Teisel kaldal

Eile läks Sverik kooli, mina linna jalutama. Käisin ka koolis sees, selline täitsa kobe üheksakümnendate ehitis, ei mingi arhitektuuriime, aga siiamaani kõlbab vaadata (Sverik on sellest vist kunagi talvel pilti ka teinud).

Sedapuhku sain sillast üle ja kesklinna. Tegin vea, mõeldes, et lähen siuhh läbi kaubanduskeskuse ja vaatan, mis seal teisel pool ka on. Poolel teel tundus, et keskus ei lõppegi otsa. Põhimõtteliselt ongi keset linna üks hiiglaslik pood, selle ümber paar väikest tänavat, kus on ka poed, ja siis on juba elurajoonid. Ikka need pikad majarivid. Tume šokolaad, piimašokolaad, sekka mõni kamatahvel. Igavese sügisega ilm just hetkel ei hiilga, täitsa suvine on.

Murdnud end kaubandusvõrgust välja, suundusin turismiinfokeskusse kaarti hankima. Alustuseks küsisin ühe tütarlapse käest, et mis siis siin ka vaadata on (oi, ma olen oma turistidest hästi õppust võtnud!), kes oli sellise laia küsimuse peale ootamatult nõutu. Siis ilmus üks elukogenum naine, kes ütles tüdrukule, et "it's not like i'm taking over" ja võttis sujuvalt üle. Sel hetkel ma tundsin end ära. Häbi hakkas kohe. Lugematud korrad, kui ma olen praktikantide ja kaastööliste käest niimoodi kliendi ära haaranud! Aga keskus oli avar ja jahe, toolidega, kadedaks tegi kohe.

Materjalid käes, läksin Mowbray parki nendega tutvuma. Selgus, et Sunderlandis tõesti pole liiga palju vaadata, ja nüüd on hirmus isu Newcastle'isse minna. Pargis astus ligi üks tädi, kes küsis, ega ma jäätist ei taha, ta ostnud kolm tükki. Ju ta siis luges end mehega valesti kokku. Hea jäätis oli. Istekoht pargis tiigi ääres polnud jällegi kõige õnnestunum, kajakas-kajakas, appi-appi, sittus mu koti lennult täis.

Illustratsiooniks pilt pargi luigeperest. Luigeväljaheited (pildil vasakul) on ka hirmuäratavalt suured.

Jalutasin ka pargi ümbruses ringi, seal olid pisut paremad šokolaadikarva majad, hoolitsetud aedadega ja tänavadki puhtamad.

Inglased on lipuhullud. Nagu üks suur laulev revolutsioon käiks kogu aeg, autodest ja akendest on lipud väljas. Meil praegu paistab see vaid siilisoenguga poiste rõõm olevat.

Kaunistagem eesti kojad kolme koduvärviga, ja kui te alles ehitate maja, siis kasvõi tellingudki!

Hakkas tibutama ja ma läksin muuseumi. Mul läheb muuseumis alati kaua, sageli sulgemiseni. Sunderlandi muuseum oli olnud hästi interaktiivne, kui ta viie aasta eest avati, aga hüperaktiivsed briti lapsed on kogu interaktiivsuse katki teinud. Kui kuskil midagi katsuda või vajutada tuli, siis seda enamasti lihtsalt polnud või see ei töötanud. Näidati kõike: piirkonna ajalugu, söekaevurite ja laevaehitajate elu, 20. sajandit läbi naise emantsipeerumise, loomatopiseid ja mineraale, keraamikat ja tekstiili, klaasitööstuse toodangut.

Minu jaoks olid hitid: juugendisugemetega kaltsuvaip; päästearmee kolme tilaga teekann kiiremaks teevalamiseks; lõvitopis, milda läinud sajandi alguses pimedate lastele harimiseks neile ratsutada anti; kivististesaalis ootamatu laest kostev irvitusmörin "mhöhhröhhmhöhh" ning teadmine, et Beda Venerabilis kirjutas esimese inglise ajaloo just Sunderlandis. Ja loomulikult panid nad muuseumi enne kinni, kui mina lõpuni jõudsin, keraamika jäi nägemata...

Muuseumi juurde kuulus ka talveaed, kus oli kolmekümne jala kõrgune vesiobjekt, linnusirin ja eksootilised taimed.

Lõpetuseks tore raudteesild, silla all Weari jõgi.