka "Kirsiaia" etendust, viimast. Mis arvustaja see küll on, kes kirjutab peale viimast etendust, et küll oli hea ja kui võimalus avaneb, siis minge kindlasti vaatama? Mina. (Mis sõna see selline on: "arvustaja"? Ma ei taha midagi arvudeks muuta. Kirjeldan lihtsalt, oma sõnadega.)

Mulle meeldib teistesse reaalsustesse siseneda. Mitte, et käesoleval miskit viga oleks, aga kõrgemad kirsiõied on ju alati ilusamad. Mulle meeldib olla teatrisaalis ja tunda, kuidas laval toimuv ei toimu tegelikult laval vaid sinus endas. Või vastupidi, sa ise hakkad tükis toimuma. Ma ei pea siin tingimata silmas seda, et näitleja sulle isiklikult otsa vaatab ja klassikaliselt neljandat seina lõhkuma hakkab. Laval toimuv muutub vaataja jaoks reaalseks, kui laval olijad seda ise usuvad, ja see, kui nad tõesti usuvad, mulle meeldibki. Siis hakkan ka mina uskuma ning reaalsus ongi vahetunud.

Lugu on seejuures teisejärguline. Lugu on kõigest vahend. Kallis lugeja, loodan, et Sa ei mõistnud mind valesti. Lugu on oluline, aga teisejärguline. Vahendid on olulised, aga nad on siiski kõigest vahendid. "Kirsiaias" osati valitud vahendeid kasutada. Külalised (ärgem nimetagem meid publikuks või vaatajateks, olime siiski osalised, olgem ausad) said justkui osaleda, anti meile ju võimalus üsna vabalt ringi jalutada, kuid mängu käiku me mõjutada ei saanud, ja see oli hea. Näidendi-reaalsuse ja "päris"-reaalsuse teineteisele lähendamisel võib kergesti sattuda ohtu, et hoopis näitlejad satuvad publiku maailma ja publik jääb paigale. Siis on vist näitlejal hea ja publikul igapäevane? "Kirsiaed" andis külalistele võimaluse osaleda, kuid jättis meid ilma võimalusest näitlejaid enda juurde tõmmata, nii ei jäänud meil muud üle kui ise kirsiaeda minna.

Ja see mulle meeldis. Valisin endale meelega koha ühe toa ukse juures, nii et minust mööda tormavad inimesed mulle pea-aegu otsa jooksid. Ise seisin paigal ja tundsin, kuidas "Kirsiaed" mind riivab, kuidas ta minu selja taga ja minu ees ja minu kohal toimub, kuidas ta mulle kõrva karjub. Ei, tundsin, kuidas "Kirsiaed" minuga toimub, kuidas ta minus toimub. Kõik oli väga reaalne. Isegi teised külalised ei tundunud enam pelgalt vaatlejatena, näitlejad olid nad kõik aeda juhatanud.

Eriliselt eriliseks tegi selle see, et lummus ei katkenud ka siis, kui näitlejad tõepoolest silma vaatasid, isiklikult kõnetasid ja külalistel osaleda palusid. Lõpuks läksidki kõik jaama. Keegi ei läinud lihtsalt teise tuppa. Nii jääbki lahtiseks see, kuna siis reaalsused tagasi vahetusid? Võib-olla ei vahetunudki, võib-olla oleme me endiselt kirsiaias. Et kummardamine ja plaksutamine ja lilled ja kõik see? Noh, mis siis, kummardame ja plaksutame me aeg-ajalt kõik, pole veel põhjus reaalsuse vahetamiseks. Mina igatahes sõitsin ära ja mõtlen heldimusega tagasi ajale "Kirsiaias".

Ilmast ja söögist

2006-04-27T17:28:00.000+01:00

Täna jätkub ilus kevadilm. Tõsi, sooja on "kõigest" 14 kraadi (võrdle Tartu seitsmeteistkümnega), aga päike paistab ja soojendab ning puud on kohe-kohe lehte minemas. Lisaks tegutsevad iga põõsa all mingid mulle tundmatud linnukesed, sahistavad seal omi tegemisi. Mis tänase päeva veel eriti eriliseks tegi, oli tuule puudumine. Haruldane nähtus siinkandis. Sajab jah tihti, kuid kõigest paar korda nädalas, ja pilved on ka taevas, aga päike siiski paistab. Tuulevaikust polnud mina veel näinud. Õues liikusin jopeta.

Siiani olen läbi ajanud makaronide, riisi ja kuskussiga, eile ostsin esimest korda kartuleid, külmutatud friikate kujul. Pannil praadimine tegi nad, võiks öelda, et isegi heaks. Lisaks veel mingid maruodavad kalapulgad. Kindlasti jube tervislik. Kõrvale sõin veel kurgist ja tomatist ja jogurtist salatit, viljad olid mõlemad oma küpsemise üsna varajases staadiumis, ajasid asja siiski ära. Täna kordan vist üsna sama kava, või mine tea.

Et siis selline postitus seekord.

Unenäod rokivad

2006-04-25T09:48:00.000+01:00

Pidin kirjutama ühe väikse jutukese õppejõule, et mida ma plaanin oma koduülesandeks teha. Mõtlesin, et kirjutan ta eile koolis valmis, aga kõht läks tühjaks ja keskendumisvõime kadus. Astusin siis poest läbi, tulin kodu ja sõin kõhu täis. Nii kõvasti, et uni tuli peale. Kell oli vast kümme, mõtlesin, et lasen leiva luusse ja siis kirjutan. Ärkasin kell pool kaks. No mis siis ikka, kirjutasin valmis ja kell viis läksingi jälle magama. Sellised uneajaga eksperimenteerimised lõpevad tavaliselt hästi, igasugust huvitavat jama näeb.

Enne magama jäämist kõlasid mul peas progerokikatked. Sellised lühikesed, tõenäoliselt mõjutatud Vaiko Eplikust ja Eliidist. Neid tuli kohe palju, oleks neid kuidagi lindistada saanud, oleks mul endal praegu Eliidi album, tuntavate Epliku, Ruja ja varajase Tõnis Mäe mõjutustega. Miskit kõlas veel, aga kahjuks on see meelest läinud.

Enne ärkamist nägin unes, kuidas mängisime vanemate ja õega mingit mängu, kus tuli ette lugeda ja jutustuseks kombineerida suvaliselt kokku sattunud lausekatkeid, teised pidid seal pärast midagi mõistatama. Korteri külge oli tekkinud meil mingisugune väike kinosaal. Võiks öelda, et oli üsna lõbus.

Siis äkitselt keerati kõik peapeale, vanemate tegelaskujud vahetusid. Äkki oleks õigem öelda, et ma ise sattusin kuskile hoopis mujale? Igatahes olid seal nüüd Peggy Bundy ja keegi tüüp, kes oli segu Raivo Baumist ja Al Bundyst. (Juhtusin Eestis olles korraks nägema seriaali "Hajameelselt abielus".) Õdegi ei olnud enam päris see, kes ta oli enne. Igatahes istusime nüüd õega köögis ja arutasime maailma asju, muuhulgas seda, kust küll toidu jaoks raha leida. Õde uhkeldas, et oli mingi M tähega autoga sõitnud, Ordist sai. Ma vaidlesin vastu, et Ordi teeb ju ainult arvuteid, aga mulle väideti, et ajad on edasi läinud ja Ordi on haaret laiendanud.

Pesime põrandat, küllap koristamise käigus avasime köögikappe. Minu üllatuseks oli seal virnade viisi külmutatud köögivilju, lisaks suur hulk seepe ja muid pesuvahendeid. Õde seletas, et on jah süüa, aga Peggy ja Raivo/Ali eest tuleb neid hoida, sest need rumalukesed ju söövad kohe kõik ära. Mulle meenus, kuidas kord oli jäänud laokile pudel roosat nõudepesuvahendit, Raivo/Al oli selle endale rõõmsa näoga sisse kallanud. (Ilmne viide "Rehepapile".) Olime õega väga muserdatud, tegin ettepaneku köök lihtsalt lukku panna. Õele see mõte ei meeldinud, ütles, et see oleks sama hea kui Peggy ja Raivo/Al puuri panna. Mina leidsin, et puuri panek ei ole alati halb, kanaarilinnu paneks ta ju ka puuri, aga tema enda huvides, et su kass teda nahka ei pistaks.

Sellega unenägu lõppes, kell oli kolmveerand üheksa ning ärkasin üles.

Kuidas kirjutada teadustööd

2006-04-24T20:42:00.000+01:00

Vabandan, ei hakka seda siia tõlkima ega ümber kopeerimagi. Ja tegelikult pole ma seda veel ise läbi lugenudki. Aga pealkiri on intrigeeriv, ja mulle tsiteeriti kahte lõiku:

Nominally, science involves discovering something new about the Universe, but this isn't really necessary. What is really necessary is a grant.

Ja veel:

Now it's time for the actual research. You will quickly find out that (a) your project is not as simple as you thought it would be and (b) you can't actually solve the problem. However -- and this is very important -- you must publish anyway.

Minge ja lugege.

Tegelikult mulle meeldib Linux

2006-04-24T19:04:00.000+01:00

Linux on tore.

Eestis olles paigaldasin vanemate arvutisse Skype'i, ja selle käigus avastasin, et minu enda arvutis ta enam ei töötanud. Valitses täielik vaikus. Ei kuulnud mina ega kuulnud teised. Peale mitmepäevast peamurdmist ja programmide peale ja maha võtmist selgus lõpuks, et mingitel segastel põhjustel (kahtlustati, et purjus pea?) olin mikserisse valesse kohta ühe linnukese teinud. Oligi kogu moos. Linnukese mõju ei selgunud kohe, sest kui ühest programmist linnukese ära võtsin, pani teine ta jälle kohusetundlikult tagasi. Aitäh, täiesti mõttetu linnuke nimega IEC958. Sinusuguseid oleks Linuxisse rohkem vaja, neid on seal niigi vähe.

Nüüd siis skaibin jälle ja olen kogemuse võrra rikkam. Ei tea ainult, millise kogemuse.

Raamatust, mida rongis lugesin

2006-04-23T16:47:00.000+01:00

Tore, kui keegi on juba valmis kirjutanud need raamatud ja ära öelnud need asjad, mida sa ise oleksid tahtnud kirjutada ja öelda, nii ei pea enam ise vaeva nägema. Sellise avastuseni jõudsin, kui lugesin Richard Dawkinsi raamatut "Jõgi Eedenist". Võiks öelda, et nõustusin kõigega ja midagi põrutavalt uut ma teada ei saanud, samas ei saa öelda, et raamat mulle mitte midagi poleks pakkunud. Vastupidi, tänu Dawkinsile suutsin oma selle valdkonna mõtted organiseerida. Mis see valdkond siis on?

Dawkins arutleb, mis on elu käimapanevaks jõuks. Tema sõnul on selleks DNA, mis on sattunud ennast kopeerima. Maakeral on plahvatanud kopeerumispomm. Olin isegi mõelnud, et küllap sai kõik alguse sellest, et mingi keemiline ühend hakkas ahelreaktsioonina ennast kopeerima, sealt raamatust sain sellele mõttele kinnitust.

Muuhulgas vastatakse küsimusele, kas antiloop tunneb valu, kui gepard ta maha murrab? Dawkins vastab, et tunneb küll, piinavat ja kohutavat valu tunneb. DNAl pole mingit põhjust areneda selliseks et antiloop seda valu ei tunneks, sest selle valu puudumine ei soodusta kuidagi DNA kopeerumist. Valu mittetundva antiloobi DNA ei paljune paremini kui valu tundva antiloobi oma. Kas see tähendab, et Loodus on julm ja halastamatu? Ei, Loodus ei ole ei julm ega armulik. Loodus on absoluutselt ükskõikne.

Osalt selle pärast häirivad mind äärmuslikud loomakaitsjad (loe ka Epu juttu sellel teemal: "Eluvalikutest läbi loomakaitsjate prisma"), kes tunduvad arvavat, et inimese käe all kasvavate ja elavate loomade elu pole muud kui üks häda ja viletsus, samas kui looduses vabalt ringi jooksvatel on aiva lust ja lillepidu. Muidugi on olemas loomakasvatajaid, kes oma loomadest ei hooli ja nende elust ühe suure piina teevad, aga sama selge on see, et kõiki loomapidajaid ei saa ühe mütsiga lüüa. Miskipärast ei usu ma, et lamba elu ühe tubli eesti talumehe laudas ja karjamaal oleks kehvem kui metsas, või kus need lambad muidu elavadki.

Mida mina sellist raamatut kirjutades võib-olla teisiti teeksin, oleks see, et jätaksin nende mõtetega mitte nõustuvale inimese õiguse teisiti mõelda. Dawkins tundub õige pisut üleolevalt suhtuvat inimestesse, kes usuvad alternatiivseid elu tekkimise teooriaid. Ma olen nõus, et tema kirjutatu on ilmselt täiesti tõele vastav, aga erinevalt temast ei arva ma, et kõik inimesed peaksid seda tingimusteta tõena ka võtma. Minu pärast uskugu mida tahavad, kui see ainult nende elu lihtsamaks teeb.

Tegemist on kerge ja lühikese (180 lehekülge) lugemisega, nii et kui märksõnad "darvinism", "evolutsioon" ja "DNA" veidigi huvitavad tunduvad, soovitan kindlasti see raamat kätte võtta, lahti teha ja läbi lugeda.

Une(näo)st ärgatud

2006-04-23T15:38:00.000+01:00

Tundub, et kahenädalane väga ja väga hea uni sai läbi minu metroopeatuses, millest ma pea-aegu mööda oleksin sõitnud. Ärkasin oma mõtetest ehmatusega, et rong juba seisab ja peatusele on kirjutatud "Stadium of Light". Haarasin kiirelt koti ja astusin välja.

Seekord sõitsin Estonian Airiga Londonisse Gatwickki. Sealt edasi Sunderlandini jõudmiseks oli mul üks rongipilet. Ausalt öeldes ei teadnud ma täpselt, milline rong mind kuhu viima peab. Pileti ühele küljele oli trükitud "from Gatwick to Sunderland", teisele küljele oli pastakaga kirjutatud ühe rongi info: "Date: 22/4 Time: 1245 From: KGX To: NCL Coach: E Seat: C2 *: A". Eesti keeli tähendab see seda, et piletiga saab sõita 22. aprillil kell 12:45 Londonist King's Crossi raudteejaamast väljuva rongiga Newcastle'isse, istudes vagunis E ja kohal C2. "A" tähendab seda, et iste on lennuki stiilis (Airline), ehk reisija põlved on vastu järgmise istme seljatuge, ja et istud näoga sõidusuunas. Teised võimalikud variandid on istuda laua taga, sellisel juhul sõidusuunas kas seljaga (Back to) või näoga (Facing).

Realiseerisin lennupileti pardakaardiks, istusin koos Maarjaga veel veidi enne teeleminekut, läbisin turvakontrolli ja astusin lennukisse. Kell näitas varajast hommikutundi, panin peale õhkutõusmist silma kinni. Mõne aja pärast tegin jälle lahti ja vaatasin aknast välja, istusin aknaalusel kohal. Taevas minu all oli täiesti pilvitu, näha oli tuttava kujuga rannajoon - laht, mille ühes servas linn. Haapsalu? Edasi lennates ilmusid vaatevälja saared, mida ei saa millegi muuga segamini ajada - ristikujuline Hiiumaa ja sabaga Saaremaa. Vaatepilt oli vaimustav! Osta või eralennuk! Miks ma seda varem tähele pole pannud? Pilved?

Otsustasin oma kella õigeks keerata. Avastasin ehmatusega, et kell 12:45 väljuva rongi peale jõuaksin ma ainult juhul, kui lennuk otse King's Crossi raudteejaamas maanduks. Meel läks üsna rahutuks ja mõtlesin, et no mida paganat nüüd siis. Peale mõningast praadimist jõudis mulle kohale, et olin keeranud kella mitte kaks tundi tagasi vaid kaks tundi edasi. Suikusin jälle rahulikule unele.

Olen siiani arvanud, et pagas tuleb lennukist välja vastupidises järjekorras sellele, kuidas ta sinna sisse pandi (arvutikeeles: lifo stack). Et kui teha esimesena check-in, saab viimasena oma koti kätte. Seekord olin aga Tallinnas esimesi registreerujaid, ja Gatwickis oli minu kott esimesi, mis lindile potsatas. Mine võta siis kinni.

