Jalgpall on parem kui eksam

Eile käisin teist korda Newcastle'is. Linn oli endiselt tore, Suurbritannia väidetavalt parim tänav endiselt igav. Ei viitsinud piltigi teha, pealegi sadas. Vihm peletas mu ühte ostukeskusse, kuhu ma peaaegu oleks jäänudki. Hoone oli hiiglaslik, mingi 3-4 kvartalit suur ja kõik uksed viisid autoparklasse. Pärast, tuldud teed pidi tagasi minnes(no oma 3 kilomeetrit ikka) väljapääsu leidnuna nägin maja ümber veel mitmeid uksi, aga ju need olid siis ainult sissepääsud ja seestpoolt nähtamatud.

Reisu tegelikuks eesmärgiks oli kunst, Laing Art Gallery. Prerafaeliite ja viktooria-aja kunsti, hunnikus akvarelli ümbruskonna vaadetega, natuke kunstkäsitöö-liikumise esemeid ja üks Degas, Turner ja Bacon. Minu hitiks sai kuskil all nurga taga rippunud Ralph Hedley Blinking in the Sun (Cat in a Cottage Window).

Vaatamata Sveriku tänasele eksamile käisime eile Inglismaa-Rootsi mängu vaatamas. Kesklinna kahjuks ei jõudnud/viitsinud minna, sealsed kõrtsid oleksid ehk rohkem ja toredamat rahvast täis olnud. Kohalik pubi oli pooltäis kohalikke pooltäis rullnokki. Me Sverikuga üritasime kõigest väest mitte rootslaste moodi välja näha. Meid vaadati küll, aga jalgpall oli huvitavam ja vaimset ega füüsilist kontakti keegi otsima ei tulnud. Inglismaa väravate puhul üritasime eestlase tagasihoidlikul kombel rõõmustada ja Rootsi väravate puhul ükskõiksed ja pahurad olla. Inglased muidugi möirgasid, hüppasid nagu üks mees püsti ja teise värava puhul lausa üksteisele selga (nagu mängijad platsil). Sverikul oli seepärast isegi paha tunne hiljem, et ta oli Rootsi vastu olnud. Aga rootslased olid ilusamad.