Metrootiir

Käisime kolmapäeval Newcastle'is. Oli täitsa mõnus linn. Täna, kui Sverik õpib eksamiks, lähen vaatan veel korra üle. Kah selline jõeäärne tööstusminevikuga, nagu Sunderlandki, aga silmnähtavalt ponnistanud saamaks kaasaaegsemaks kultuurilinnaks. Tyne'i jõe ühel kaldal on Newcastle, teisel Gateshead, muidu eraldi linnad, aga turiste meelitavad nad ühise sildi all. Ja see jõeäär paistiski põhilise tõmbenumbrina.

Gatesheadis üllatas meid esimesena väike kirik, mis osutus külastuskeskuseks. Tore muidugi, et kirik peale tulekahju tühjana seisma ei jäänud, kuid minu jaoks oli pisut kummastav haudade vahelt turismiinfoni trügida. Kirik-keskuse kõrval oli üks väga mõnus uus maja, The Sage Gateshead kontserdimaja. Terasest ja klaasist, aga selline ümar ja pehme. Sees sai ka ringi vaadata, läbi ruumi voogas sinine barjäär, mis jätkus ka õues. Hoone oli üldse kuidagi muusikapärane. Kohe selline maja, mis kutsub kontserdile. No tegelikult ajas mu kihevile hoopis see, et samal õhtul esines seal Lou Reed (Velvet Underground). Piletid olid muidugi välja müüdud, aga sai kiigata saali, kus tinistati heli paika.

Edasi läksime Baltic Flour Millsi (endine jahuveski) kaasaegse kunsti keskusse, kus oli paar ootamatult head näitust. Sellised näitused siis. Või oli mul lihtsalt nii hea päev, et kõik, mida ma Gatesheadis nägin, tundus tore ja vahva. Näiteks aastatuhande rippsild (The Millennium Bridge), mis laevade jaoks silmana kokku käivat.

Sverik oli alguses umbusklik, kui ma tahtsin ilmtingimata sõita kohaliku sümbol-maamärgi Angel of the Northi (põhja ingli) juurde. Aga tundus, et talle siiski meeldis see 20-meetrine rauast lennukitiibjate jäsemetega kuju. Tunnine väljasõit ingli juurde tekitas söögiisu, otsisime mõnusat söögikohta mingil kaubandustänaval ja muidugi tulutult. Kui jõeäärne oli mind lausa vaimustanud siis see kaubandusala oli tõeiselt igav, beežid ja suurejoonelised, igavad majad. See tänav olla radio4 küsitluses kunagi valitud suurbritannia parimaks tänavaks. Võib- olla vaatasin valest otsast või oli kõht liiga tühi, täna vaatan üle.

Lõpuks leidsime ühe kõrtsi, aga otseloomulikult oli see vaid joogikõrts, infobrošüüri andmetel lausa legendaarne rokipeerude kogunemiskoht. Ei nahkpükse ega pikki juukseid, ontlikud meesterahvad ekraanidelt jalgpalli vaatamas. Üks kivipesu-teksaülikonnas vana karvik siiski minu rõõmustamiseks nende seas. Võtsime nälja peletuseks John Smithi õlled, maitses täitsa okei, kuigi nime põhjal oleks oodanud mingit iseloomutut jama. Mängisid Saudi-Araabia ja Tuneesia, meie hoidsime pöialt spordile kui sellisele, ilmselt ka kohalikud, kuna vaadati suhteliselt kiretult. Ükspäev tahaks end Inglismaa mängu ajal mõnda pubisse sisse litsuda.

Et meil oli tahtmine metrooga rannikule jõuda, hankisime hinnalist ja maitsvat valmistoitu Marks&Spencerist. Metroo on neil siin endiselt maapealne asi, vähemasti väljaspool suuremaid linnu. Kogu piirkond on üsna tihedalt asustatud, üks linnake läheb teiseks üle, sellist päris maakohta ei kohanudki. Reisi lõpp-eesmärgiks oli reisijuhis kiidetud kulunud kuurortlinn Whitley Bay, rannikualal olid ilusad vanad ja lagunevad kaetud perroonidega rongijaamad. Tänavad tihedasti täis idamaade take-away toidukohti, räämas külalistemaju ja ööklubisid.

Et oma transpordikaardi kõiki võimalusi ära kasutada, otsustasime praamiga üle Tyne jõe sõita. Suudmes on 2 linna North Shields ja South Shields, silda nende vahel polegi. Jõudsime sadamasse ja nägime eelviimast praami lahkumas, jalutasime pisut ringi ja läksime viimasega.

Õhtu kiskus jahedaks ja et olime jälle näljased ja tüdinud, Shieldsides eriti ringi ei vaadanud. Sõitsime Newcastle'isse tagasi ja hakkasime jälle süüa otsima. Ja jõudsime taas joogipubisse, kust meid lahkesti juhatati lähedalasuvasse Salsa-nimelisse kohta, kus sõime ja jõime hispaaniapärast. Sverikule meeldis (ta kartis, et Inglismaal on ainult inglise kohad), mulle vist samal põhjusel eriti mitte.

Hilisõhtul jalutasime veel ringi, jõudsime lõpuks ka Uue Lossini (Newcastle) ja laskusime mööda eriti kitsaid ja kahtlasi treppe ning tänavaid alla jõe äärde. Turisti mõistus on ikka huvitav asi, omas kodus mõtleks ikka enne kuus korda ja ilmselt ei läheks sarnase väljanägemisega teed pidi. Aga võõras kohas, eriti San Migueli õlut joonuna ronid igale poole, kust tundub, et otse saab ja naljatad muudkui endamisi, et tea, kas saab nuiaga pähe või ei. Ei saanud. Aga öine jõeäär oli jälle ilus.

Oli tore suvepäev.

P.S. Ei õnnestunudki täna seiklema minna, Metroo rööpad olid üles võetud ja bussiga ei viitsinud.