Jälgisin silte ja võtsin suuna sinnapoole, kus rongid näidati olevat. Ei osanud arvata, kas neil rongidel ka mingit vahet on, valisin esimese, mis King's Crossi poole näis minevat. Kui rong liikuma hakkas, teatati, et viimane peatus on Blackfriars (oli vist nii) ja et inimestel, kes tahavad minna sinna, kuhu see rong tegelikult minema pidi, soovitatakse peatus varem ehk London Bridge'is maha ronida ja ümber istuda. Veel räägiti midagi King's Crossi jaamast ja shuttle asendusbussidest. Ja veel, et rongipiletid kehtivad ka Londoni metroos. Esimesed teated tekitasid minus natuke ärevust, aga see metroo kohta käiv sõnum rahustas mind maha - mulle oli viimasest Londoniskäigust jäänud hea mulje tema metroost, ja King's Cross oli mulle selles osas juba tuttav.

Rongis istus minust üle vahekäigu väga inglase näoga mees, lisaks olid tal juuksed korralikult porgandivärvi, just nagu peab. Luges mingit lehte, vaatasin, et mida see ka kirjutab. Nägin säärast pealkirja: "Lea Liitmaa: «Asimo on mulle lapse eest.»". Imestasin, et miks räägib Lea Liitmaa Asimost, mis seos küll neil on? Kas Lea on hüljanud lauljakarjääri ja alustanud robotite ehitamisega? Ja seejärel jõudis kohale ning imestasin, et miks küll loeb inglane eestikeelset ajalehte? Küllap ta siis oli ikka eestlane, kes koos minuga lennukis oli olnud. Või oli inglane, kes oskas eesti keelt. Või vaatas ta lihtsalt pilte.

Kobisin London Bridge'is maha ja astusin metroopeatuse poole. Rongijaama alast väljudes tuli minna läbi väravate, mis avanesid rongipileti peale. Minu rongipileti peale siiski mitte. Samas kõrval hoidis aga oranži vestiga mees ühte väravat lahti ja lasi sealt läbi inimesi, kes talle piletit näitasid, talle sobis ka minu oma. Metroosse sisenedes selgus, et metroo väravaid avab minu rongipilet tõepoolest. Samuti olid mulle ja minu piletile avatud King's Crossi metroojaama väravad. Huvitav, kas oleksin saanud selle piletiga terve Londoni läbi sõita?

King's Cross oli inimesi üsna tihedalt täis, kartsin juba, et ootesaalis istekohta ei leiagi. Ilmselt polnud aga inimesed jaama tagumises otsas olevat ootesaali ise üles leidnud, nii et kohti oli küllaga. Lugesin raamatut, kuni tabloole ilmus teade, et kella 12:45 rong Edinburghi väljub kuuendalt platvormilt. Kas tõesti minu rong? Läksin igaks juhuks suure ja peamise ekraani juurde vaatama, kus rong peatub. Oligi kirjas, et peatus tehakse ka Newcastle'is. Läksin oma vagunit ja kohta otsima. Nagu selgus, olid kohad nummerdatud 1-76, istet C2 polnud olemas. Otsustasin, et "C" on tegelikult "6". Tooli 62 seljatoele oli pandud silt "Reserved: King's Cross - York, York - Newcastle". Neil on selline komme varustada kõik istmed sääraste siltidega. Otsustasin, et on õige koht küll. Küllap oligi, sest keegi teine sinna ei pretendeerinud ning rongisõidu lõpuks leidsingi ennast Newcastle'ist. Jäigi selgusetuks, mida selle Yorkiga seal vahepeal öelda taheti.

Üsna uus rong oli, seinas olid igal pool ka kontaktid, juures kiri, et ainult mobiilidele ja läpakatele. Ei viitsinud oma arvutit välja võtta ja kõrvalistujat juhtmetega tülitada (kontakt oli tema kõrval, akna all). Jah, muidugi on läpakal ka aku küljes, aga ei viitsinud, lugesin hoopis raamatu lõpuni, vahtisin aknast välja ja tukastasin.

Rongipiletit ostes oli müüja mulle väitnud, et see kehtib ka Newcastle - Sunderland metroos. Oli ju ka piletile kirjutatud: "from Gatwick to Sunderland". Küllap ta siis kehtis ka, meil siin pole mitte väravate vaid kontrollide süsteemid. Nagu Eestiski ühistranspordis. Kui tunned, et veab ja kontrolle ei tule, võid ka piletita sõita. Mina pole siiani ühtegi kontrolli näinud, ei näinud ka sel korral. Raudtee ääres olid kollastele nartsissidele lisandunud valged, need väikese südamikuga. Nii ma lõpuks oma peatuses ärkasingi ja välja tormasin. Kodus oli kõik vanaviisi.

Veidi vaikust

2006-04-07T14:55:00.000+01:00

Meie kursusel on matemaatikatase üsna kehv. Arusaadav ka, inimesed on väga erinevate taustadega. Mina olen väheseid, kes baka ajal tõsiselt matemaatikaga tegelenud on, hiinlane tundub teine olevat, kes on matemaatikat enne nuusutanud.

Tänane õppivate agentide praks (tegelesime lihtsate tingimuslike tõenäosuste arvutamisega (naiivne Bayes'i klassifitseerija)) tuletas kaheti keskkooli meelde.

Esiteks - kui kohale jõudsin, oli Valentina juba tänased kaks ülesannet laiali jaganud ja midagi ilmselt ka seletanud. Istusin maha ja hakkasin lahendama. Kui minul esimese ülesande vastus käes oli, küsis Valentina klassi käest, et mida me siis alustuseks arvutama peaksime? Mõtlesin natuke ja lahendasin teise ka ära.

Teiseks - kuna mul olid juba lahendused käes, kutsus Valentina mind oma tulemusi tahvlile kirja panema. Umbes pool praksist mööduski nii, et mina olen tahvli ees ja kirjutan ning õpetaja seletab.

Tartu Ülikooli matemaatikatase annab tunda. Seal ei olnud kordagi olukorda, kus ma oleksin kogu praksi ülesanded kümne minutiga ära teinud. Tegelikult tahtsin ma aga seda küsida, et miks see tahvli ette kutsumine just siis toimub, kui ma pole viitsinud eelmisel päeval oma niigi räpast pead pesta?

* * *

Nüüd tuleb aga eetrisse väike paus. Homme, laupäeval, 8. aprillil hakkan Eesti suunas liikuma. Pühapäeva hommikul jõuan jälle Riiga. Äkki mäletad, kallis lugeja, et eelmine kord lubasin samuti eetrivaikust, kuid katkestasin selle (paberile kirjutatud) sõnumitega Riia kohvikust. Ei tea, kas seekord nii läheb, Riiga on juba laupäeval jõudmas sünnipäevaseltskond, mis pühapäeval muutub vastuvõtukomiteeks. Tagasi Sunderlandi jõuan 22. aprillil Londoni ja rongi kaudu. Eks siis annan endast jälle märku.

Viimane eksam on mul 23. juunil, enne seda on siia jõudnud Maarja, kellega koos tahaks peale seda teha väikse tiiru Šotimaal ja siis Eestisse tagasi sõita. Nii et tõenäoliselt saab see kuupäev, või noh, juuli algus Sunderlandi Sõnumite lõpuks, vähemalt tema praeguse kuju lõpuks. Pean veel mõned korrad edasi-tagasi liikuma kuskil augusti ja detsembri kandis, aga siia ei jää siis mitte kauemaks kui vast kaks nädalat. Olge siis teadlikud. Ja kena püha teile.

Kaks asja

2006-04-04T22:09:00.000+01:00

Mida teha, kui ei ole mahti süüa ega magada, sest nii palju huvitavaid mõtteid käib peas ja MSNis?

Leidsin koolimajast kaks tillukest toakest, peale on neile kirjutatud "Palvetamise tuba". Ühe uks oli irvakil, põrandal oli väike vaibake, seinal, üsna kõrgel, mingi mulle tundmatu ümmargune araabia välimusega asi. Punane, rohkem ei oska öelda. Mööbel puudus. Uksel oli veel silt: "Võib olla reserveeritud intervjuudeks."

Bamboocha

2006-04-03T18:19:00.000+01:00

Toredalt kahtlane pudel. Kui näed, siis paremal servas on kirjutatud "All natural ingredients" - aina kahtlasemaks läheb. Ega ma ei tea, võib-olla ongi tegelikult jube looduslik ja puhas. Täiesti ausalt on tal ka käärimise maitse. Gaseeritud kääritatud punasesõstra mahl? Trimppa Carpe Diem, jää Kombucha.

P.S. Ega mina ei teadnud, et kombucha on täiesti asjalik asi. Mulle tegi poes nalja. Samas kõrval oli ka ginko variant, roheline, aga too tundus ohutu ja igav, polnud vist gaseeritudki.

Noatera

2006-04-01T16:29:00.000+01:00

Kõik sai alguse sellest, et... Tegelikult ma ei oskagi öelda, millest kõik alguse sai. Kas näiteks sellest, et loomuliku keele töötluse õppejõud andis teada, milline kirjatükk tuleb ainest läbi saamiseks kirjutada? Või sellest, et jaanuarikuus ostsin sülearvuti, et sellega oleks mugav oma ühikatoas tööd teha? Või äkki hoopis sellest, et mõtlesin kuskil septembris välja, et vaja on sõita Sunderlandi intelligentseid süsteeme õppima?

Ülesandeks oli kirjutada 3000-4000 sõna pikkune kirjatükk mingil loengus käsitletud teemal. Lisaks oleks hea, kui kirjutaks väikese programmikese, mis seal kirjatöös kirjeldatud asja teeb. Novat, valisin mina teemaks lausete joonduse. Inglise keeli "sentence alignment". Et mis see on? No kujuta ette, et Sul on käes mingi tekst koos selle teksti tõlkega. Kui Sa oleksid joondusalgoritm, oleks Sinu ülesandeks iga originaalkeelse lause kohta näidata, milline on tema vaste (või vasted) tõlkes. Ülesanne anti kätte vist 31. jaanuaril, tähtajaks 31. märts kell 16:00.

Ma olen harjunud sellega, et jätan asjad viimasele minutile, seega ei tekitanud asjaolu, et mul veel 13. märtsil midagi valmis ei olnud, minus ei imestust ega paanikat. Võiks öelda, et olin graafikus.

20. märtsil olin enda peale juba natuke pahane. Kokku olin kirjutanud umbes 500 eestikeelset mustandlikku sõna. Samas ei saa öelda, et see olukord oleks harjumuspärasest erinev olnud. Olen harjunud ka sellega, et tähtaeg läheneb, mul pole midagi valmis ja olen enda peale pahane. Kui Sul kalendrit ees pole, siis teadmiseks Sulle, et 20. märts oli esmaspäev, 31. märts sellest ülejärgmine reede. Seega minu ja tähtaja vahele oli jäänud veel üks nädalavahetus.

Tolle nädala neljapäeval või reedel panin kinni Akregatori, et ta mind uutest ploogikannetest ja Eesti uudistest ei teavitaks. Avastasin, et veedan selgelt liiga palju aega neid kõiki hoolikalt lugedes. Reedel, 24. märtsil käisin sakslase ja katalaaniga kooli kohvikus, kuhu ma siiani polnud sattunud. £1.10 ja korralik cappuccino. Küsisid, et mis plaanid mul nädalavahetuseks on. Vastasin, et muidugi mõista kirjatöö plaanid. Pühapäeva õhtuks oli mul vast veidi üle seitsmesaja sõna. Eesti keeles. Väga mustand. No mis teha, lihtsalt ei suutnud midagi kirjutada. Istun lolli näoga arvuti ees (või taga?) ja ei taha mitte midagi teha. Ei, valetan, tahan plooge lugeda, mänge mängida ja niisama häkkida. Olen juba ammu avastanud seaduspärasuse, et mida lähemal tähtaeg on, seda põnevamaks mängud muutuvad. Suure vaevaga suutsin kiusatustest eemale hoida. See aga ei tähendanud, et mul oleks õnnestunud tööd teha.

Viimase nädala teisipäeval, 28. märtsil oli järjekordne streik. Seekord streikis administratiivne personal, mingi pensionivärgiga oli neil probleeme. Streik oli üleüldine. Metroo näiteks ei sõitnud. Lootsin, et saan kodus tööd teha. Midagi õnnestus ka, aga ainult väga suure pingutamise peale. Paanika ja pahameel oli käega katsutav. Enda harilikust viimase minuti graafikust olin juba kõvasti maha jäänud. Kolmapäeval oli pilditöötluse teemaline loeng, otsustasin sinna mitte minna ja selle asemel kodus ennast korralikult kätte võtta. Sai kõvasti Javas programmeeritud ja lõbutsetud, kirja panna ei õnnestunud suurt midagi. Paanika ja paha tuju. Täielik motivatsioonikriis.

Mõtlesin, et kui mul õnnestub vajalikust 3000 sõnast 2500 kokku saada, siis on hästi. Ja vast ikka kuidagi-kuidagi saan läbi, isegi, kui töö näiteks tund aega hiljem sisse annan. Hilinemise eest pidada muidu hinnet alandatama, erinevad õppejõud suhtuvat sellesse küll erinevalt. Programmijuppi ma ei lootnudki valmis saada. Midagi mul oli, aga see miski andis väga kahtlaseid tulemusi. Pealegi oli programmi osa kogu hinde moodustumisel 10%, vabandasin ennast sellega.

Otsustasin katsetada keskkonna vahetusega. Neljapäeva hommikul läksingi kooli ja istusin seal arvuti taha. Kopeerisin oma arvutist kõik vajaliku kooli omasse ja asusin tööle. Ja kas tead, töö sujus. Laused, ja seejuures inglise keelsed formuleerusid probleemideta. Vahepeal käisin pilditöötluse praksis ja siis evolutsiooniliste arvutuste loengus, peale seda läksin koju, et enne lõpuspurti süüa ja puhata. Umbes poole kümne ajal õhtul jõudsin kooli tagasi. Kirjutasin ja kirjutasin, lootus tööga valmis saada hakkas tagasi tulema. Kella kolme ajal öösel tuli uni, hoolimata sellest, et olin kodus maganud. Viskasin hiinlase kombel (kallis püsilugeja kindlasti mäletab) toolidele ja tegin paaritunnise uinaku. Peale ärkamist lasin aga hooga edasi. Otsustasin, et õppivate agentide praksi jätan vahele. Lasin lausetel lennata. Kella kaheksa-üheksa ajal sai kirjatöö enam-vähem valmis kah. Võtsin oma pooliku programmi ette ja uurisin, mis siis valesti oli läinud. Leidsin vead, parandasin, töötas. Enam-vähem. Õnnepalu on päris vaba tõlget teinud, joondamine on üsna keeruline, aga mingi tulemuse sain.

Kuskil seal vahepeal, kella üheksa ajal käisin jälle kohvikus, mida mulle nädal aega tagasi oli tutvustatud. Kõht oli päris tühjaks läinud ja ei lubanud enam keskenduda. Võtsin hommikupakkumise - teesai ja vabalt valitud kohvijook (valisin jälle cappuccino), £2. Teesai oli selline suurema röstsaia läbimõõtude ja umbes nelja viilu paksusega rosinasai, mis lõigati pooleks ja röstiti ära. Sinna juurde anti võid ja moosi, ühe poole sõin ühega ja teise teisega. Tuju tegi heaks.

Ja nii juhtus, et juba kell pool kolm oli mul töö valmis ja välja trükitud. 3600 sõna. Ootamatult palju. Kvaliteet polnud kiita, aga oleks võinud ka palju hullem olla. Tund aega enne tähtaega saigi töö sisse antud. Ja peale seda koju ja voodisse pikali. Ei, uni veel ei tulnud, need pingelangused on ühed naljakad asjad. Tegin Akregatori jälle lahti ja lugesin kõik 180 värsket postitust ja uudist läbi. Peale seda vajusin unne.

* * *

Tekib küsimus, et mis kasu mul arvutist on, kui ma kodus tööd teha ei suuda? Noh, kooliks vajalikke programme on täitsa võimalik kirjutada. Ja skaipida on ju ka väga mõnus. Ja ploogida lihtsam. Ja üldse. Äkki teinekord õnnestub.

Tänan, olen niigi noobel

2006-04-01T13:07:00.000+01:00

Mõtlesin, et teen ise mingi jube hea aprillinalja, no aga milleks jalgrattaid leiutada. Tartu Ülikooli mat-inf teaduskonna listi tuli selline kiri:

W O R L D W I D E A W A R D S A N D P R I Z E S!
N0BLE PR1ZES, FIELD MeDaLS, TU RING AWARDS!!!

Tired of doing pointless research? Want these world-aknowleged results at last?
Obtain a prosperous future, money earning power, and the Admiration of All!
Prestigous awards from accredeted comittees based on your True
Achievment and presont knowledge and life experiense.

NO required work, tests, papers, books, or expariments!

Any awards available in the fields of your choice:
- N0ble prize in all fields,
- Field medals in ma thematicks,
- Tu ring awards in comp uter sience,
- Also Pulizzer, Tempelton, Shock prizes, as well as Oskars, Gremmys &
Chaikovski competition grAnd priX.

We HAVE THEM ALL NOW!
No one is turned down!
Confidentiality assured!
Flexible prices!

CALL NOW to earn YOUR Award within days!!!

1-212-465-3130

NB! LIMITED TIME OFFER:
Obtain three different awards, and get an
APRoVED SO LUTION FOR UN SOLVED HIILBERT OR KLAY PR0BlEMs of YOUR
ChoICE FOR FREE!!!

BECOME A LAUREATE AND FEEL THE DIFFERENCE!
For m0r information mail to freeaw0rds@gmail.com!

Viis punkti autorile!

Olen veel olemas

2006-03-31T15:15:00.000+01:00

Jah, ma olen elus.

Puhkan veidi ja siis kirjutan, kuidas mind tabas kõigi aegade suurim motivatsioonikriis ja kuidas see kõik lahenes.

Double Gloucester

2006-03-27T13:50:00.000+01:00

Endiselt Nettost, endiselt seesama tootepere ("Ainult üheksakümmend üheksa..."). Saan aru, et olen võtnud endale natuke liiga suure ülesande. No mis kasu on juustu tutvustusest, mis ütleb, et juust maitses, noh... ee..., nagu... juust! Ja et selle Double Gloucesteri maitse on natuke tuttav, aga ainus, mis mul sellega seostub, on Annelinna Keskuses kunagi olnud Tirsi toidupoe juustulett. Et sealt olen natuke sama maitsega juustu ostnud. Teisisõnu, näod/maitsed jäävad mulle hästi meelde, aga nimedega neid siduda ei suuda. Nii palju võin öelda, et "Atleedi" maitse see pole. Ja sellest eestimaisest maitsest eristab teda kergelt piimane mekk. Sajas grammis juustus kolmkümmend neli grammi rasva. Ma ei tea, kas need asjad on seotud.

Kas ostaksin seda juustu veel? Võib-olla, miks mitte.

Hoi!

2006-03-27T13:26:00.000+01:00

Õues oli täna kõik teisiti.

Ei, ei olnud naeru, linde ega lillit. Äiksest polnud kuulda ühtki prahvangut. Päike oli meeletusest kaugel, aeg-ajalt pistis pea pilvegi taha. Koduteel väike vihmasabin.

Mis siis oli? Tuul oli harukordselt soe. Erakordselt palju värskelt pügatud muru. Ja sellest piisas.

Wensleydale

2006-03-20T19:14:00.000Z

Wensleydale, ilus nimi, kas pole? Paljudele on see meelde jäänud just seoses Wallace'i ja Gromitiga, mina ei ole selles osas erand. Olgu öeldud, et juust ei maitsenud ei plastiliini ega savi järele.

Kardan, et tegelikult ei tohiks selle juustu kohta Wensleydale öelda. Miks? Wikipedia räägib (keri ülal viidatud lehte natuke ülespoole), et Wensleydale'i on kahte sorti. Üks neist on lapik ketas, kerge mee mekiga. Teine on siniste soontega, loomulikult siis hallitusjuust. Mina ei tea, kumba mina Nettost sain. Esiteks on ta kandiline. Teiseks on ta läbinisti valge. Kolmandaks on tal kerge seenemaitse. Ehk siis meki järgi otsustades on tegemist selle hallitusvariandiga, aga hallituse maitse on nii õrn, et mina, kellele muidu seenemaitse vastukarva on, sõin kogu juustu suuremate probleemideta ära. Kahjuks oli see ka tema ainus maitse. Nii et Netto-Wensleydale'i ma järgmine kord enam ei osta. Aga ega mul kahju ka ei ole - kui poleks ostnud, siis poleks ju teada saanud?

Paremates seriaalides ja järjejuttudes tehakse iga osa lõpp selline, et lugejas tekiks juba huvi järgmise vastu. Võtan eeskuju ja teatan, et kapis ootab praegu Double Gloucester.

Ametlik teadaanne

2006-03-17T15:54:00.000Z

Martin rääkis, et eksamitulemuste kohta saadetakse koju kiri, kus kõik tulemused peal. Huvitav, kas see ongi see?:

Subject: Marks
From: Alfredo Moscardini

Dear All,
Congratulations to all. Everyone can proceed to the next stage officially.

Alfredo

Mul pole hetkel sõnu

2006-03-16T21:17:00.000Z

Päeva (kuu, aasta) leid (tänan!): VonKrahl: Videod -> queen.wmv. Ehk lihtsalt: "God Save the Queen", klipp etendusest "Ainult võltsid jäävad ellu". Liina Vahtrik rokib. (Meenutuseks vaata ka Mmm....)

Red Leicester

2006-03-16T20:34:00.000Z

Täna siis vaatame Red Leicesteri juustu. Punaseks on nad ta värvinud säärase asjaga nagu annato (Bixa orellana puust kuidagi saadud, eesti keeles öeldakse millegi kohta veel "värvibiksa"; ma ei tea täpselt, mis suhtes need sõnad kõik omavahel on), miskipärast tekitab see värv minus tunde, et juust peaks olema väga maitserohke, aga tegelikult on ta üsna tagasihoidliku ja tavalise maitsega juust. Pudeduselt jääb ta eelmisele tutvustatud juustule, ehk siis Cheshire juustule alla, teisisõnu on võimalik temast viile lõigata ja neid ka pea-aegu näpu vahel hoida. Õhemad juustuviilud lagunevad küll koost, aga kesse siis õhemaid juustuviile ikka lõikab. Rohkem ma seda juustu kirjeldada ei oskagi. Lihtne juust. Ja pidage siis meeles, et "Leicester" hääldame "Lester".

Paradigma ja diskursus

2006-03-12T20:06:00.000Z

Istume õppivate agentide loengus, Valentina seletab. Äkitselt näen temas midagi väga tuttavlikku, ja sama kiirelt on see ka kadunud. Tesavüü? Kuulan edasi, konspekteerin, mõtlen kaasa. Inglastel tundub olevat natuke ebameeldiv kuulata tema väga tugevat aktsenti. Mitte selle pärast, et neil on raske aru saada, vaid selle pärast, kuidas nad kuulevad oma keelt vägistatavat. Mulle on selline mulje jäänud. Ja jälle, midagi väga tuttavat Valentina näos. Siis tabasin ka ära, samasugust laia naeratust kannab tihtipeale Tiina Meeri. Tegelikult pole neil peale selle naeratuse mitte midagi ühist. Või noh, mõlemad tegelevad õpetamisega. Nii et peale selle naeratuse ja õpetamise pole neil midagi, no ja peale selle, et nad mõlemad on Ida-Euroopast. Ma usun, et Valentina on ikka Venemaa siinpoolsest otsast pärit. Et siis peale selle naeratuse ja õpetamise ja Ida-Euroopa päritolu pole neil ühist midagi.

Räägin veel ühest õppejõust - Peter Dunne ja evolutsioonilised arvutused. Ainest niipalju, et räägitakse seal geneetilistest algoritmidest ja muust säärasest, jällegi on see kõik loodusest inspireeritud. Õppejõud on muhe habemik, tundus natuke sellise vanakooli häkkeri moodi. Seda tunnet tekitas asjaolu, et peale ainesse sissejuhatuse tegemist veetis ta vähemalt pool tundi põhjendades, miks ta sel aastal praksides kasutatavaks keeleks just OCamli valis. OCaml on laiematele ringidele üsna tundmatu keel, oma olemuselt on ta korraga funktsionaalne ja objektorienteeritud. Sõna "funktsionaalne" ei tähenda programmeerimiskeelte diskursuses mitte seda, et keel on millekski kasulik (sest kõik keeled on ju millekski kasulikud, seega puudub sedasorti mõiste järgi vajadus), vaid seda, et funktsioonide argumentideks ja väärtusteks on samuti funktsioonid. Üritan seda näite varal selgitada:

Olgu meil funktsioon aste, mis saab sisse kaks arvu X ja Y ja mille väärtuseks on Xndas astmes Y (ehk Y astmes X). Teisisõnu (või teisimärke) aste X Y = Y^X. Siiani on kõik lihtne ja selge, funktsionaalses ja tavalises keeles vahet pole. Mis aga juhtub, kui kirjutada kuup = aste 3? Tavalises keeles öeldakse Syntax error ja sunnitakse programmeerijat viga parandama. Tavalises keeles on see nonsens, sest funktsioon aste nõuab kahte argumenti. Funktsionaalses keeles on see aga täiesti lubatud, selle tulemusena tekib uus ühemuutuja funktsioon kuup, mis saab sisse ühe arvu ja arvutab selle kolmanda astme. Ehk siis kuup Z = Z³.

Mõistet "objektorienteeritud" ei hakka ma siinkohal lahti seletama, see läheks liiga pikale. Ilmselt on see märk sellest, et ma ei ole päris täpselt pihta saanud, mis on asja tuum. Võib ka niipidi mõelda, et kuna ma olen objektorienteeritud paradigmas nii sees ning tunnen tema paljusid detaile, siis ei oska ma sealt seda vähest ja esmatähtsat välja tõsta. Mingisuguseid hämaraid lauseid võin ma välja mõelda, midagi stiilis: "Objekti kasutamise loogika ja tema sisemine loogika pluss objekti andmed on lahutamatud" võin ma siia kirjutada, aga ikka jääb mul tunne, et midagi jäi ütlemata, pealegi kahtlustan, et programmeerimisest kaugel seisvad inimesed ei saa sellest suurt tuhkagi aru. Siinkohal olekski paras paluda Sind, kallis lugeja, et kommenteeriksid, kumma paradigma kirjeldusest Sa paremini aru said?

Tagasi õppejõu juurde. Peter rääkis, et üle-eelmisel aastal oli ta kasutanud Matlabi. See on aga aeglane ja üldse mitte sellisteks asjadeks mõeldud. Väga hea on seal maatrikseid nikerdada ja statistikat teha, võib-olla veel üht-teist, aga käesolevas aines pole midagi säärast vaja. Lisaks toimuvad seal sellised asjad nagu dünaamiline skoopimine ja dünaamiline tüüpimine (ei hakka seletustega kallist lugejat vaevama), mis talle antud aine raames ei meeldi.

Järgmisel, ehk siis eelmisel aastal oli kasutusel Java. Mul isiklikult on natuke kahju, et Java ära langes, sest tunnen end seal väga koduselt, aga Peter põhjendas seda nii, et inimestel, kes ei tunne Javat ja objektorienteeritust on väga raske kohe hakkama saada, sest Javas on objektorienteerimata midagi asjalikku natuke raske teha.

Seejärel mõtles ta veel teistele keeltele. C++ talle ei meeldinud, sest seal on liiga palju vaja viitadega (pointeritega) jännata. Haskelli ja Pythoni, ja veel terve rea teisi keeli luges ta ette, ühelgi neist ei puudunud omad vead. Ei, OCaml ei ole ideaalne keel, tal on aga kaks suurt plussi. Esiteks on ta võrdlemisi lihtne. Seda ei oska ma ise kommenteerida, polnud temast varem suuremat kuulnud. See ongi teine suur pluss, keegi pole temast kuulnud, seega alustavad kõik praksis enam-vähem samalt pulgalt. Nagu Jaak ütles, tõepoolest, pedagoogiliselt hea nipp.

Novot, nii ta umbes rääkiski. Mees on muhe ja jutt oli iseenesest huvitav, aga natuke teemast mööda ja natuke liiga pikk. Umbes nagu minugi jutt siin praegu.

Kumb siis?

2006-03-09T13:44:00.000Z

Varem oli nii, et minu unenäod tundusid vaatamata nende jaburusele äärmiselt reaalsed, ainult paar korda kogu oma unenägude vaatamise karjääri jooksul olen aru saanud, et toimuv ei olegi "päris". Peale ärkamist on aga alati olnud kiire äratundmine, ja vahel ka parastav ja samas enda lollust peita üritav naermine enese üle, et no kuidas sa seda võisid uskuda, et sead päriselt ka lendavad. Viimasel ajal on toimunud muutus. Hommikuti ärgates ei saa ma aru, mis on päris ja mis mitte. Teen silmad lahti, ahaa, kõigest uni. Panen silmad kinni, alternatiivne reaalsus jätkub. Teen silmad lahti, olen oma ühikatoas. Panen silmad kinni, olen tont-teab-kus. Ja nii kohe jupp aega järjest. Varsti ma ilmselt ei saagi enam aru, kus ma olen või kes ma olen. Täitsa vabalt võib juhtuda see, et unereaalsuses istun juba loengus, ja arvangi, et kõik on korras, aga tegelikult alles põõnan teki all.

Cheshire

2006-03-08T21:02:00.000Z

Ostsin inglise juustu. Siiani olin söönud ainult inglise määrdejuustu, ja mingit hollandi "päris" juustu, aga inglise tahke juust tundus kahtlane. Võtsin siis julguse kokku ja ostsin tüki Cheshire juustu, valisin põhiliselt nime järgi, ja sellise, kuhu poleks peale kirjutatud, et ekstramadal rasvasisaldus ja ekstravähe kaloreid. Milleks, põhiliselt kalorite pärast ma ju süüa ostangi? Tahaksin öelda, et üllatusin meeldivalt, aga ei saa, sest ma ei oodanud sellelt juustult mitte midagi ja ei saanud seepärast ka üllatuda. Ütlen siis lihtsalt, et täitsa hea juust. Selline pude ja veidi soolakas. Pudedus on selle juustu suurimaid miinuseid, sest muudab tema söömise natuke keeruliseks. Tuleb noaga juustutüki ülemisest küljest üks viilakas lahti saagida ja see siis leivale kallata. Näpu vahelt juustuviilakat süüa pole võimalik. Maitseomadusi see muidugi ei kahjusta, nii et igati õnnestunud ost, hea juust. Atleet, muidugi, on parem.

Kas kõigest kokkusattumus?

2006-03-07T21:32:00.000Z

Kirjutan märkmikusse tunniplaani, käesoleva nädala kohale. Kuidas seletada järgmist:
esmaspäeviti (6. märtsil) loeng ruumis 106
teisipäeviti (7. märtsil) praktikum arvuti"kohas" M7
kolmapäeviti (8. märtsil) loeng ruumis 208
neljapäeviti (9. märtsil) loeng ruumis 109
reedeti (10. märtsil) loeng ruumis 210
Kas sellised asjad on kokkusattumus? Miks sattus see nädal, kuhu ma tunniplaani kirjutan, algama just kuuenda kuupäevaga? Miks toimub iga päev midagi ruumis, mille number sisaldab vastavat kuupäeva?

Ise ka ei söö

2006-03-07T15:26:00.000Z

Mõtlesin, et kaua see jama kestab, et ise ei söö, aga teistele ka ei anna? Ehk siis on minu käes juba umbes kuu aega üks raamat, mis on tegelikult nädalase laenuga. Trahvi ma veel saanud pole, sest õnneks tuletab raamatukogu ennast õigel ajal meilitsi meelde. Siiani on mul õnnestunud laenutust pikendada, aga see ei vähenda kuidagi minu nõmedat käitumist teiste inimeste suhtes, kes seda raamatut veel lugeda tahaksid. Kokku on raamatukogus kaks eksemplari, üks neist vedeleb minu laual. Sisse olen sinna ka vaadanud, kogu selle aja jooksul vist kaks korda. Mulle olulist peatükki ma kopeerida ei tahtnud - 44 lehekülge, millega mul pärast mitte midagi teha ei ole. Ühel hetkel sähvatas, et ma võin ju need vajalikud leheküljed üles pildistada ja raamatu kogusse tagasi viia. Tegingi teoks, loodan, et hakkan neid lehekülgi täna-homme ikka lugema ka. Raamat ise on aga selline:

Jälle esimesi muljeid

2006-03-07T00:00:00.000Z

Täna algasid pihta uue semestri ained, kui äsja lõppenud loomuliku keele töötlemise intensiivseid nelja nädalat mitte arvestada. Õigemini algas ainult üks aine, päälelõunane evolutsiooniliste arvutuste praktikum jäi ära, sest kuidas sa ikka kohe praktikumiga alustad. Hommikul oli aga õppivate agentide esimene loeng, lektoriks Valentina Plekhanova. Nime järgi võid arvata, et venelanna, õige. Otsisin tema pilti ka netist, aga leidsin ainult ühe väikse ja häguse, mis polnud pealegi üldse tema nägu. Rääkis palju, nagu ta ka ise ütles ("I talk too much!", ütle seda venelase veidi segase aktsendiga (mitte veidi segase venelase aktsendiga!)). Mõned asjad panin kirja ka, et meelest ei läheks Sulle rääkida, kallis lugeja:

Tahvlile kirjutas ta kokku umbes kuus sõna (ülejäänu tuli slaididelt ja tema suust, muidugi), aga mitu korda unustas ta mõne tähe kirjutamata, õigemini, kirjutas tähti vales järjekorras. Näiteks kõigepealt kirjutas "ago", siis lisas vahele "l"-i: "algo" ning seejärel kirjutas sõna lõpuni: "algorithm". Huvitav oli minu jaoks see, et ma ise, käsitsi inglise keelt kirjutades teen seda tunduvalt sagedamini kui eesti keelt kirjutades. Hämmastavalt tihti kirjutan sõnades olevaid tähti vales järjekorras.
Konkurentsitult oli sõna, mida ta kõige rohkem kasutas, "so". Näiteks: "So and, so, OK, so...". Ja siis muidugi terve hulk lauseid, milles ka sisu oli, lisaks rohketele "so"-dele.
Mõned korrad ootas ta, et meie sõna sekka ütleksime. Tavaliselt öeldi ka, aga ükskord ei osanud või tahtnud keegi midagi kosta, siis vaatas Valentina auditooriumile veel ootavama näoga otsa ja ütles: "No vot?", mis tähendas vist küll "what?" mitte "vot!". Ma ei tea aga kuidas seda "no"-d inglise keelde panna, või oligi see tal vene keelest.
Vahepeal rõhutas ta mingit oma öeldut umbes nii nagu tegelased "Mõmmist ja aabitsast" seda tegid, niiviisi kehaga oma sõnadele justkui peale surudes. Rebase-Rein tuli kohe meelde, võib-olla seoses ka punase peaga. (Lugesin Google'i otsingutulemusi, müügil DVD: "Nimi:, Mõmmi ja aabits II osa. Religioon:, religioonivaba." Ei, kõigest minu vigane lugemisoskus.)
Korduvalt rääkis ta sellest, et me peame leidma ühise keele. Paljud, eelkõige inglased ilmselt lootsid, et selleks saab olema inglise keel, mida Valentina püüab paremini hääldada, aga Valentina vist pidas silmas matemaatikat...

Homme, teisipäeval aga jäävad kõik loengud ära, sest toimub üleinglismaaline akadeemilise personali streik. Keegi tähtis Sunderlandi Ülikooli nina kirjutas küll kirja, et nad teevad kõik endast sõltuva, et loengud ikkagi toimuksid ja õppejõud streigiga kaasa ei läheks, aga Christo Panchev teatas meile, et tema intelligentsete süsteemide arhitektuuri loeng ja praktikum jäävad ära. Nii et vaba teisipäev! Huvitav, kas õnnestub mitte-looderdada? Muuseas, arutasime Maarja ja Katriniga (kolmas muudatus: ma ei ole enam üldse kindel, kellega ma rääkisin, oh seda minu mälu), et see on kõik seotud kuidagi läheneva naistepäevaga. Kujutasime elavalt ette, kuidas mehed kodus püüdlikult koogikesi küpsetavad ja naisõppejõud juuksurisalongis istuvad.

Valgeks läks maa

2006-03-04T16:06:00.000Z

Lõpuks nägin ära ka inglise lumesaju. Või noh, lihtsalt lumesaju Inglismaal, polnud seal midagi inglisepärast, ei sadanud teed ega tviidpükse, ega kasse ega koeri. Tavalist ilusat lund hoopis. Kõik see juhtus keskpäeval, astusin õue, et korraks kooli minna, ja nägu läks laia naeru täis. Lumi! Jooksin tuppa tagasi kaamera järele, aga selleks ajaks, kui õue jõudsin, oli sadu lakanud ja maha langenud helbed sulanud. Nii palju siis sellest. Kuidas siis need siin ära toodud pildid tehtud on, küsid Sa nüüd? Noh, pärastpoole, kui koolist tagasi tulin sadas natukene veel. Siis õnnestus mõni helves ka pildile püüda.

Häire häire häire häire häire...

2006-03-01T19:09:00.001Z

Mõtlesin eile õhtul, et kaua see jama kestab, magan poole päevani ja ei saa mitte midagi tehtud, reedel juba eksam ja oleks vaja korralikult õppida. Umbes poole ühe ajal panin kella hommikul 10:30ks helisema ja läksin magama. Üsna ootamatult läks kell kuus uni ära, või noh, natuke teda ikka veel oli, aga üles ärkasin. Pikutasin ja mõtlesin, kas üritada edasi magada või üles tõusta, kui hakkas karjuma tulehäire. Kas tõesti jälle? Mõtlesin nii. Veel mõtlesin, et kas see võib olla see lubatud järjekordne testhäire. Igaks juhuks mõtlesin kiirelt, ja veel seda, et väga hea, saangi varakult üles ja tegutsema hakata. Tõmbasin riided selga ja astusin välja. Minu ees väljus Debora ja selja taga Theo, lisaks oli seal veel keegi meie maja elanik. Rohkem inimesi nagu polnudki. Seejärel saabus üks poiss kuskilt kõrgemalt korruselt, pusis natuke aega alarmi nuppude kallal ja pani selle undamise kinni. Olukord kontrolli all, tuppa tagasi. Leidsin, et olen ikkagi unine ja läksin voodisse tagasi. Selgus, et see oli vale otsus, sest mõne minuti pärast hakkas signaal jälle tööle. Mõtlesin, et ju siis on mul ikka ette nähtud üles tõusta, panin riided selga ja astusin oma toa uksest välja. Sel hetkel vaikis ka signaal. Tegin näo, et tegelikult ma tahtsingi hoopis vetsu minna, mitte ummisjalu õue tormata. Keegi vist ei näinud minu osavat pettemanöövrit.

Ülestõusmine oli juba otsustatud, niisiis tegelesin hommikuse hügieeniga ja panin riided korralikult selga. Lugesin vist kirju ja uudiseid, igatahes läksin kööki kakao jaoks vett tegema (see kakaopulber kulub tunduvalt kiiremini kui ma oodata oskasin!). Jõudsin oma toa uksest välja astuda, kui undama hakkas järjekordne häiresignaal. Sellest ma ennast enam häirida ei lasknud. Noh ja selles võtmes see hommik ka möödus. Jupike pausi, kümme-kolmkümmend sekundit häiresignaali. Kui kell oli 11 saanud ja häirete arv 18ni jõudnud, leidsin, et olen jälle veidi ära väsinud (ilmselt põhjuseks ka äsja söödud makaroni-hakkliharoog) ja heitsin pikutama. Sealt edasi läks häirete lugemine sassi, kuskile veidi üle kahekümne see arv vist jäi.

Selle kõige kirjutamise ajal tuletas alarm ennast igaks juhuks veel korra meelde. Ütleme siis, et täna oli umbes veerandsada tulekahjuhäiret. See on juba nagu lugu kerge vaimupuudega poisist, kes oskas ainult ühte sõna ja karjus seda vahetpidamata.

Head und

2006-02-28T20:31:00.000Z

Minu katalaanist kursavend Daniel, kes juhtumisi minu kõrval istus, võitles täna loengus unega ja jäi kaotajaks. On minulgi loengutes väga uniseid hetki olnud, kus silm lahti ei püsi, aga tänane väärib märkimist, sest loeng algas kell kolm. Põnev. See tuletas mulle meelde minu kõige unisema koolitunni. Jah, tunni, mitte loengu, juhtum leidis aset keskkoolis. Esimene tund oli kell kaheksa ja vist ajalugu, tundi andis Aarne S. Kogu tunni vältel olin üsna unine, aga suutsin silmi lahti hoida. Peale ajalugu jätkus sealsamas klassis ja selle sama õpetajaga kodanikuõpetus, mille esimestel minutitel ma ka veel silmi lahti hoidsin ja kaasa mõelda üritasin. Kole raske oli, mõtlesin, et panen korraks pea kätele, silmad läksid muidugi kohe kinni. Äkitselt tegin silmad lahti ja nägin, et kõik panevad asju kotti. Ei saanudki kohe aru, mis toimub, aga kaasõpilane seletas, et tund on läbi saanud. Väga meeldiv õpetajast ja ka klassikaaslastest, et nad mu magusat und segama ei hakanud, aitäh! Nojah, vähemalt ma ei puudunud.

Energia

2006-02-27T12:26:00.000Z

Ashley läks minema koos oma veekeedukannuga, mida me kõik tema lahkel loal kasutasime. Kööginurgast tuli välja võtta väike valge korteriga kaasas käiv keedukann. Kannul on ainult üks pisike miinus - tundub, et ta ei tööta. Tema ainust punast nuppu võid siniseks minemiseni vajutada, aga vett soojendama see riistapuu ei hakka. Olin juba pettunud, et ei saagi proovida oma äsjaostetud kakaopulbrit, aga siis jõudis mulle kohale, et meil on ju ka mikrolaine ahi olemas. Jah, meil on muidugi ka pliit, aga ühtegi mõistlikku anumat kruusitäie vee soojendamiseks ei suutnud ma leida. Niisiis, kruus vett täis ja mikrosse. Vast kolme minuti pärast oligi vesi juba paras, veel ei keenud, aga palju ei puudunud ka.

See juhtum pani mind mõtlema, et milline on siis ikkagi säästlikem viis kruusitäie vee soojendamiseks? Vee erisoojus on umbes 4200 J / kg C, ehk ühe kilogrammi vee soojendamiseks ühe kraadi võrra kulub 4,2 kilodžauli. Mitu kraadi on vaja külmavee kraanist tulevat vett soojendada, et sellest kõlbaks sooja jooki teha? Kui kraanist tuleb umbes 5-10 kraadine vesi ja piisavalt soojaks loeme vett, mis on kuskil 90-100 kraadi, noh, ütleme siis, et vett tuleb soojendada 90 kraadi võrra. Ja ühes kruusis on umbes 200 ml vett, mis on 0,2 g, eks? Nii et 4200 korrutame 90-ga ja jagame 5-ga ja saame 75,6 kJ, nõus? Ehk siis on meil vaja sinna kruusitäiesse vette suunata kuidagi 76 kJ. Ülalpool sai kirjeldatud kolme varianti, vaatame, kui kiiresti peaks nendel kolmel meetodil vesi soovitud temperatuurini jõudma ja siis võrdleme saadud arve tegelikkusega.

Esimene variant on pliit. Pliidiplaatide võimsusi ma kahjuks täpselt ei tea, aga kuskil 1 ja 2 kilovati vahel peaks nad olema, no ütleme, et on 1,5 kW. Palju aega kulub, et 1,5 kW võimsusega seadeldis annaks meile kätte 76 kJ? Valem ütleb, et 1 J = 1 W * 1 s. Seega 76 kJ / 1,5 kW = 51 sekundit. Pole paha. Veekeedukannu alla on kirjutatud võimsuseks 1,1 kW. Reaalsuses on see võimsus küll 0, sest ta ei tööta, ja seega kuluks sealt 76 kJ kätte saamiseks lõpmatult pikk aeg, aga oletame, et keedukann töötab. Siis tuleb välja, et kannuga vett soojendades kuluks 76 kJ / 1,1 kW = 69 sekundit. Ja lõpuks mikrolained. Ahjule on peale kirjutatud 750 W. Ma ei tea, kas nende vattide sees on ka väikse lambi põletamine (vast 20 vatti) ja klaasist alustaldriku keerutamine (ma ei ole tegelikult füüsik ja ei oska üldse hinnata, mitu vatti selleks võiks vaja olla), aga teeme näo, et ei ole. Nii et mikros kuluks arvutuste järgi 76 kJ / 0,75 kW = 101 sekundit. Ehk kokkuvõtlikult:

pliit - 51 sekundit
kann - 69 sekundit = 1 minut ja 9 sekundit
mikro - 101 sekundit = 1 minut ja 41 sekundit

Vaatame nüüd nendele arvudele otsa ja mõtleme, kas nad on ka reaalsed? Kannuga vett soojendades tuleb kannu ju rohkem vett valada kui ühe kruusi jagu, vastasel korral lendab seal sees olev keedupulk pauguga puruks (ei ole katsetanud, spekuleerin). Kui ei ole just mingi peenike plaadiga lugu, aga nendesse tuleb ka ikka miinimumkogus vett sisse panna. Mida ütleb aga kogemus, kuipalju aega kulub kannuga vee keemiseni viimiseks? Kolm minutit vähemalt, kui ma nüüd ei eksi. Pliidiga umbes sama lugu, alla kahe-kolme minuti vist väga ei saa. Seega pliidil kulub kaks-kolm korda rohkem aega kui vaja (ehk kaks-kolm korda rohkem energiat), kann saab hakkama ka umbes kolmekordse ajaga. Mikrol kulub aga vähem kui kaks korda rohkem aega ja energiat. Mis me sellest kõigest järeldame? Mikrolaine ahjuga on vee soojendamine kõige soodsam.

Tulemus tundub päris loogiline, sest pliidist õhkab nii palju soojust ruumi laiali, et see ei saa kindlasti soodne variant olla, lisaks tuleb soojaks ajada üks metallist keedunõu, kui just ei joo plekk-kruusist. Keedukannu, nagu öeldud, tuleb panna rohkem vett ja soojaks tuleb ajada kannu kere, pealegi kuumutavad kannud tavaliselt vee keemiseni, siis lasevad tal natuke aega muliseda ja alles seejärel lülitavad ennast välja, seda viimast juppi pole aga ei kohvi, tee ega kakao tegemiseks küll vaja. Mikrolaine ahjus läheb soojendamisele ka kruus ise, aga see pole eriline kaotus, sest kaudselt, vee kaudu soojendavad teda ka pliit ja keedukann. Nii et kasutage mikrot! Kui teil just lambi põletamisest ja raske klaastaldriku ja selle peal oleva veekruusi keerutamisest kahju pole.

Muuseas, paljud arvud on ümardatud või lihtsalt kuskil laepoolt võetud, nii et teadustööna ma seda juttu ei avaldaks. Samuti on jäetud arvestamata asjaolu, et ükski nendest seadeldistest ei tööta 100% kasuteguriga. Aga mis siis, populaarteaduslikke arvutusi võib ikka teha. Nüüd võiks keegi füüsikat ka tegelikult tundev inimene minu arutlustele kriitilise hinnangu anda. Aga kakao on enam-vähem, täitsa joodav.

See Üks

2006-02-26T17:18:00.000Z

Minul õnnestus näha, milline näeks välja Neo, kui Maatriksi film oleks tehtud Iirimaal. Võta ette päris Neo pilt, kasvata talle ette umbes kuuajane habe, juuksed veidi pikemaks, nahk(?)mantel asenda tolmumantliga, prillid tee veidi väiksemaks ja kandilisemaks ning silmisse pane talle eraklik ja endassetõmbunud pilk. Selline nägi välja minu iirlasest kursavend ühel hommikul loengusse saabudes. Loodan, et mul ei jäänud suu lahti.

Mmm...

2006-02-22T18:00:00.000Z

Leban voodis ja und ei tule. Lambaid pole mõtet lugeda, ükskord proovisin, aga mida suuremaks numbrid läksid, seda põnevam oli, matemaatiku värk. Millest muust siis ikka mõelda, kui Eesti teatrist. (Loen seda teksti hiljem üle ja avastan, kui halvasti ma siin kogemata või alateadlikult olen Eesti teatri kohta öelnud. Tegelikult polnud see üldsegi nii mõeldud. Kõigepealt kirjutasin selle "Millest muust siis ikka..." lause (et näidata oma intelligentsust ja tahet sellest mõelda), aga siis tundus, et ütlen, justkui mõtleks ma õhtuti voodis pidevalt ainult Eesti teatrist. Ja siis panin selle lammaste lugemise lause sinna vahele. Tahtsin lauset huvitavamaks teha ja panin selle matemaatiku värgi sisse. Ja nüüd avastasin, millega ma hakkama olen saanud. Aga las olla, paras mulle, et ma selle Eesti teatriga ennast ehtida tahtsin.)

Hakkasin meelde tuletama neid nimesid, mis mulle kunagi meelde ei tule. Meelde ei tule mul see..., noh, tead küll, selle meesnäitleja nimi. Kuidas see nüüd oligi. "M" tähega nimi oleks nagu, noh... mm... Nägu on silme ees, aga nimi on kuskil peidus. Mmmm...Marko Matvere? Ei, ei, mitte see, üks teine, noh, ee.., Mihkel Matiisen? Ei-ei, see pole ju üldse näitlejagi. Mmm... oeh. Noh. Tead ju küll, "Julias" mängis ja, see tuleb esimesena viimastest tükkidest meelde. Madis.. ei, Mart, Marko, Mati.. eh. Nimi on ju olemas, lihtsalt ei suuda välja öelda-mõelda. Mati-Margus... jajah, muidugi. Mmmm... On ju teada, et mida rohkem meenutada, seda rohkem meelest läheb. Kindel värk on mõelda millelegi muule, siis tuleb lõpuks see nimi ka meelde. Hea küll, millised need teised nimed on, mis kunagi meelde ei tule? No see Erik, või ei, Erki, või mis ta nüüd oligi. Noh, tead teda küll. Erkki Hüva, ei, mis. Erkki Luuk... eh, need pole ju näitlejad. Erki... Nojah, kes seal teatris veel on, see, tead, noh... Uuu..., ei, ei ole pikk "U", lühikesega algab. Noh, isa ja poeg, poeg on seal teatris. Uu... Jüri Krjukov? Ei, ei, mitte see nimi. Noh.. isa nimi on.. ee... ja poja nimi on ju... Juhan.. Ulfsak! Ja isa on siis Lembit Ulfsak, muidugi. Nii, Erki... Erik... ei tule meelde. Üritaks ikka pingsalt selle Erki-Eriku peale mõelda, äkki siis see esimene nimi tuleb meelde. Mis see Erik siis ikkagi oli, noh... Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik - Erki - Erik Mmmm...., ei tule kumbagi. Hüva, seal selles Juhani ja Erki teatris on ju veel näitlejaid, see, noh, see, kes selles Sex Pistolsi etenduses Sidi mängis. See on ju see, Raul Saaremets, ei, Üllar Saaremäe, ei Lauri Saatpalu, ei-ei-ei, aga vähemalt on üks nendest näitleja, hea seegi. Nojah, tundub, et tema nimi ei tulegi meelde, ja ega ta vist "S" tähega alanud ka. Erki Laur! Muidugi, see ta oligi, jah. Mmmm....., see on ikka kuskil sügavikus, Mait Vaik... ei. Aga Aarne Üksküla nimi on mulle lõpuks meelde hakanud jääma. Tähendab, selles mõttes, et kui vaja on, siis oskan välja öelda. Ja Liina Vahtrik ka. Oot, sellel Sex Pistolsi tükil oli ju mingi ametlik nimi ka, mis see võis olla. Nagu oleks olnud "V" tähega... V.. võltsid. Võltsid. Võltsid... "Ainult võltsid jäävad ellu", just, jah! Ei noh, see oli ikka hea tükk, ja see laul... Jah, "Eesti ballaadid" tuleb siit kohe meelde, ei tea, kas DVD ka juba väljas on? Lubati ju. Mait Malmsten!

P.S. Selle jutu kirjutamise ajal läks mul Mait Malmsteni nimi mitu korda meelest ära. Lõpuks, kui olin viimase lause juurde jõudnud, pidin Draamateatri lehele minema mälu värskendama. Esimese hooga tahtsin midagi otsingusse kirjutada, aga siis sain aru, et mul pole sinna mitte midagi kirjutada. Lehekülg "Inimesed" aitas.

Teise nurga alt

2006-02-19T18:20:00.000Z

See ei ole küll kuidagi Sunderlandiga seotud (või siiski, ikkagi tööstuslinn?), aga minge ja lugege Henriku juttu "Nafta" kohta, ja mõelge selle looduse säästmise peale, et kuidas sellega ikkagi on. Jah, just, lihtsalt mõelge, enda jaoks.

Arusaamatused

2006-02-15T13:33:00.000Z

Tahaksin sellest kirjutada, kuidas üks tumepruunide silmadega poiss juba teist korda loengus midagi küsida üritas, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest asjad, millest aru ei saa, ei jää ju meelde. Poiss seletas pikalt, kõik sõnad olid inglise keeles, aga kas seal mingi mõte ka peidus oli... Lõppude lõpuks polnud sellestki aru saada, kas ta küsis või kommenteeris. Õppejõud vaatas talle tühja pilgu ja ilmselge ebamugavustundega otsa ja ütles, et kahjuks ei suutnud ta küsimust absoluutselt jälgida. Siis naeratas ja küsis auditooriumilt, et kas on veel küsimusi. Kuna poiss väga pikalt seletanud oli, siis oli arusaadav, miks õppejõud ei palunud täpsustada või üle korrata. Eile ei tahtnud see poiss uskuda, et kõiki võimalikke sõnaraamatuid ei olegi olemas, ammugi siis digitaalsel kujul. Tema ütles, et kui ta miskit inglise keeles loeb (ja inglise keel ei ole tema emakeel) ja millestki aru ei saa, siis võtab ta sõnaraamatu ja vaatab, olgu see siis bioloogia või tuumafüüsika või mistahes erialane tekst. Õppejõud kinnitas talle, et on terve rida keeli, millevahelisi sõnaraamatuid pole olemas. Ei tea, kas ta jäi uskuma.

Häire, jätk

2006-02-14T06:52:00.000Z

Läksin oma trahvi maksma, sinna, kuhu vaja. Küsiti sääl, niiöelda kassas minu käest, et kas tahan sellest kellegagi rääkida. Polnud sellele mõelnud, aga ütlesin, et hää küll, oleks kena. Kutsuti mind sisse ja pandi ühe laua äärde istuma. Istumapanija tõi mingid paberid, tuli ise ka laua taha ja hakkas rääkima. Küsis, et mis põhjusel ma ei reageerinud, ütlesin, et alarm on liigtihedate valehäirete käigus oma usaldusväärsuse minetanud. Sain teada, et tegelikult ei oska ei mina ega teised elanikud alarmi puhul öelda, kas tegemist on valehäirega, seepärast tuleks ikka iga kord majast välja joosta, sest kui ma tõelise tulekahju puhul seda ei teeks, räägiks ta minu asemel praegu minu perega. Eksole. Veel sain teada, et majast peaks omal jalal välja saama kahe-kolme minutiga, peale seda räägime juba evakueerimisest. Ei tea siis, kaua see mul tol hommikul aega võttis. Igatahes leppisime kokku, et sel korral, kuna ma asja arutada tahtsin, piirdutakse siiski hoiatusega, kui ma aga ka järgmise testvalehäire ajal õigeks ajaks välja ei saa, räägime juba suuremast summast kui miinimumtrahv £20.

Talvemõtted

2006-02-13T12:00:00.000Z

Talve ma justkui näinud oleks, talvepuhkus kestis oma kuu aega, aga ikkagi on selline tunne, et olen talvest ilma jäänud. Hommikul käisid peas ringi hõõgveinised kaneelilõhnalised mõtted paksust lumest. Eile õhtul vaatasin Madise tehtud pilte ajalooringi sügisreisist ja muidu loomadest-loodusest, ja mõtlesin, et Kensington on ilus küll, aga Eesti on ikka üle prahi.

Nagu alati

2006-02-10T21:32:00.000Z

Loen mina ETV24 uudiseid, kui jälle kaob võrk. Ja tõesti, nagu alati, kõige põnevama koha peal. Oma viisteist minutit ootasin põnevusega, arvutil selline pilt ees:

Londonist

2006-02-10T21:30:00.000Z

Kui juba triloogiat alustasin, siis pean ta ka lõpuni kirjutama. Seega, esmaspäeva hommikul ärkasime varakult. Hommikusöök hotellis ja siis metroosse. Eelmises Londonipostituses viidatud piltidel on näha Eestit tutvustavad plakatid, need tuli peale messi pruuni papptorusse toppida ja tagasi Eestisse viia. Lennujaamas selgus, et see toru tuleb sisse saata erimõõtmelise pagasi august. Toru sai kuskile lindile pandud, linti opereerivad mehed kinnitasid, et kõik on kontrolli all. See oli ka viimane kord, kui seda toru nähti. Õnneks olid seal vaid kergesti asendatavad plakatid. Ilmselt kahtlustas turvakontroll, et tegemist on ülisuure dünamiidipulgaga ja lasi ta kuskil keset põldu õhku. Peale torust lahti saamist oli veel veidi aega, et istuda enne teele minekut, ja siis saingi lahkuvale Maarjale lehvitada. Seekord siis niipidi. Tagasi metroosse ja kesklinna poole. Umbes täpselt tund aega oli mul üle, vaatasin Piccadilly liini peatusi ja mõtlesin, et Hyde Park Corner on hea koht küll, kus maha minna ja tund aega surnuks lüüa. Sealt pärinevad ka need linnupildid. Miskit erilist sügiseses, ei, talvises pargis ei kohanud, ratsapolitseinik ei ole ju midagi erilist? Kings Crossi rongijaama jõudsin vast kolmveerand tundi enne rongi väljumist. Selgus, et sellest oli rohkem kui küll. Mõnda aega istusin ooteruumis ja lugesin raamatut, vahepeal silmanurgast piiludes, kas tablood juba annavad märku, milliselt perroonilt läheb Newcastle'i rong. Veerand tundi enne väljumist ei pidanud enam vastu ja läksin otsima, et äkki kuskil on mõni targem tabloo. Leidsingi hiiglasliku ekraani, mille ees seisis hea hulk inimesi, kaelad õieli. Aeg-ajalt ilmus mõne rongi nime taha perrooni number, mispeale ekraani juurest perrooni poole jooksma hakati. Minu rongi kohta oli aga endiselt öeldud, et valmistatakse ette. Seitse minutit enne rongi väljumist öeldi lõpuks, et rong ootab meid neljandal (äkki oli viies?) perroonil. Sinnapoole liikudes jõudsin veel kuskilt lugeda, et rong paneb uksed kinni minut või pool enne väljumisaega, sõltuvalt firmast. Selles mõttes on ta ikka lennukist kõvasti etem, ei pea kaks tundi varem kohal olema. Kui Londonisse sõites oli Newcastle'i-Leedsi vahel vana ja väsinud rong ja Leedsi-Londoni vahel uus ja korralik, siis Londoni-Newcastle'i vahel sõitis selline vahepealne - vana, aga korralik. Kompromiss? Rongireisist midagi eriti öelda polegi, lugesin raamatut ja kuulasin salaja pealt, mida minu lauakaaslased räägivad. Ahjaa, see oli natuke ebamugav, et istusime neljakesi mingi laua taga, vastasistuja jalgade tõttu ei saanud oma jalgu otse sirgu ajada. Newcastle'is mõtlesin korraks, et läheks vaataks linna ka päevasel ajal, aga olin väsinud ja näljane, tahtsin koju jõuda. Võileivad olid mul küll kotis, aga miskipärast ei tahtnud ma neid ei rongis ega tänaval süüa. Mitte, et see kuidagi ebainglispärane oleks, ei, kohalikud ei lase ennast küll kellestki häirida ja söövad nii rongis kui tänaval. Nii et ega tõesti muud küll öelda pole, õige varsti olingi Sunderlandis tagasi.

Lühisõnumeid

2006-02-08T21:02:00.000Z

Aga mina sõin praegu sellist šokolaadi! Üsna tavalise maitsega, vihjeks ütlen, et Nestlé on ta teinud.

Netto majonees ja maitsestamata jogurt maitsevad täitsa toidu moodi, samuti purustatud tuunikala vees. Sibula unustasin osta.

Inglanna Ashley on oma õpingud lõpetanud ja meie juurest ära kolinud. Sel nädalal peaks veel oma asjadele järele tulema. Vat siis, nüüd oleme neljakesi.

Londonis

2006-02-08T19:43:00.000Z

Mis sest Londonist ikka rääkida. Saime teada, et Kensington rokib. Korterite üürihinnad rokivad seal ka täiega, ei tea, palju need programmeerijad Londonis ka teenivad? Metroo kolmepäevapilet tasus end igati ära, nende kolme päeva jooksul, mis ma seal olin, nühkisime ikka kõvasti edasi-tagasi. Väga mugav ka, peaks ütlema, ja puhtam ja korralikum kui Sunderlandi-Newcastle'i metroo. Mulle meeldivad sellised rajatised, mis linnale mingi uue mõõtme annavad. Metroo näiteks muudab linna sipelgapesaga sarnasemaks, Tallinnasse võiks ta ka kunagi rajatud saada. Esimene liin oleks KuMu-Kadriorg-Kesklinn. Ah, vaata parem pilte. Ühel pildil on näha The Burns Hotel, kõige ülemise vasakpoolse akna kardin natuke eest tõmmatud. Seal taga elasimegi. Udused pildid enne seda on läbi selle sama akna tehtud.

Häire

2006-02-08T17:59:00.000Z

Täna hommikul kella seitsme kandis ja minu kõige sügavama une ajal hakkas huilgama häirekell. Vaevaliselt avasin silmad ja mõne aja pärast ajasin end voodis poolistukile. Mingit tahtmist üles tõusta mul polnud, sest seda sireeni võib siin üsna regulaarsete vahedega kuulda. Pealegi olin ma unustanud õhtul radiaatori sisse lülitada ja toas oli jahe, teki alune välja arvatud. Mõtlesin seal, et kas ajada ennast püsti või vajuda tagasi pikali, kui avanes minu toa lukustatud uks, sisse vaatas tundmatu mehenägu, mis mulle "Morning!" ütles ja siis kadus. Unise peaga mõtlesin korraks, et tegemist oli tuletõrjujaga, aga sellega ei olnud nõus tema kiivrita pea, muidugi ei ole ka mingit põhjust, miks tuletõrjuja peaks lihtsalt tere ütlema ja siis kaduma. Sundisin ennast ikkagi üles tõusma, sest olin plaaninud enne kooli veel pesu pesta ja umbes poole tunni pärast ärgatagi. Tõmbasin riided selga, keerasin ukse lukust lahti ja läksin õue. Koridoris alles hakkasin mõtlema, et kuidas see mehenägu läbi minu lukus ukse sisse sai? Ja kuidas ta selle pärast jälle lukustas? Kui olin välisuksest õue astunud, nägin seal lõdisemas kümmetkonda pahurat inimest, nende hulgas Nam Nam, kes küsis minu toa numbrit ja teatas, et võin trahvi saada, sest olin hiljaks jäänud. Vaat' kui huvitav, ma ei teadnudki, et kui häirekell möirgama hakkab, pean ma seitsme sekundi jooksul laskevalmis olema. Leidus teisigi hilinejaid, kellest mõned Nam Nami peale pahased olid ja seda ka sõnadega väljendasid, aga Nam Nam selgitas, et temaga pole küll mõtet pahandada, tema teeb kõigest seda, mis tal kästi teha, ehk hilinejaid üles märkida. Sellest saadi ka aru. Signaal jäi vait, majja tagasi minnes oli näha seda sama mehenägu (koos kehaga, seekord), kes Nam Nami abiga hilinejad üle kontrollis ja siis tuppa tagasi saatis. Kui koolist koju jõudsin, ootas mind ees aga säärane ukse alt sisse lükatud paber:

Londonisse

2006-02-07T18:11:00.000Z

Nüüd on see siis tehtud. Eile jõudsin tagasi nädalavahetuselt Londonist. Räägin kõigest lähemalt, nii palju kui meeles on, aga lõpu ütlen kohe ära, et praegu olen õnnelikult ja õnnelikuna tagasi Sunderlandis. Tegelikult poleks olnud vaja seda lauset öelda, sest järgnevas ei viita mitte miski sellele, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Anna mulle andeks, palun, ma lihtsalt tahtsin sellise lause kirja panna.

Reis algas ametlikult juba reedel. Newcastle'ist väljus rong laupäeval kell 2:10, aga viimane metroorong Sunderlandist läheb reede õhtuti plaani kohaselt kell 24:01. Nii et tegelikult oleks reis ka tervenisti laupäeva ära mahtunud, aga seda ainult siis, kui reisi algust arvestada metroopeatusest (aga tegelikult poleks see ka siis õnnestunud). Pealegi otsustasin ma igaks juhuks minna eelviimase metroo peale, mis läks 8 minutit varem. Seega alustasin ma oma reisi reede õhtul kell 23:44 maja uksest välja astudes. Newcastle'i poole sõitmiseks tuleb mul üle raudtee viiva silla minna. Seda tehes nägin, kuidas eelviimasel metroorongil ei ole mingit probleemi olla graafikust 3 minutit ees. Sinna peale poleks ma enam ka joostes jõudnud. Kiitsin ennast mõttes selle eest, et nägin ette ettenägematut olukorda. Peatuses näitas tabloo, et järgmine rong tuleb 11 minuti pärast. Ostsin automaadist pileti (keegi oli oma vahetusraha masinasse jätnud ja sain £2,60 asemel £2,20-ga) ja jäin ootele. Kuue minuti pärast oligi rong kohal, täiesti ilma süümepiinadeta, et viimasele metroole tõttavad inimesed temast maha jäävad. Huvitav, on see siinse ühistranspordi levinud käitumisnorm?

Väljusin Newcastle'is ja hakkasin rongijaama poole näitavaid viitasid otsima. Nägin ainult, kuidas mind juhatati tänavale või bussipeatusesse, valisin viimase variandi. Mõne trepi pärast ilmusid ka raudteejaama sildid, mida mööda minnes jõudsin kolme täiesti suletud ukseni. Uste kõrval oli suur silt GNER, mis andis selgelt märku asjaolust, et uste taga ongi jaam. Seisin veidi aega nõutult, läksin siis maa alla tagasi ja väljusin teiste viitade abiga välja tänavale. Oled Sa näinud Tallinna või Tartu või mõne muu Eesti linna tänavatel purjus soomlasi? Vot, kodus on soomlased väga vaiksed ja toredad inimesed. Oled Sa äkki näinud purjus inglasi? Inglased on kodus täpselt sama purjus ja sama lärmakad kui Eestis, ja võib-olla isegi rohkem. Minu silmale näha olevad tänavad olid palistatud just selliste inglastega. Kõndisin natuke selle maja ees, mille alt ma enda meelest olin just välja tulnud, aga rongijaamale ei olnud mitte ühtegi viidet. Maja ees oli suur katusealune, suured kellad igas küljes. Katuse all oli mingisugune taksode ootamise koht, taksod sõitsid ja inimesed seisid järjekorras. Veel oli seal mitu suurt ja sinist puidust kinnist ust, ilma ühegi käepideme või lingita. Maja nägi väga kinnine välja. Kell oli pool üks ja mina endiselt nõutu. Kõndisin natuke ringi, vaatasin purjus inimesi ja küsisin siis ühe tänaval seisva uksehoidja/sisse-/väljaviskaja käest, et kus see rongijaam siin on. Kahjuks ei olnud ma eksinud, rongijaam oligi seesama suurte kinniste ustega maja. Maa all kinniste uste taga seistes olin näinud ma ühe tabloo pealt, et Londonist saabub veidi peale kella ühte rong. Otsustasin niikaua tänaval ringi jõlkuda ja siis tagasi vaatama tulla, et kuidas nende uste kinnisusega ikka on. Tagasi jaama juurde jõudsin täpselt selleks ajaks, et näha, kuidas suured sinised uksed, peale kohvritega inimeste välja laskmist, minu nina all kinni lükatakse. Siiski, tundus, et päris kinni nad veel ei olnud läinud, rakendasin jõudu ja lükkasin. Keegi lükkas vastu, andis siis järele ja pistis oma pea ukse vahelt välja. Seletasin, et minu rong väljub kell 2:10 ja tahaks sisse pääseda. Jaamatöötaja vastas, et jaam avatakse kell pool kaks, ja lükkas ukse kinni. Olin lootnud, et rongijaamad ei erine lennuväljadest ja on ööpäevaringselt lahti. Mis siis ikka, veel veidi öistel tänavatel koperdamist. Kuskile sisse ei tahtnud ka nagu astuda. Pealegi tundus, et inglased panevad sellel ajal oma pubisid juba kinni. Tänavatel olevad purjus inimesed ei tegelenud mitte laaberdamisega vaid seisid järjekorras ja ootasid taksosid.

Läksin jaamast üle tee ja nägin juba teist korda ühte väga lühikest rohelistes dressides tumeda nahaga meest. Juba meie esimesel kohtumisel oli ta mulle miskipärast "Tere!" öelnud. Panin selle brittide imelikkuse arvele ja ei teinud suurt numbrit. Nüüd teretas ta mind jälle ja küsis, et kas ma kavatsen rongi peale minna. Tema ootas saabunud Londoni rongi pealt mingeid inimesi, kellega ta pidi kokku saama ja õlle võtma, sest polnud neid jupp aega näinud. Nimelt oli ta just äsja naasnud Filipiinidelt puhkuselt. Inimesi ei olnud aga kuskil näha ja see tegi teda natuke pahaseks. Küsis, et kust ma pärit olen, vastasin ausalt. Jupp aega keerutas ta oma suus ja ilmselt ka peas sõna "Estonia", aga ei tea, kas tal selle peale mõni tuluke ka põlema läks. Ma ei viitsinud seletada ka, lisasin hoopis juurde, et hetkel õpin Sunderlandis. See aktiveeris tal kindlasti palju rohkem närvirakke ja saingi teada, et tema on seal tantsu õppinud ja juba lõpetanud. Huvitav, kas ta mõtles selle välja või õpetatakse seal, vabandust, siin tõesti lisaks kõigele muule ka tantsu? Iseenesest võimatu pole. Kuulnud, et minu rong läheb alles jupi aja pärast, kutsus ta mind endale niikauaks külla, eriti kuna neid teisi tüüpe sealt Londoni rongi pealt ei tulnud. Ma ei mõelnud üldse ja keeldusin kohe. Kindlasti jäin ilma mingist huvitavast elamusest, aga mis teha, selline ma olen. Pidasin paremaks hulkuda mööda tänavaid. Avastasin, et paar tänavat edasi oli täielik vaikus. Mitte ühtegi inimest, ei purjus ega kainet. Meeldivas pimeduses lonkides raiskasin oma üleliigse aja ära ja jõudsin täpselt uste avamise ajaks tagasi raudteejaama juurde. Läksin sisse, istusin pingile ja asusin ülejäänud aega kulutama.

Tabloodelt võis lugeda, kuidas minu rong, mis mind Leedsi pidi viima ja ise edasi Manchesteri lennujaama sõitma väljub platvormilt number kaks. Hetkel ei olnud seal ühtegi rongi, küll aga seisis üks platvormi number kolm ääres. Sinna jõudmiseks tuleb minna üle silla, millest ma ei viitsinud üldise aja surnuks löömise ajal üle minna. Mingil hetkel otsustasin aga igaks juhuks vaatama minna, mis seal kolmandal perroonil toimub, sest seal oli ikkagi rong ja juba ka päris palju inimesi, teisel perroonil ootas peale minu veel kaks inimest. Kolmanda platvormi tablood arvasid kõik, et rong Manchesteri lennujaama läheb just kolmandalt perroonilt. Olin veidi segaduses, aga mõne aja pärast teatasid juba ka ülejäänud tablood, et kolmas on õige valik, ja lisaks veel, et teisele saabub rong Yorkist. Varsti saabusid ka need ülejäänud inimesed, kes koos minuga teisel perroonil olid oodanud. Rong oli seega leitud. Piletile oli mul kirjutatud, et minu koht on vagunis A. Vagun A asus rongi tagumises otsas. Kõik uksed olid kinni, sees ei paistnud mitte kedagi olevat. Sama lugu oli ka järgmiste vagunitega. Rongi esimese otsa juures oli paras kogus valjuhäälseid noori inimesi, sinnapoole mind eriti ei tõmmanud. Seisin koos natuke vanemate inimestega umbes vaguni number D juures. Kell oli juba pea-aegu kaks ja mina ei mõistnud, miks ei lasta inimesi rongi, siis aga selgus, et esimese vaguni ühest uksest ikkagi pääseb sisse, ja et valjuhäälsed noored olid juba moodustanud saba. Järjekorras seistes nägin, et rongi teine vagun oli samuti A, säh sulle. Piletite kontroll läks väga aeglaselt, lisaks seisid veidi eemal, aga ikkagi sealsamas kaks politseinikku, kes jälgisid kogu toimuvat. Ühel hetkel läks nende juurde mingi mantliga mees ja hakkas politseinikega rääkima, misjärel enam uksel pileteid üldse ei kontrollitud. Sisse jõudes selgus, et minu koha on üks valjuhäälsetest noorukitest juba hõivanud, aga loomulikult ei olnud mul mingit tahtmist tühjast tüli tekitada, pealegi oli rongis ruumi maa ja ilm. Noorukid läksid maha teises peatuses Durhamis, edasi oli sõit päris vaikne. Mõne aja pärast kästi meil kõigil teisest vagunist esimesse kolida, sest rongijuhil või ma ei tea kellel tuli mõte suurem osa tühjadest vagunitest kuskile jaama maha jätta. Sain natuke maad esimeses vagunis tukkuda, kui meid jälle tagasi teise vagunisse saadeti. Midagi polnud muutunud, ikka seesama vana ja väsinud vagun. Istusin oma õigele kohale ja tukkusin Leedsini.

Leedsis polnud õige rongi leidmisega mingeid probleeme, sest jaamas oligi ainult kaks rongi. Londoni rongil olid juba uksed lahti ka ja võis sisse astuda. Tegingi seda ja tukkusin edasi, nüüd aga juba palju uuematel ja mugavamatel istmetel. Igal pool olid ka seinakontaktid, kuhu lubati torgata mobiiltelefone ja sülearvuteid. Arvutit mul kaasas polnud ja mobiili aku oli ka täis, nii et jätsin suurepärase võimaluse kasutamata. Vahepeal lükati ringi mingit toidukäru ja pakuti inimestele võimalust endale miskit suupistet või jooki osta, aga kesse nii varajasel hommikutunnil ikka süüa tahab. Kings Crossi jaama jõudsime täpselt, lisaks sellele olid mul kõrvad lukus. Aeg-ajalt oli rong sõitnud suure kiirusega tunnelitesse või sealt välja, ilmselt toimus siis mingi suuremat sorti õhurõhu muutus, mis kõrvad koheselt lukustas. Tuleb välja, et rongisõidul on lendamisega ühised jooned - käru pealt pakutakse süüa ja kõrvad lähevad lukku. Rongi kasuks räägib see, et kaks minutit enne väljumist lastakse veel peale ja mingist turvakontrollist pole lõhnagi. Kokkuvõttes ei saagi öelda, et õhusõit kuigisuur ajavõit oleks. Pealegi on rongijaamad tavaliselt suhteliselt linna keskel või selle läheduses, lennujaamadest ei tasu seda aga oodata. Peale oma läbi kolgitud koti kätte saamist tuleb veel mingi transpordivahendi abiga vähemalt pool tundi loksuda, et asustatud paika jõuda. Kings Crossis leidsin kassa, mis müüs metroopileteid ja palusin ühe kolme päeva travelcardi, müüja vaatas alguses natuke arusaamatu näoga, nagu oleks tahtnud veel midagi küsida, aga ma lisasin juurde, et maksab umbes viisteist naela, mispeale ta enam midagi peale raha küsida ei tahtnud ja andis mulle pileti kätte. Tänasin kontrollimata, mille ma tema käest sain. Tagasivaatavalt võib öelda, et kuna ma selle piletiga edukalt kolm päeva Londonis ringi sõitsin, ju siis oli ikka õige asi. Kodus olin metrooliinide osas kodutöö ära teinud, pidin ainult õigeid treppe ja eskalaatoreid näitavad nooled üles leidma ja tuubirongi peale hüppama. Vast pool tundi sõitu, Earls Courtsis mahatulek, kiirelt õige hotelli ukse leidmine ja ühe unise (kell oli kaheksa hommikul) Maarja näo nägemine. Olingi Londoins.

Sunderland, ülaltvaates

2006-02-01T21:16:00.000Z

Miks ma küll kohe selle peale ei tulnud, et Google'i kaartides on olemas ka ilusad lähivaates fotod kogu Inglismaast ja seega ka Sunderlandi linnast! Minu maja näiteks on ilusti näha, kui avada lehekülg maps.google.co.uk, trükkida otsingusse SR6 0DN ja vajutada ülal paremal asuval "Satellite" nupul. Punane asukohta näitav täpike peaks olema pea-aegu täpselt minu maja kohal. Kolm sinist katust seal ümber parkimisplatsi näha on, mina olen nendest ülemise parempoolse all. Head vaatamist, varsti näitan Sulle ka oma kooliteed.

Härmas hommik

2006-01-31T13:52:00.000Z

Tänane päev algas varajase tõusmisega kell 7:30, selle semestri esimene loeng kell 9. Tegemist on neljanädalase kiirkursusega Natural Language Processing mis eesti keeles võiks olla loomuliku keele töötlus. Enne loengut ütles kursavend, hea küll, kutsume siis nimepidi, Martin (see kohalik, sunderlandlane), et õppejõud pole võib-olla kõige parem seletaja, aga kindlasti on ta kõige abivalmim ja sõbralikum inimene terves ülikoolis. Peale loengut ei kahtle ma selles. Ei, ma ei oska tuua näiteid tema lausetest või käitumisest, sellest lihtsalt oli kohe aru saada. Aga ega seletamisel ka viga olnud.

Hommik algas tegelikult meeldiva üllatusega, et maa on härmas. Miks meeldiva? Mulle meeldib jäätunud õhk, selle pärast meeldiv üllatus. Oma maja kõrval asuvast härmas All Saintsi kirikust tegin ka pilti. Kui koolist umbes kolme tunni pärast tagasi tulin, oli kirik üles sulanud. Kooliteel pildistasin veel ühte kooli kõrval olevat, rohelise muru ja raudaiaga ümbritsetud kirikut. Väidetavalt üks UK vanimaid kivist ehitatuid, aastast 674.

Hommikud, eriti härmas hommikud, on ilusad.

Hiinlane kadunud!

2006-01-30T14:41:00.000Z

Just nimelt! Koolist on kadunud see 24h hiinlane, kes siin eelmisel aastal oli. Täiesti jäljetult. Äkki leidis endale asjalikuma elukoha. Aga äkki aeti ka lihtsalt minema, tont seda teab. Praegu oleks mul põhjust temaga ühe laua taga istuda, olen minagi oma laptopiga koolis. Sellest võite nüüd järeldada, et läksin oma arvutiga esimest korda ka kooli pakutavasse võrku. Huvilistele võin öelda, et siin majas levib ka traadita võrk, aga vajadusel pakutakse ka traate. Ühenduse kiirustel, tuleb tunnistada, ma suurt vahet ei näe. Ilmselt on asi siiski selles, et seda kiirust mõõdan ma hetkel Eesti suhtes. Kiirem siiski kui kodus, see on selge.

Eksamid ja plaanid

2006-01-28T02:09:00.000Z

Eile, ei, juba üleeile oli teine ja viimane eksam. Miskipärast algasid nad mõlemad kell 18, omapärane. Osaliselt selle tõttu oli mu päevakava jälle tagurpidi - magama kell 6-7 ja üles kella 14 ajal. Umbes nii ta läks. Esimesele, neurovõrkude eksamile oli hea minna, olin mõni tund tagasi ärganud ja seega puhanud olemisega. Miskipärast otsustasin ma aga enne teadmuspõhiste süsteemide eksamit, et päevakava tuleb korda tagasi saada. Kuidagi õnnestus, et 26. jaanuaril kell 2 öösel keset õppimist tuli vastupandamatu uni. Läksingi magama, aga lubasin endale, et ärkan kell 10 üles, sest materjalid tahtsid veel vaatamist. Ärkasingi, ja õppisin ka. Selleks ajaks aga, kui kell kuus sai ja eksam kätte jõudis olin ma juba suhteliselt väsinud, mistulemusena minu käekiri harilikust veelgi kahtlasema kuju omandas. Ma usun, et selle järgi võiks mulle vabalt näiteks skisofreenia diagnoosi panna. Igatahes, sain ta enam-vähem tehtud. Koju tulles, aga kell oli juba kümne kandis, lootsin, et suur väsimus paneb mu kohe magama, ärkan hommikul jälle kümne ajal ja kõik on kombes. Võta näpust, seoses pinge langusega vabanes kuskil mingisugune energia, mis mind jälle kella kuueni hommikul üleval hoidis. Läksin magama, kui inimesed seoses oma tööle jõudmisega MSNi ilmuma hakkasid. Ja ma ei tea, mis sest päevakavast niimoodi saab. Aga praegu otsustas amaroK panna mängima loo "I Love The Nightlife", Alicia Bridges.

Mul on sahtlis rongipiletid, mis mind 4. veebruaril Londonisse ja 6. veebruaril sealt jälle tagasi sõidutavad. Minnes tuleb teha ümberistumine Leedsi jaamas. Maarja hoiatas mind, et ta olla kunagi keeleõppe eesmärgil miskit linti kuulanud, kus rongijaama dispetšer hõikas, millisele perroonile minna et oma rong leida. Mitte midagi ei olevat aru saada olnud. Ma loodan, et seal on ka tablood ja juhatavad sildid, sest tõepoolest, inglise keelest ei ole alati lihtne aru saada. Nettos juhtus selline lugu, et võtsin mina oma makaronid ja saiapätsi ja läksin järjekorda. Minu ees, nagu Nettos alati (tähendab, mitte ainult minu ees) oli inimene, kelle kokku krabatud kaup hästi ühte suurde kärusse ära ei tahtnud mahtuda. Müüjad tegutsevad seal aga kiiresti ja mind see ei häirinud. Minu selja taha ilmusid isa ja poeg, kah samasuguse käruga. Ütlesid mulle midagi ja näitasid käega järgmise kassa poole. See, mida nad ütlesid, kõlas umbes nii: "Mmpfmvmh!" Vaatasin neile nõutult otsa. Siis vaatasin nende viipe järgi kõrvalasuva kinnise kassa poole. Vaatasin veel nõutuma näoga. Isa ja poeg kordasid oma häälitsust paar korda, veidi nõudlikumalt. Ja vehkisid veel käega. Otsustasin igaks juhuks nende viipe järgi käituda ja teise kassa poole minna. Tuli välja, et järgmine kassa oli tegelikult lahti ja isa-poega andsid mulle sõbralikult märku, et ma oma makaronide ja saiaga mõttetult ootama ei peaks. Üritasin neile midagi vastu kobiseda, küllap said nemad minu jutust sama palju aru kui mina nende omast. Lõpp hea, kõik hea. Niipaljuke siis jälle inglise keelest kohalike suus. Leedsis on mul veidi üle poole tunni aega mõistatada, millisel perroonil millist rongi ootama jääda. Londonisse lähen ma üldse selle pärast, et Maarja sõidab sinna turismimessile. Päris hea koht kohtumiseks, minu meelest, see London.

Esimene eksam läbi

2006-01-24T22:14:00.000Z

Kaks tundi tagasi (kohaliku aja järgi kell 20) saabusin neurovõrkude eksamilt. Võiks öelda, et enam-vähem. Närv oli sees, ikkagi esimene eksam siinkandis. Ma ei tahaks tegelikult spekuleerida, et kuidas läks. Ootame tulemused ära. Koju jõudes olid märksõnadeks pingelangus ja ära higistatud särk. Pinge ei tohiks aga väga madalale langeda, ülehomme on järgmine eksam.

Hea muusika on südamele hea

2006-01-24T01:58:00.000Z

Nii palju head muusikat on arvutis, ja amaroK viskab omal käel sellise playlisti kokku, et neurovõrgud, andmekaevandus ja teadmuspõhised süsteemid lihtsalt kahvatuvad. No mida teha, kui klappidest tuleb järjest: Metsatöll, Jill Scott, Nina Simone, Björk, Leningrad, Gotan Project, Suzuki Keiichi, Roísín Murphy, Bollywood Brassband jne. Jah, välja lülitamine on võimalus, aga no las ma kuulan ühe laulu veel.

Segan suhkrut malbelt tassis...

2006-01-22T22:11:00.000Z

Suured tänud suhkru kinkijale!

Prioriteedid ja ajanappus

2006-01-20T01:10:00.000Z

Peaksin lugema neurovõrkude materjale, aga loen hoopis Gulagi kohta Wikipediast. Vean kihla, et kui mul oleks ajaloo eksam tulemas, loeksin ma praegu Wikipediast hoopis neurovõrkude artiklit. Või midagi elementaarosakestest, stringiteooriast või astrofüüsikast. Pean tunnistama, et need viimased on minu juures alati populaarsed, kui mõni tähtaeg lähenemas ja aega napib.

Ja kas Sa ikka paned tähele neid väikseid, suisa märkamatuid muudatusi, mis on ploogi väljanägemises toimunud? Kõik ikka selle pärast, et mul on kohutaval kombel aega puudu.

Ilus eesti keel

2006-01-19T00:18:00.000Z

Ja veel, tehkem eesti keel ilusaks! Alustada võite sellest, et ütlete, mida arvate sõnale 'blog' eesti keelse vaste leidmisest.

Kaks.., kolm.., mitu teemat

2006-01-18T22:35:00.000Z

Leib on lõppenud. Praegu sõin ära viimase tüki peent leiba. Edasi tuleb ainult kohalik bread, nimetage seda kuidas tahate, leivaks või saiaks või muuks teraviljatooteks.

Internet (traadita) on siin õhtuti hüplik. Jaak arvas, et naabrid liigutavad suurt raudkappi, mis signaali takistab. Sellisel juhul teevad nad seda küll väga vaikselt ja väga tihti. Ma ise arvan, et olen kellegi millegagi välja vihastanud ja see keegi maksab mulle nüüd Amélie stiilis kätte, tõmmates mõne olulise, kas või virtuaalse juhtme kõige põnevama koha peal seinast välja. Vähemalt saan kõvasti kogemust Linuxi ja traadita võrgu osas.

Mind paneb endiselt imestama, et veekeedukannu ei teki siin iialgi katlakivi. Ja praegu tuli mulle pähe, et äkki korjatakse ebavajalikud elemendid veest juba enne välja, kui ta kraani jõuab? Ei, ma ei usu seda eriti. Mitte Inglismaal. Mitte All Saintsis.

Miks see eksamiteks õppimine nii tüütu peab olema?

Köök

2006-01-17T13:37:00.000Z

Paljud on minu käest küsinud, et milline see köök seal ikkagi on. Aga palun, siin ta on. Tegin eile öösel süüa ja pilti. Ütleksin juurde, et praegu näeb ta suhteliselt korralik välja.
http://www.ut.ee/~sverik/kook/
Ausõna ei saa sellest ploogist siin fotoploogi, praegu lihtsalt pole millestki kirjutada. Pilt ja tuhat sõna või kuidas see oligi, ma ei usu seda eriti. Aga no mida on nendele piltidele juurde öelda?

Esimene pilk

2006-01-15T17:40:00.000Z

Tegin mõned pildikesed oma kodu lähiümbrusest. Pole suuremad asjad, aga esimese pilgu vast saate.
http://www.ut.ee/~sverik/esimene/

Pildikesi toast

2006-01-14T23:06:00.000Z

Peale saabumist panin kohe arvuti käima ja veendusin, et mingi võrk siin tõesti levib. Minu käest küsiti aga mingisugust kasutajanime ja parooli. Ei osanud sinna midagi kirjutada, läksin magama. Kell oli palju kah ja väsimuski kallal. Hommikul kohtusin esikus Dimitrisega, kelle ainsaks riietuseks oli ümber kere keeratud rätik ja küsisin, et kuidas siin Internetti pääseda. Sain teada, tänasin. Köögis toimetas keegi tütarlaps, keda ma enne kohanud polnud. Dimitrise ukse taga (huvitav, miks ukse taga?) oli kaks paari jalanõusid. Käes oli alles varane hommikutund. Otsad võite ise kokku viia. Internet on mul nüüd aga toas olemas, ei ole vaja enam kogu aeg koolis istuda. Eestist võtsin lisaks neljale suitsuvorstilatile veel kaasa ka digifotoka. See tähendab seda, et edaspidi on siit võimalik leida ka pildikesi Sunderlandist. Alustuseks mõned pildid minu toast.

Minu lauake koos arvutikesega ja toolike, pildile on jäänud veel ka sahtlikesed, kapike, voodike ja kardinakesed. Ja muud pudi-padi.

Lähivaade arvutile ja (kuulsatele) oranžidele kaussidele.

Minu toas asuv kraanikausinurk koos peegli ja sealt peegelduva minuga. Taga nurgas on näha karp 800 vatitikuga. Ausõna, väiksemat karpi ma ei leidnud.

Ja veel, Skype ikka tõesti rokib. Rääkisin eile kaks tundi Maarjaga ja täna räägin veel. Internet on imeline!

Eestist jälle Inglismaale

2006-01-14T22:58:00.000Z

Tegelikult jõudsin juba üleeile siia tagasi. Umbes kella 23 ajal. Eile aga tegelesin kõige muuga ja ploogimiseks nagu aega ei jäänudki. Ja ploogimise tunnet ka ei olnud. Niipalju siis vabandustest.
Reis marsruudil Tallinn-Sunderland algas 12. jaanuaril kella 9 paiku. Lennuk Berliini pidi väljuma 11:20, aga väljus varem, sest imekombel jõudsid kõik reisijad enne õiget aega kohale. Muuseas, reisijate hulgas oli väga palju soomlasi. Schönefeldi lennujaam oli mattunud uttu. Nähtavus umbes kaks meetrit. Ei tea, kas selle pärast, või olin ma magades tähele panemata jätnud teated lennuki lootusetust purunemisest ja suuremast lootusetusest maanduda, igatahes otsustasid reisijad peale õnnelikku maandumist plaksutada. Nagu filmis. Lennujaama kohta nii palju, et vääris oma nime täiesti - välisel vaatlusel tundus rohkem põllu kui lennujaama moodi. Lennuk Newcastle'isse pidi väljuma alles 20:15, istusin aega parajaks tegema Cindy (Sindi?) kohvikusse. Ühtegi eurot mul kaasas polnud. Nii jäigi väga ahvatlev värskelt pressitud apelsinimahl (0,3 l, €3,20) ostmata. Selle asemel lugesin Borgesi esseid. Siinkohal suured tänud kinkijale. Lennukile minemise protseduuri alustasin umbes kaks ja pool tundi enne väljumisaega. Esimest korda õnnestus mul saada pardale astumise grupp 'A' ehk enne mind pääsesid kohti rabama ainult lapsed ja invaliidid. Siiani olen pidanud leppima grupiga 'B'. Turvakontrolli saba oli hiiglaslik ja väga aeglaselt liikuv. Saba tagumises otsas kontrolliti pardakaarte ja hõigati valju häälega, et kellel on rohelisega "DOC" kaardile kirjutatud, võib minna teise korruse turvakontrolli. Mina olin üks õnnelikest. Loteriivõit? Teisel korrusel oli kõigepealt kiire eelkontroll ja seejärel aeglane ja äärmiselt põhjalik päriskontroll. Lisaks tavalisele metallidetektorväravale uuriti kõik inimesed põhjalikult käsiskänneriga üle. Seda hoolimata sellest, kas väravad piuksusid või mitte. Iga teine meesterahvas pidi oma kingad jalast võtma ja need läbivalgustamiseks andma. Lisaks pidin oma koti teistkordselt Röntgeni kiirte alt läbi saatma, sest ma ei teadnud, et sülearvuti tuleb muust kolast eraldi läbi valgustada. Tänu sellele kõigele sain seista teisel pool turvaväravaid samal ajal, kui kõik minu varandus ja selle sisu ekraanile ilmus. Nägin, et minu kingades (aga ka paljudes teistes kingades) on keset talda mingi (metallist?) riba. Põnev. Seejärel ehmatasin veidi, sest ekraanile ilmusid väikesed käärid. Kas tõesti on Ordi mulle "kingituse" jätnud? Ei, õnneks oli tegemist ühe proua käekotiga, minu arvuti tuli alles peale seda. Proua jäi sinna asju klaarima, mina panin kingad jalga ja leidsin vaba pingi, kus lennukit oodata ja kaneelirulle süüa. Raamatut enam lugeda ei jaksanud, väsimus oli kallal. Mõne aja pärast sain ekraanidelt teada värava, kus edasi oodata. Lennuk hilines. Kapten ütles pärast, et Belfastis oli viivitusi olnud. Enne õhku tõusmist tuli veel tiivad mingi vedelikuga üle lasta, mis pidi takistama jäätumist. Kõige selle tulemusena hilines lennuki väljumine oluliselt. Muuseas, esmakordselt nägin easyJeti lennukis vabu kohti. Ei tea, milles asi oli. Turvalisusest veel niipalju, et Euroopas on mingi passikontrollimaania lahti läinud. Passi kontrolliti absoluutselt igal pool: Eestist lahkudes, Saksamaale saabudes, Saksamaalt lahkudes, Inglismaale saabudes. Kas on äkki mingid ebapopulaarsed isikud liikvel? Saksamaalt lahkudes uuriti eriti hoolega. Passikontroll võttis isegi luubi, et paremini näha. Ilmselt oli tegemist siiski alles ametit õppiva isikuga ja minu Eesti Vabariigi pass, 2000 aasta väljalase oli talle uus ja huvitav.
Newcastle'i lennujaamas metroopiletit ostes avastasin enda üllatuseks, et metroopilet maksab £2,60, mitte £2,30 nagu olin arvanud. Õnneks leidsin taskupõhjast vajaliku hulga münte, umbes viis penni jäi ülegi. Kui rong sõitma hakkas, panin stopperi käima. 47 minuti pärast olin Stadium of Light peatuses ja 52 minuti pärast kodus (ehk siis metroopeatusest 5 minutit jalgsi ja kohal). Oli kodune tunne küll, pole midagi öelda.

Pikk jutt

2005-12-19T11:52:00.000Z

Nagu näete, ei saa ma ikka korralikult puhkust peetud ja kirjutamata jäetud. Vabandan ennast sellega, et kõik see järgnevalt kirjeldatav sai alguse Sunderlandis, nii et täiesti asjakohane.
Muuseas, seda kõike kirjutan ma praegu Riiast, praegu paberile ja hiljem loodetavasti ka ploogi. Istun Double Coffee (pole kõige parem valik, ma tean, aga ma olin pikast istumisest väsinud ja tahtsin istuda, võib-olla ühe kohvigi võtta (latte ongi praegu ees); tunne on kodune - soomlased lärmavad nurgas) ja mõtlen, mida edasi teha. Aga, alustabem siiski algusest.
Newcastle'ist pidi lend väljuma kell 19:15. Teadsin, et metroosõit Sunderlandist Newcastle'i kesklinna võtab umbes 20 minutit. Veel teadsin (olin kunagi netist uurinud), et Sunderlandist lennujaama sõitmiseks tuleb vahepeal ümber istuda. Võtsin selle kõik kokku nii, et kodust väljuma pean kell 16:00. See mul ka õnnestus. Peatusesse jõudes tuligi rong enam-vähem kohe. Enne sain veel ühele vanemale härrasmehele seletada, kuidas masinast üksikut metroopiletit saada. Temalt olevat keegi küsinud ja ta ei teadnud seletada, sest ta ise sõidab mingi teise süsteemiga. Aga see selleks. Peatustest läbi sõites jälgisin elektroonilisi tabloosid, mis perroonil ootavatele reisijatele parajasti ees oleva rongi kohta infot jagavad. Sinna oli kirjutatud: "to Airport via Newcastle". Asi tundus natuke kahtlane - teadsin ma ju, et lennujaama saamiseks pean ümber istuma. Peatustes olevaid liinide plaane ma ka eriti ei näinud. Ühel hetkel öeldi valjuhääldist, et reisijad, kes tahavad ... (ei mäleta, mis peatus see täpselt oli) sõita, palun istuge järgmises peatuses ümber. Lennujaamast mitte sõnagi. Siis ühel hetkel nägin suurt plakatit mööda vihisemas: "... 1 ... December ... routes ...". Olukord hakkas selginema. Mõtlesin, et kui ma läheksingi maha, et rongi vahetada, siis vahetaksin ma ju selle sama rongi peale, milles ma juba istusin. "to Airport via Newcastle" kõlab ju täiesti usaldusväärselt. Otsustasin, et ei vaheta ma midagi. Kui mingi nõksuga olengi vales rongis, siis aega peaks olema piisavalt, et peale valesse kohta sattumist õige rongiga õigesse kohta sõita. Ja õigesti tegin. Mõne aja pärast jäi rong seisma just para koha peal, et ma sain lugeda, kuidas 11. detsembrist marsruudid muutusid ja et nüüd saab ühe rongiga South Hyltonist (aga see on Sunderlandi tagumine ots, kui Newcastle'i poolt vaadata) otse lennujaama. Nii et mina jõudsin täiesti õigel ajal ja pisut varemgi kohale. Aga lennuk jäi hiljaks. Prahas oli olnud udu (või oli see suits, ei mäleta), mille tagajärjel väljus lennuk 25 minutit hiljem. Polnud hullu. Lennukis õnnestus aknaalune koht krabada. Vaatepilt oli pehmelt öeldes kütkestav. Väiksemad ja suuremad valgussaarekesed kogu selle lühikese 50 minuti pikkuse lennu jooksul maad katmas. Ei olnud nii, et üks suur linn ja siis tükk tühja maad. Valgus ja pimedus olid suhteliselt ühtlaselt jaotunud. Väga ilus.
Stanstedist midagi eriti rääkida pole. Otsisin vaba tooli ja veetsin oma aja seal, paremat tukkumisasendit otsides. Seda vaba tooli polnudki nii lihtne leida, sest väsinud lennureisijate poolt olid hõivatud ka enamus seinaäärseid põrandaid. Viibisin seal pingil mingis ärkveloleku ja une vahepealses seisundis. Päris magama ei lasnud jääda väike mure pagasi pärast - jalgade hoidmine kotil ja suhteliselt madala seljatoega tool lihtsalt ei lubanud head magamisasendit leida. Päris ärkvel ka ei olnud, sest mingi reisiväsimus oli ikkagi sees. Kella kolme ajal hommikul (aga lennuk pidi väljuma kell 6:25) ei pidanud enam vastu ja otsustasin lihtsalt ringi kõndida, kasvõi kotti käeotsas tirides. Asi lõppes sellega, et leidsin ühe teise vaba pingi, istusin sinna maha ja sõin ära suurema jao kaasa tehtud juusutumäärdejuustusaiadest. Kui paras hetk kätte jõudis, läksin ma check-ini lauda otsima. Õige saba leidsin üles rohke vene keelse jutu järgi. Ja muidugi oli leti kohale ka suurelt "Ryanair" ja mitte nii suurelt "Riga" kirjutatud. Leti taga töötavate inimeste nägudest oli lugeda, kuidas neil on pehmelt öeldes kõrini isellest, et heal juhul üks kümnest reisijast saab midagi aru, kui temalt küsitakse kolm kohustuslikku küsimust:

"Kas pakkisite oma kohvri ise?"
"Ega keegi pole teie kohvriga teie teadmata midagi sekeldanud?"
"Ega teil käsipagasis teravaid esemeid pole?"

Geniaalsed küsimused, nõus. Õnneks olid neil need ka paberil olemas, ilmselt siis mõnes muus keeleski. Suurem probleem oli aga siis, kui mõni käsipagas oli liiga suur ja selle omanikule tuli selgeks teha, et pakkigu kotid ümber või chekkigu ka käsipagas inni. Selliste vestluste kohta neil võõramaakeelseid lausekaarte polnud. Küllap mõtlesid nad: "Kas sellist Euroopat me tahtsimegi?" Ega Ryanairi lennukimeeskonnal parem põli polnud. Inimesed ei tahtnud eriti aru saada, et kõigepealt lastakse lennukisse inimesed, kelle pilet on numbriga kuni 58, siis kuni 65 jne. Varsti piletikontroll loobus ja lasi lihtsalt kõik selles järjekorras sisse nagu me seal koridoris seisime. Nojah, ega seal ju eriti vahet pole ka, olgem ausad.
Väike vahejuhtum kahe meesterahva, lapsekäru ja seda lükkava naisega. Nimelt lastakse päris kõige enne, enne igasuguseid numbreid, sisse lastega inimesed. Sellest saadi rahva hulgas isegi aru. Inimesed seisid aga tiheda massina ukse ees. (Tunnistan, mina kaasaarvatud. Mõtlesin alguses, et minu number 78 on piisavalt väike, et seista eespool näiteks reisijast numbriga 142. Eksisin.) Nii siis üritaski eelpoolmainit naine lükata eelpoolmainit käru eelpoolmainit meestest mööda. Õigemini küll läbi, sest mehed seisid seljaga tema poole ega teinud märkamagi, et mingisugused vankrirattad neil sõna otseses mõttes kannul on. Selga suruvast vankriraamist rääkimata. Miskipärast siiski üks meestest pöördus, taipas olukorda ja üritas teiselegi märku anda. Lõpuks jõudis sõnum kohale, härrasmees tatsas pool sammu kõrvale ja naisel õnnestus vanker nende kahe vahelt läbi pressida. Seepeale vaatas too viimane tatsaja märku andnud mehele otsa ja tema näost võis lugeda, kuidas ta ütles, et küll sai ikka suur heategu täna ära tehtud! Tatsaja pilk surus märguandjal kätt ja ütles: "Hea töö, hea töö." Loodan siiralt, et ta selle kõige juures üle ei pingutanud, äkki jaksab järgminegi aasta mõne heateo teha. Tore muidugi, kui väiksed asjad nii suurt (endaga) rahulolu pakuvad.
Tagasi Ryanairi meeskonna püüete juurde reisiseltskonnale midagi selgeks teha. Kogu reis jätkus üldiselt samas vaimus. Õnneks oli Ryanairis (nagu ka easyJetis) tööl valdavalt noored elurõõmsad inimesed. Ühel stjuuardessil oli vist isegi sünnipäev, kui ma ei eksi - 23 aastat. Võin eksida ka, sest ega siis minagi kõigest aru ei saa, mis mikrofoni öeldakse. Nii et liiga palju see vist neid ei heidutanud, et nad pidid viis korda järjest ütlema, et istuge ometi maha ja pange turvavöö kinni, lennuk maandub, ja ikka ei saadud aru. Ning seda, et mobiiltelefonid tuleb välja lülitada, sest see tõesti segab lennuki navigatsioonisüsteemi. Kui inimesed ikka nohisedes SMSe või tont teab mda edasi toksisid, nõuti telefoni kohest üleandmist personalile. Vahel ei aidanud aga seegi ja siis ähvardati lausa politseiga. Kuskilt leidis personal lõpuks kellegi, kes käskluse telefonide välja lülitamise kohta vene keeles mikrofoni ütles. See isegi aitas, nagukene. Ärge saage palun valesti aru, lennukimeeskonnal oli tegelikult lõbus. Ja ma ei taha öelda, et reisiseltskond oleks kuidagi juhm või pahatahtlik olnud. Lihtsalt, nagu koorivend Jaanus Jaeger kord ütles: "Seisime, teine teisel pool keelebarjääri." Nagu näete, lõppes kõik siiski õnnelikult. Hoolimata sellest, et umbes kohe peale seda, kui lennuki rattad maad puudutasid, tegid inimesed turvavööd lahti ja hakkasid pea kohalt pakke võtma. Hea küll, liialdasin natukene.
Nüüd aga, Lätis, seisan mina ise teiselpool seda barjääri. Kui linnaliinubussis poleks mind üks kaasreisijanna, kes ka juba Stanstedis ööbinud oli, kõnetanud ja küsinud, et ega ma ei tea, kuna tuleb maha minna, et bussijaama sattuda, oleksin ma ilmselt õigest kohast mööda sõitnud. Ega ma ei teagi, mida ma ootasin. Ilmselt seda, et ühel hetkel ilmub bussis tabloole "Autoosta", bussijuht karjub selle sõna mikrofoni ja ümberringi on palju kohvritega inimesi, kes kõik suurtesse bussidesse ronivad ja sealt maha tulevad. Minu saatusekaaslasest leedulanna pöördus aga vene keeles kellegi kolmanda poole ja sai vajalikud instruktsioonid. Olles ta need mulle inglise keeles edasi andnud, vibutas ta veel mõtteliselt näpuga ja ütles, et see on väga paha, et ma vene keelt ei oska. Mis mul üle jäi kui nõustuda, oli ju tema minu juhtlõng bussijaama. Orienteerusime kohale, soovisime häid jõule ja läksime oma teed. Ostsin pileti Tartusse, panin koti pagasihoidu, kõmpisin natuke linnas ringi ja siin, Double Coffees nüüd ma siis olen. Kell on kolm, buss läheb veerand kaheksa. Vaatame, mis saab.

Puhkusele

2005-12-16T19:21:00.000Z

Kuna juba homme lähen lennukile ja sõidan ära Eesti poole, lähevad Sunderlandi Sõnumid talvepuhkusele. Järgmised uudised kõigi eelduste kohaselt 13. jaanuaril 2006. Muidugi, kui vaheajal peaks mingeid olulisi teateid Sunderlandist tulema, küllap ma nad siin siis ikka ära märgin. Hääd jõulu Sulle igatahes. Uute kohtumisteni uuel aastal. Aitäh, et olid minuga sel sügisel. Kohtume veel.

Veidi väsinud

2005-12-14T17:29:00.000Z

Tahaksin kirjutada Sulle, kallis lugeja, sellest, kuidas ma poolteist tundi tagasi oma esimese projekti/kirjatöö/programmijupi/misiganes sisse andsin, ja et kuidas see siin käib üldse ja et kümneminutiline hilinemine pannakse kirja. Ja veel sellest, kuidas ma hommikul, hea küll, öösel siia jõudsin ja ainult raamatukokku pääsesin ja seal, läppunud õhus Windowsit olin sunnitud kasutama ja kui ebameeldiv see oli. Kuigi, tuleb tunnistada, et minu kõrval istuv indialane/pakistanlane, kes oma rahvalikke viise laulda ümises, tegi olukorra mõnevõrra lõbusamaks. Aga. Ma olen praegu väsinud ja aega ka ei ole. Nii et jääb kirjutamata. Äkki mõni teine kord? Ega Sa ei pahanda?

Hommikud koolis

2005-12-13T06:58:00.000Z

Kell seitse hommikul hakkab siin ringi liikuma koristaja, kes kipub iseendaga rääkima. Kui mind märkab, siis ütleb, et oh, ei märganudki!, nagu ta oleks siis vähem iseendaga rääkinud, kui oleks teadnud, et mina ka siin olen. Ja räägib veel minuga natuke. Ja iseendaga. Loodan, et ta eesti keelt ei mõista ja üle minu õla praegu ei loe.

Uudiseid

2005-12-12T06:52:00.000Z

Inglismaa lendab õhku, aga mina ei tea asjast midagi! See juhtus eile, 11. detsembri varahommikul. Mina istusin siis koolis arvuti taga. Pauku ei kulnud. Suitsu ei näe. Loodan ainult, et see kuidagi nädala pärast toimuvaid lende ei mõjuta. Noh näiteks, et suits on endiselt nii paks, et lennukid ei näe maanduda. Või et lihtsalt kütust ei ole.

Nohu, aga mitte mul

2005-12-10T04:13:00.000Z

Reede hommikul saabus kooli minu sunderlandlasest kursavend, kes oli natuke ähmis, sest tema meelest ei olnud neurovõrkude lektori esitatud võrgu täpsuse mõõtmise algoritm päris õige. Ta olevat teistegi neurovõrkudega tegelevate inimestega rääkinud ja nood olevat olnud temaga ühel arvamusel. Mina ei saanud kohe aru, et milles see probleem siis tema arvates on. Nagu ütlesin, ta oli kergelt ähmis ja seetõttu rääkis veidi kiiremini kui tavaliselt. Ja loomulikult oma Sunderlandi inglise keelt. Mida ta, muuseas, võib ka niimoodi rääkida, et absoluutselt mitte ühestki sõnast ei saa aru. Vähe sellest, isegi sõnade vahekohti ei ole võimalik tabada. Tulemuseks on mingi täiesti uus keel. Õnneks üritab ta minuga rääkides pisut korralikumalt hääldada, aga ega tol hetkel sellest mingit kasu küll ei olnud, sest tal oli hirmus nohu kallal. Mida ma selle kõigega öelda tahan? Vat seda, et kohaliku, nohuse kohaliku inglise keel on segane ja arusaamatu. Ta pidi mulle vist kogu oma juttu neli korda üle seletama.

Motivée

2005-12-08T23:16:00.000Z

Iirlasest kursavend hakkas majast 23 ajal lahkuma, aga uksed suletakse kell 22. Tuli minu käest küsima, et kuidas välja saada. Lubasin oma kaardiga uksed lahti teha. Iirlane (nimi ei tule kahjuks praegu meelde, vabandust!) küsis, et kuidas ka projektidega läheb. Vastasin, et läheb kah, raske on ennast tööle motiveerida. Sellega oli ta täiesti nõus ja ütles, et tema vahtis viimased kuus tundi lihtsalt Google'i gruppe. Hea teada, et ma selles mõttes üksi ei ole. Kogemata õnnestus mul teda ka hirmutada, et ühe "take home exami" ("võta eksam koju kaasa"? Jah, eksami tegemiseks on aega üks nädal.) tähtaeg on homme kell 9:30. Õnneks mõistsin, et ta sai mu jutust valesti aru (mõista aitas tema mitu korda öeldud "shit") ja seletasin uuesti, et tegelikult on tähtaeg alles nädala pärast, homme antakse eksam kätte.

Pildike kooliõuest

2005-12-08T19:30:00.000Z

Pole midagi öelda, kerge udu, pimedus ja jahe õhk sobivad sellele linnale. Üks kollane poolik kuu ka taevasse. Praegu tunnen fotokast puudust. (Seda osalt kadedusest, et ühel ja teisel on võimalus väljamaalt pilte edastada.) Kahju, et ei tohi arvuteid siit välja, jõe äärde viia. Mul on tunne, et seal lendaks töö kolm korda kiiremini.

Räpased üksikasjad

2005-12-07T21:47:00.000Z

Elektriga on siin nii, et elektri saamiseks tuleb kuskilt putkast mingisugune julla osta ja see siis elektrimõõtjasse pista ja siis on jälle 10 (20, 60) naela eest elektrit. Mõõtja peal on number näha. Ja see, kuidas ta väiksemaks tiksub. Minul pole eriti aimu, kuidas see süsteem töötab, tavaliselt ostab Debora selle julla ja küsib pärast raha. Ei, kõrvale panna midagi eriti ei saa, sest, nagu ma ütlesin, mõõtja peal on kogu aeg näha, palju seal raha "sees" on. Kui Debora mult järgmise julla jaoks minu osa raha küsis, ei olnud mul sula kuskilt võtta ja lubasin järgmisel päeval anda. Juhtus aga nii, et sain seda alles ülejärgmisel päeval teha. Ja siis, kui mina kodus olin, polnud jälle teda. Kirjutasin talle kirja, et suur tänu saksa maiuse eest, siin on raha, loodetavasti pole hullu, et päev hiljem, ja et loodetavasti meeldib talle tume sokolaad. Lükkasin koos kirja ja rahaga tema ukse alt ka ühe Kalevi 72% sisse.
Köögis oli vahepeal aga midagi kahtlast toimunud. Esiteks, veekeetja ümbrus oli kaetud keetmata riisiga. Teiseks, pliidi plaatide vahel ujus mingi kahtlane, veidi paks vedelik. Kolmandaks, kraanikausis oli lisaks tavapärastele mustadele nugadele-kahvlitele veidi rohkem kui ühe söögikorra jagu keedetud spagette. Mul oli aega ainult selle üle imestada ja oma söök mikrolaineahjus soojaks teha. Täna kohtusin köögis Deboraga, kes tänas sokolaadi eest ja ütles, et talle tume meeldib küll, väga hea oli. Tore. Küsis, et kas ma nägin, mis kraanikausis oli? Selleks ajaks oli kraanikauss spagettidest tühi. Vastasin, et nägin jah. Debora kurtis, et need teised tüübid (ma tegelikult ei tea, kellele ta ülejäänud kolmest korterielanikust täpsemalt vihjas) on täiesti võimatud, nagu väiksed lapsed, kas nad kodus ka nii käituvad? Debora oli need spagetid sealt ära koristanud. Veel ütles ta, et mina olin ainuke, kelle käest ta teist korda elektri raha küsima ei pidanud. Mina veel muretsesin, et andsin raha päev hiljem kui olin lubanud.
Ja kui ma siis otsiva pilguga ringi vaatasin, et kus see pott on, millega ma tahtsin oma makarone keeta, küsis Debora, et kas ma otsin potti? Ütlesin, et jah, mispeale ta oma toast selle ka tõi (see pott on Debora oma, ma tean) ja ütles, et mulle võib ta seda ikka laenata, kuigi ta selle (ju siis teiste eest) igaks juhuks oma tuppa hoiule pani. Tänasin, keetsin makaronid ära ja pesin poti puhtaks.

Puding

2005-12-05T20:53:00.000Z

Mida sisaldab endas üks Nettost ostetud jõulupuding? Põhiliselt rosinaid, suhkrut ja leivapuru. Noh ja siis veel igasugu muud värki. Tegin selle asjanduse mikrolaineahjus soojaks ja otsustasin peale õhtusööki pintslisse pista. Kui kahe kolmandikuga hakkama olin saanud, tegin väikese puhkuse ja lugesin veel pakendil olevat infolehte. Lugesingi lõpuks välja, et käesolev kausike sisaldab umbes kolme portsjonit. Ohkasin kergendatult, et ma ei peagi seda tihket magusat... asja ühe korraga ära sööma.

Ja veel, miks lõikavad inglased võileivad kolmnurga kujuliseks? Ise lõikaksite ka, kui teil nii suured leivaviilud oleksid, muidu lihtsalt ei mahu leib suhu!